ocean breeze.
sun kissed hair.
Sellise igatseva sõnumiga asusin Tuneesiat ootama. Tituleerisin selle reisi oma viimaseks puhkuseks enne vabadusest lahti ütlemist ja tööle naasmist. Nimelt otsustas preili Marge oma seekordset sünnipäeva vastu võtta Tuneesias ja ma otsustasin sellest osa saada. Paketireis (oo polegi ammu niiviisi reisinud) ja tuld! Minu +1 hakkas ->e, mis oli niivõrd äge juba iseenesest. See reis ei saanud tulla halb, sest meie viiene naistekas oli lihtsalt erakordselt säravaid pärle täis pikitud :)
Ja üleüldse, ma saan nüüd ikka terve elu preili Margele muiata, et tema mu sünnipäevale Austraaliasse ei tulnud, aga mina tema omale Tuneesiasse küll. See müüb ennast juba ise :))
Nali hakkas pihta juba enne reisi algust. Kuidagi olin arvanud et reisi väljalend on laupäeva öösel kell 3.30 ehk siis terve laupäev kodus ja siis lennukile. Selgus muidugi, et ikka reede kodus ja siis lennukile. AGA!!! Vaevalt olnud selle võidetud lisapäevamõttega harjunud, kui saabus teade, et lend hilineb ja väljub alles laupäeva õhtul kell 18.30.
Oi pahur... nii pahur.
Algasid diskussioonid FBs, et see ei lähe mitte :) Võtsime siis nõuks firmasse pöörduda, et meil on selle kohta arvamus. Seda kõike äärmiselt viisakalt muidugi. Pikk lugu kokkuvõtlikult on nii, et küsija suu pihta ei lööda ja tarkusetera "kurb, kui asi küsimise taha jääb!" sai taas kinnitust. Saime kompensatsiooniks selle, mida soovisime, tingimusel, et teistele reisil olijatele sellest diilist ei hinga. Sest nagu näis, kellelegi teisele ei tundunud sellest probleemi olevat, et reisi aegu muudkui muudetakse. Ja tänusõnad ->e-le, kes kogu dialoogi enda peale võttis!
->e venna teisaldas mind mu uuest pesast lennujaama, haarates tee pealt ka ->e enda kaasa. Jõudsime täpselt ettenähtud ajaks kohale. Tiim OMG (preilid O ja mrg ja G) olid juba kohal, tiim digimuutus sellega OMG'n'H-ks :D
OMG olid juba meie vautšerid ka välja lunastanud, edasi check-in ja turvakontroll (ma muidugi piiksusin ja pidin siis selgitama, et mul on khm, sammulugeja kleidi all :D). ->e tuvastas, et KÕIGE olulisem of them all ununes kaasa pakkimata. Raksti kiire orgunn ja koju bikiinide järgi. Aega õnneks oli meil maa ja ilm, sest check-inist teavitati, et noh, teie lend hilineb veel ühe tunni... Hea vähemalt, et lumesadu oli lakanud ja eilne burgaa möödas.
Istusime-kohvitasime-lobisesime. Terve reisi ilmestavaks märksõnaks võiks olla netikohvik, viis daami nutitelefonidega wifis :) Aga vähemalt olid kõik viis daami mõust hea huumoriga ja meil sai terve reisi ajal nii palju nalja ja uusi paroole, et Olga enam ei suutnud järge pidada. Tuleb paroolidest sõnastik koostada vist.
Veel enne lennukile suundumist ikka viimased olulised vestlused FBs ja naeratus huulil, saime ikka lennukisse ära istuda ja soojale maale startida.
Lennukis siis firma esindaja muudkui vabandas ette ja taha hilinemiste pärast. Nii õhku tõusu, vahepealseid infokilde kui maandumist saatsid vabandavad hüüdlaused. Ja me leidsime end sanatooriumi reisilt. Silm ei haaranud pea üldse inimesi, kes meie vanusegruppi mahuks. Ja neid vestluseid, mida omavahel peeti selles sanatooriumiklubis... kohati oli päris valus kuulata... Silmi sai rullida ka kõvasti. Las ta jääb.
Lend kulges meil lõbusalt. Süüa sai, veini sai!
Kohaliku aja järgi kl 22 saime kohale. Kohale saabumise juhatas sisse meie ees istuva proua okseralli ning meie kõrval istuva härra Hansu elulookirjeldus.
Tempel passi, piirivalvuritega flirt ja bussidesse. Viimase toiminguga oli tervet reisi ilmestav "segadus". Kui Tallinnas saime reisimaterjalid, siis oli info, kuidas inimesed on hotellidesse ja bussidesse ära jagatud. Meie kamba buss oli nr 2.
Laekusime parklasse, kui me kohalik giid vatrab valjul häälel, et on tekkinud segadus ja et bussid sõidavad hoopis nii, et buss nr 1 hoopis sinna, kuhu buss nr2 pidi minema ja vastupidi. Et kes bussi nr 2 pidid istuma (nt meie) istugu hoopis bussi nr 1. Me rullisime silmi... Et kas lihtsam poleks olnud busside silte ära vahetada??? Giidi võttis ka kuklalt kratsima, et "Aaa..."
Monastirist, kuhu me maandusime, sõitsime poole tunniga Sousse'sse. Hotell, õhtusöök, merevaatega toad. Olime väga rahulolevad.
Lippasime peale tähtsaid toiminguid (loe: kleidid kohvrist kappi riidepuude peale rippuma) lidusime randa vett varbaga katsuma (soeeeeee!) ja liiva peale istuma, et seda nautida. Vaevalt olin toonud paralleeli oma viimase Egiptuse reisiga, kui samamoodi nagu seal, tuldi meid ära ajama, sest "It is closed!"
28.10.2012
Äratus oli pandud kella 8.20ks, sööma jõudsime põhimõtteliselt viimastena. Sanatooriumireis,
remember?
Peale sööki otsisime üles lähima poe (ümber nurga kohe oligi) ja saatsin postkaardid Eesti poole teele.
Kell 10 ootas meid traditsiooniline firma infotund, võtsime Tunise reisi. Ja siis randa. Tuul oli tugev ja kohati ikka jahe ka, aga meid see ei heidutanud, pikali olles sai enamvähem päevitada :) Veetsime sel moel pea 4 tundi kvaliteetaega. Eestlased juba teavad - mis täna päevitatud, see homme hooleta. Homme võib ju olla vihmane päev?
Omavahelised päevitusnaljad:
G: "Rante üldse ei ole veel!"
O: "Oo, vaata! Mul on!"
G: "See on sul püksikummirant!"
herz: "O, kuule! Osta endale ikka suuremad bikiinid!"
O: "No aga me leppisime ju kokku, et on dieetreis!"
:)
Peale päikeseseanssi jätsime hotelli sinnapaika ja tegime linnaga tutvust. Pikk teekond läbi poodide, mõned suveniirid, mõned shoppingud. Mul oli reisi alates plätukriis, mu ainsad nummikad nahkplätud Kreekast olid maha ununenud maale ja kätte neid saada polnud võimalik. Kuidas sa lähed soojale maale ilma plätudeta?
Seega soetasin sujuvalt omale ühed Quicksilverid 5 dinaari (2.50 eurot) eest ja ->e kaasa toodud asendusplätud (no umbes kaks numbrit suured) sai suure tänuga ära visatud :) Proua A tagavaraplätud olid ju veel ka kaasas ja neid sai ka kantud rõõmuga.
Kui oma reidiga lõpuks medinasse (vanalinna) jõudsime, leidsime ka söögikoha, sest kõigil nälg näpistas ja mul veel mu režiim :) Õues kiskus ilm muudkui jahedamaks ja tuulisemaks. Tegime ringi medinas ja kolm meist suudeti ikka ära rääkida, et käe peale henna joonistada. Asetasin oma käe aga hellalt tädile põlvele ja henna tuli sekunditega. 5 dinaari.
Tagasi hotelli selle ilmaga ei ahvatlenud kuidagi jalutama, võtsime kaks taksot ja maksime kolme peale 6 dinaari. Nimetasime takso henna-taksoks :)
Napilt taksoga kohale jõudnud, hakkas väljas marutama ja vihma kallama. Õhtu möödus "netikohvikus", õhtusöögilauas ja meie boksis veini juues. Õhtusöögilt, mis on oluliselt parem selles hotellis kui hommikusöök, sai kaasa toodud hunnik pirne. Puuviljade ostmisega tänavalt on meie kandis ikka pahandus - lihtsalt ei müüda. Väga kummaline.
Õhtusöögi hitiks oli mulle igatahes granaatõun, puhastatud kujul oli seda terve suur vannitäis ja no ei hoidnud end ükski õhtu tagasi, et kolm korda endale ette tõsta ja siis lusikaga manustada. Taevalik!
29.10.2012
Ärkasi kell 6, sest keegi tagus midagi järjepidevalt. Ukse taga ei olnud ühtegi inimest. Hiljem hommikusöögilauas muidugi selgus, et keedumunad on nii tihke koorega, et koputa palju tahad, pragu sisse ei saa. See seletas mõndagi.
Kell 8 liitusin preilide mrg ja G-ga hommikusöögilauas, kus nad seletavad, et baarimees on sebinud El-Jemi tripi. Me oleme paar päeva nuputanud, kuidas sinna alternatiivsel moel minna. Mitte firma tripiga, that is. Ja oleme uurinud nii hotellist, siit-sealt variante.
Baarimees siis käis lauas muudkui selgitamas, et hind veel täpsustub, kui boss tööle jõuab. Boss jõudis kell 9 tööle ja baarimees tuli infot sheerima, et maksab 40 dinaari ja hind 5-8le inimesele. Me arutleme, et meid on viis, seega sobib, ei hakka mingit 3 in juurde otsima. Oleme kõik väga õnnelikud.
Ja kui ma vahepeal raha toomas käin, siis naastes selgub, et kui üks räägib aiast, siis teised aiaaugust... Me olime ->e ja Olgaga õhtul baarimehelt uurinud sünnipäevalapsele üllatustordi tellimise võimalusest. Sünnipäevalaps ise (preili mrg) ega G ei teadnud diilist midagi ja baarimees täiega reetis kõik plaanid, kui saabus paberiga, et mrg kirjuta siia oma nimi ja mis veel tordile kirja saab... Preili mrg hämmeldus, et misasja. Ja meie ->ega rullisime silmi... Nalja sai ühesõnaga palju, sest segadus eksole. Baarimees muidugi ei saanud üldse pihta, et ta jama kokku keeras. Üllatust seega enam polnud.
Päev jätkus nagu ikka. Päikesevann, fotoseeriad rannas, shoppama. Ei plaaninud midagi osta, aga naasesin ikka veel ühtede plätudega (20 TD), kookosõli, kõrvarõngaste, 2 käevõru ja kingitustega kodumaalastele.
Silma hakkas mitu nahkkotti, mida ilmselt kindlasti äärmiselt vaja on.
Hotellis ikka netikohviku paus ja tegime preili mrg-ga nn staadioniringe, sest päevane miinimum 10000 sammu polnud täis. Varsti oli :)
Õhtusöögil ootas meid pisuke üllatus. Kuna hädasti oluline oli, et iga seltskond istuks alati kindlas "oma" lauas, see tuli märgistada hotelli checkin paberiga, siis preili mrg kohal ootas teda roosi kroonlehtedest süda. Ootasime huviga, kas tüüp suutis veel midagi ära vussida ja kas tort tuleb ka. Valel päeval siis...
Ei tulnud õnneks. Aga repliike stiilis "you broke my heart" jne sai preili mrg baarimehelt lademetes.
Õhtule tõmmati joon alla ikka meie boksis jookide ja söökide, mitte et kõht niigi punnis juba oleks. Kõrvale teemad apteegindus, arstindus Eestis, enesetapud, poltergeistid ja vaimud. Kõik väga head teemad, kas pole.
Ja tupsustress.
30.10.2012
Preili mrg sünnipäev. Hiphiphurraa :)
Hommikusöögideit oli meil kl 8, et edasi anda ikka palavad õnnesoovid. Toidu kõrvale ikka pudel Astit ka. Kuigi esialgu tundus ilm kahtlane ja pilvine, siis ikka klaarus söögiaja lõpuks, niiet tegime kiire päevitusringi, et siis kl 12 hotellist startida. Plaanisime minna omal käel El-Jemi. Taksoga bussijaama, kus näeme silti, et El-Jemi sõidab buss kl 11.45.
Vahel kohe veab :)
Arutasime siis, et mis edasi teha. Bussijaama piletikassast just palju abi ei olnud. Liikusime õue ja asusime taksot püüdma. Saingi ühe kätte, aga et meid oli viis, siis kaks taksot oli vaja. Taksojuht ise püüdis teise meile ja sõitsime Port el Kantaoui'sse. Maksis 7 dinaari ja taksojuht oli minust väga lummatud. Uuris läbi ->e ikka, et mis mu nimi on ja kas ma olen abielus ja kas ma ikka ette ei tahaks istuda. Ma ei tahtnud.
Väga ontlik loomaaed oli seal. Nt chihuahuad olid pandid väljanäitusele.
Port el Kantaoui oli aga imearmas linnake. Muidugi kunstlikult turistidele ehitatud, aga vähemalt puhas!!! Seda ei saa mitte iga Tuneesia nurgakese või pigem üleüldse Tuneesia kohta öelda. Jalutasime sadamas purjekate vahel, pildid-jäätised-jutud.
Ühes lõbustuspargis G suundus kebabi poisiga juttu vestma ja lõpetades ise leti taga, kus sai oma kebabi valmis rullida. Lõbu kui palju.
Port el Kantaouis oli ka üks kolmest ümbruskonna alkopoest ja sinna me suundusime samuti. Tuneesia vein tahtis meiega ise koju kaasa tulla.
Hotellis tagasi jäi ->e silma puhkama, kui teistega läksime samme tegema. Päevanorm ikkagi vaja täis saada. Ent ei jõudnud kaugemale esimesest blingi poest, kuhu me jäime tunniks vähemalt. Kellele ehted, kellele rahakott (20 TD). Nahast tooted maksavad siin maal ikka jaburalt vähe.
Hotelli suunal oma nn kodupoest ostsin ära ka kaks suurt nahkkotti (120 TD). No oli ju vaja ometi.
Käes oli oodatud õhtu, kus pidi õhtusöögil saama "üllatus"tordi. Tuled läksid kustu ja saabus säraküünaldes tort, laulsime ikka ka :D
Ja üllatus oli täiesti olemas. See tort oli imeliselt hõrk ja vat et maailmaparim! Tuneesias! Täiesti uskumatu. Ja metsikult suur oli see tort ka, 5-8 inimest maiäässs. 16 inimest said osa sellest, jagasime teistele eestlastele laiali, mida ise ära süüa ei jõudnud.
Et kilosid vähendada ja kergust juurde saada, läksime sünnipäevalapsega promenaadile patseerima. Saime muidugi tohutult tähelepanu kohalikelt meestelt. No autodega tehti ikka kordades ringe, et üha uuesti mööda sõita ja aknast jumala eest midagi hüüda.
Põhilause: "Russia? Natasha!!!"
Oi see ajas meid ikka kõvasti närvi.
Vahepeal oli ->e tervis väga hulluks läinud, vaeseke vappus külmavärinate käes. Kuum dušš-viinasokid- 2 ibumaxi. Loodetavasti teeb imet ja saab viirusest võitu.
Ahjaa, selle tripi ja hotelli telenovelast ei olegi juttu teinud veel. Nimelt oli meil ikka palju, mille üle irvitada või imestada. Kõigepealt hunnik sakslasi, kellest ilmselgelt ilmekaim oli meie arvates pepupoiss (no me nägime ka teda meestega kudrutamas ja see kõnnak oli nii gei, kui olla saab) "Dieter Bohlen". No too oli ikka end nii ära praadinud päikese käes, punaseks
that is :)
Ja teiseks toimus hotellibaaris igal õhtul ooomisšõuuuu. Kõigepealt saabusid preilid eskordiga, kõrged kontsad, sädelevad outfitid. Araabia naised. Ja läks lahti pimpimine. Ütleme nii, et iga õhtu oli, mida vaadata...
31.10.2012.
Ärkasime varakult, ->e tervis oli ka parem ja tegime kambaka ehk Tunise reis. Firmaga. Aga mis ilm meil on? Neetud külm ja vihm, rannailmad nagu peoga pühitud. Unistus galantsest pildireisist oli haihtunud.
Esimesena Sidi Bou said linn. Imearmas valgete majade ja siniste uste-akende-katustega linnake, kus tänavad looklesid üles alla mäest. VÄGA Kreeka!
Teisena Kartaago. Või mis sellest kunagisest hiilgusest alles on.
Ilm endiselt meid ei soosinud ja ikka väga vastikuks kiskus vahepeal. Iga kord, kui vihm jälle tulem ahakkas, oli meil parool "Undo!"
Kolmandaks Tunises Bardo muuseum mosaiikidest. Me sellest ei huvitunud ja patseerisime ümbruses ringi. Käisime söömas ja olime niisama. Kirusime, et miks ei võidud meid Tunise peale lubada enne muuseumit, sest möödusime vanalinnast. Meil oleks siis olnud rõõmuga aega ringi lõõdata, nüüd aga kulus tund sõitmisele ja teine tund muuseumi huviliste ootamisele. No pole lugu...
Vahepeal sõitsime mööda põnevatest poodidest-kohvikutest. Nt pood nimega TOO MUCH või Starbucksi asemel on neil STARBOX. Logod-värvid täpselt samad :D
Irvitasime, et üks djuud käis kuskil Euroopas ja tuli tagasi, et "Õu, kuulge neil on seal kohvikud. Staaaarbaks hääldatakse!" Teised: "Jajaa, teeme ka!
Starbox you say, right?"
Siis Tunise kesklinn. Medina oli taaskord suur bazaar. Värvikirev ja võluv. Meil on vaba aega napp tunnike, selle aja jooksul jalutame ringi, teeme pilti ja ostame ka muidugi.
Kui aeg saab otsa, sõidame kiirelt tagasi Soussesse. Jõuame õhtusöögiks, nagu meile lubati ja peale seda... kiire
makeover ja digimuundumine Halloweeni peoks.
Ja siis see algas!
Meil oli plaan minna lähistele vip hotelli Halloweeni peole, ent siis oli piletiraha küsimus ja siis lihtsalt ei viitsinud ja maandusime hoopis me netikohvikus hotelli
lobbys. Seal olid ka kolm preilit meie lennukilt ehk ka mõned noored, keda ikka sinna sanatooriumi lennule ära peidetud oli.
->e kandis kurrnjäu kostüümi (ja ma arvan, et Hello Kitty hüüda oli väga paslik!) ning Olga põrgulik naine kandis sarvi. Mina... olin nõid :)
Ja veini edenedes hakkasid paroolid lendama. Meil endil oli ikka väga lõbus!!! Kusjuures neli pudelit 8 peale ei olnud üldse palju, niiet purjus nagu ei olnud... aga väga naljakas oli kohe küll.
->e esituses tuli väga ehedalt välja
Simons cati "MMMMMauuuuuu!" Sellise madala häälega :D Ja see "
insert food here" ka :)
Sellest sündis põhinali "Mmmmauuu!". Ja kui ->e vaatas mingi hetk otsa mulle: herz, the M-word!!! ja ma segaduses ei saanud aru täpselt ning täpsustus "Mmmmauuu!" tuli, purskasin lihtsalt südamest naerma. Hea, et veinisõõm alla oli loputatud juba :)
Veel paroole:
->e: "........, speaking of which...."
herz: "you mean, speaking of me????"
:))
Jaet pidu veel paremaks teha, pidime ikka nalja üle vindi keerama. ->e tõi toast silmapliiatsi ja temast kui toakassist sai kiirelt agulikõuts, puuduva hambaga :D Ja nõia-ella-herz kaotas ka paar hammast, kuhu tekkis must tühimik... Väga naljakas oli endal :)
Ja me jätkasime selle seksika mõttega mängimist ning suundusime kahekesi oma tuppa ära fotosessioonile. Teised läksid magama. Sessioon vannis oli lihtsalt pisarateni naljakas, niiet ka pärast meigi eemaldamist ja juba voodisse kobimist me lihtsalt vaatasime neid pilte ja röökisime naerda, rullides ühelt küljelt teisele. No palju ei puudunud, et voodist välja lennata... aga see oleks veel eriti naljakas olnud.
Üks hetk tuli keegi uksele koputama :)) Ilmselgelt me olime liiga lärmakad :)
Eestlase kombel me ust ei avanud, vaid naersime peadpidi teki all edasi.
Pilte vaadates panime neile allkirju. Enda maine hoidmiseks need pildid ilma- (ega blogi-)valgust ei näe, aga teile visuaalse pildi tekitamiseks (või õrritamiseks) toon välja piltide allkirjad:
- "When Halloween goes all wrong!"
- "1-900-Natasha! Call me!!!"
- "I'm sexy and I know it"
- "Tuld on?"
- "Fuck the inner beauty!"
- "Aga tööga saame me hästi hakkama!"
Uni ei tahtnud ka hästi tulla, sest no nii naljakas oli meil kahel :)
01.11.2012
Hello November! Algas see kuu meil pärast 5-tunnist unelemist taas irvitamisega ja piltide vaatamisega ja rõkkamisega. Hommikusöögilauas saime ka teistele oma lolluseid sheerida ja siis juba pidimegi preili mrg-ga bussi peale minema.
El-Jem ikkagi ootas meid ja kuna omal käel ei soosinud saatus meil sinna minna, siis võtsime ikka selle firma korraldatud reisi.
Amfiteater El-Jemis on maailma suurim-paremini säilinud. Väga Rooma Colosseum oli (no mida muud sealt oodata oligi, kui tegemist oli roomlaste invasiooniga Tuneesiasse aegu tagasi), aga pettumus ei olnud ja ilus oli ja ilm oli tõega super. Olin mrg-le niiehknii lubanud fotosessiooni ja selle me seal siis teostasime.
Peale amfiteatrit, kus meil aeg kulus käest ära, sest vaja ju poseerida ja pilte teha ja uuesti ja uuesti ja siit nurga pealt ka, liikusime edasi muuseumisse. Mis oli taas mosaiigimuuseum ehk jess, et me Tunises selles ei käinud .Päris suur oli see muuseum ka ja enne kui see läbi jõudis saada, tekkis juba vaikselt küllastumus ka.
Mosaiigid siis olid piirkonnast päästetud-säilitatud-üles võetud-taastatud põrandamosaiigid, seintel neid ei olnud, vaid freskod hoopis. Muuseumis küll kuvati neid seintel ruumi kokkuhoiu ja parema presenteerimise eesmärgil, aga rõhutati muudkui, et tegemist oli põrandamosaiikidega.
Meie giid muidugi muudkui tõlkis kaasavõetud kohaliku juttu. Inglise keeles rääkis. No ma ei tea, midagi võiks endale ka ajukeerdude vahele kinni jääda, aga pole lugu, sest selle giidi moto oli muudkui "segadus". Koguaeg suutis ta puterdada numbritega, küll bussi osas, küll rahadega, küll korralduslikult. Nojah :)
Kuna meil Sousses ei õnnestunud ikkagi puuvilju tänavatelt hankida, siis El-Jemis oli neid rohkelt ja me palusime
special meile peatust. Soetasime ühtkomateist head endale.
Ja tagasi Soussesse ja randa muidugi.
Kui päike kadus nurga taha, siis oli aeg minna "samme tegema" ehk esimeses poes oli kohe takistus. ->e jõudis ka blingi poodi :) Ja noh, ei pääsenud minagi ostuteta ehk aeg oli hakata kingitusi välja valima.
Needus on mul ikka see reisimine, kõik ootavad ja tegelt ise ju tahaks teha ka kingitusi muudkui.
Tagasiteel hotelli juhtus aga kurioosum ehk G viskas silma ühele nunnule mootorratturpoisile ja "mina küll ratta selga ei roni" sõnad lausunud, istus ratta selga ja läinud nad olidki :) Tagasi toodi ikka ka :)
02.11.2012
Totaalne rannapäev. Praadisime end kõik igalt küljelt. Valge nahaga ju koju (või peale kaheksat kuud esimest päeva tööle tagasi) ei lähe!
Ja õnnestus ikka mul ka nüüd need randid endale saada.
Ei möödunud ka see õhtu ilma shoppinguta, kui päike loojunud oli. Viimane õhtu ju ja kõik võimalused tuleb ära kasutada. Jalutasime mööda rannapromenaadi medinasse. Ostsin maiustusi oma musidele ja ei pääsenud ju mööda neetud nahapoest... Tuli ära see suuuuuuure kohvri ost. Mitte et mul sellelt reisilt juba vähe kotte soetatud oleks. Onu hakkas muidugi rakendama oma müügitehnikat ja viskas hinnaks 210 dinaari (105 euri). Naersin selle peale lihtsalt ja ütlesin, et mul hotelli kõrval müüakse 100ga ja ma sealt ka ostan. Mis muide oli peaaegu tõsi ka, 135 oli hind ja ma olin valmis kauplema :D
Kuna djuud nägi, et ma tõesti kavatsen ära jalutada, siis hind kukkuski lupsti 100 peale. Aga noh, mul olid kõik dinaarid otsas ju ka. Sobisid ka eurod ja 50 läks loosi.
Oi, ma ise olin rahul. Aga selle imesuure kohvriga mazaari vahel jalutamine ei olnud niisama. Kõik teiste kotipoodide tüübid tulid uurima, et miks ma neilt ikka ei ostnud ja palju maksin. Ju oli mingi hinnamaffia :) Igatahes hinda kiitsid, et
good price. No eks nad pärast irvitasid, kui palju ma veel peale maksin, aga minu mõte oli, et mul on seda ohvrit niikuinii vaja, kuidas ma üldse nii väikeste kohvritega seni olen reisinud ja ma ostaks pärast Jyskist mingi käraka 40ga... See ei sobinud üldse ja ma oleks kindlalt kahetsema jäänud.
Et me huvilised jagunesid kaheks - need, kes tahtsid jalutada tagasi hotelli, ja need, kes tahtsid taksoga minna, siis mulle jalutamine täiesti sobis ning ->e oli üliarmas, et võttis kohvri takso peale. 10 minutit taksost hiljem olime me G-ga ka oma jääralikku kiirkõndi tehes juba hotellis tagasi.
Peale õhtusööki ka mrg-G toas hingedepäeva tähistamist soovis G veel veidi jalgu sirutada ja ma üksi teda ei lubanud. Seega suundusime tänavatele ja hoidsime sinnapoole, kus G oli oma nunnut mootorratturpoissi näinud. Täna õhtul teda siiski tänavatel polnud, kuigi me istusime maha peatänava äärde Casa del Gelatosse ja ma tellisin omale imehea jäätise. See oli täiesti lubatud mu režiimiga, jäätise nimi oli "After 8" :D
Aga et me loodetud noormeest ei trehvanud tol õhtul, siis saime ikka palju tähelepanu ja palju uusi noormehi tegid juttu :) Irvitasime omavahel, et miks me ühelgi teisel õhtul niimoodi patseerimas ei käinud, päris lahe oleks olnud :)
Ja oluline oli tagasi hotelli jõudes ikka FBs G postitust ja jäätisepilti laikida, seega "netikohvikusse". Telefon aga ei saanud kuidagi levi kätte ja adminipoiss lahkelt pakkus oma tööarvutit :) Logis aga end FBst välja ja ma siis logisin sisse. Klaver on neil seal araabimaades ikka väga harjumatu paigutusega, mitte ühtegi tähte ei leidnud üles :D
Tutvustasin siis tripadvisori kaardi abil ka, kus Eesti ikka täpselt asub. Nunnukas oli.
03.11.2012
Viimane päev puhkust!!!
Täislaks päikest! Et me tagasilend oli ka hilisemaks lükatud ja väljus nüüd hoopis õhtul, siis me rannast võtsime maksimumi.
Kella 13 ajal sai norm (sest ilmad olid kiskunud ekstra palavateks ära) täis ja tegime iluprotseduurid ära ning pakkisime bikiinid kohvritesse ära. Check-out ning me ->e-ga võtsime takso, et minna veel viimast väga olulist pilti tegema. Nimelt olime tee ääres trehvanud eriti ägeda nimega pubi.
Taksojuht viis meid kohale, me poseerisime oma poosid ära ja tõi meid tagasi. Ofkoors pakkus talle see kõik väga palju nalja, samal ajal kui meie nautisime araabia-tuneesia discot ta makist. Ja siis oli piduriblokk ja loha. Kaks autot oli tee ära ummistanud. Pidama saime ja naerda saime ka. Rehvid suitsesid mõnuga :)
The end. Buss viis lennujaama, kohver (kus sees oli ju veel teine pisem ja pluss mu miljon kleiti) oli rämedas ülekaalus. Lubatud 15 asemel 23,4 :) Probleeme ei tekkinud ;)
Et aega oli, siis maailma kuiveim sändvitš mõrvarliku lennujaama hinnaga ja talusime nõmedaid ülbikuid kõrvallauas.
Lennukis olid kohad täpselt samad, mis tulles ja ->e vaesekene sai terve tee kõrval istuva härra Hansu peale, kes nüüd oli juba nagu oma jope ja tüütult jutukas, silmi rullida. Silmaarstile võin ->e-d küll kiita, harjutusi sooritas perfektselt!!!
Home, sweet home. Kui minu kohver tuli okeilt, siis teiste preilide omad ikka pmst viimastena.
Ja mis eriti nunnu, olles valmis taksonumbreid valima, tuli ->e Mees meid tervitama ja sain minagi küüti. Koduuksest astusin sisse tuhkatriinuna, ikka südaööks. King/saabas oli õnneks alles.
Mul ei ole selle reisi kohta muud öelda, kui et FANTASTILINE. Võimsalt lahe seltskond ja ikka ühte auku huumoriga. Iga kell teeks uuesti :))
Kuhu järgmiseks, mis? Preilid??? :))
