LÄTI, aprill 2026

On laste kevadine koolivaheaeg ja teisipäeva öhtul tuli abikaasal äkkmöte - teeme midagi koos lastega ja lähme Lätti äkki? Kui ma noorena käisin äkkmötetena ja tihtilugu Helsinkis, siis nüüd on Läti meie sihtkohaks saanud, kui midagi teha tahaks.

Valisime seekod Läti idapiiri, sest me pole sealpool kumbki kunagi käinud. Küsisime soovitusi ka AI käest ja tema soovituste pöhjal kujunes plaaniks: Aluksne,  Malnava, Ludza,  Aglona, Daugavpils.

Tegelikkuses me Aglonasse ja Daugavpilsi ei jöudnudki - söitu on omajagu ning vaadata ka. Programm läks tihedaks :)

Esimene peatus - Aluksne.

Tegime stolovajas löunasöögipeatuse. Seejärel jalutasime meie kohviku selja taha jäänud saarekest vaatama, kus linnus. Sild oli remondis ja me lähemale ei saanud. 

Küll aga oli huvitav paadikuuride rivi. Ma Eestis sellisel kujul ei ole näinud!

Seejärel hankis abikaasa juba kusagilt infomaterjalid ja avastasime Aluksne "Baniša stacija" ehk kitsarööpmelise rongijaama, mis ka ainsana päriselt veel söite teeb regulaarselt. 2x päevas söidab 10 peatust, löpp-peatusega Gulbenes. Ka muuseumi osa oli väga pönev ja hästi tehtud. Köik ka eesti keeles kirjas! Üldsegi, väga palju olen Lätis kohanud, et muuseumites ja infomaterjalides on eesti keel täiesti olemas. 

Et me olime jöudnud sinna kl 15 ja kl 15.25 pidigi rong väljuma, siis tahtsime peale hüpata. Uurisin tagasisöidu aja kohta, sain teada, et kl 18 stardib tagasi. Tundus pikk ootamise ja jokutamise aeg, seega pakkusin abikaasale, et mingu lastega rongiga söitma, ma tulen autoga vastu. 

Seejärel selgus, et teekond on 33 km :) autoga üle 40km. Ja kiiresti see rong küll ei söitnud. 1h20min hiljem sain nad Gulbenes kätte.

Lapsed: "Issi pani meid TUND aega rongiga söitma. ISE MAGAS! Nii palav oli. Söitsime mingite PÖÖSASTE vahel! Aaargh!"

Ups! Läks vist nihu veidi plaan. 

Aga elamus missugune, sest sellist rongi Baltimaades rohkem ei ole. Hind oli 5€ inimese kohta.

Gulbenes heastasime lastele pikka loksumist kaltsukatuuriga. Mesilane on suur huviline, et leida endale brändikaupu (seda osa ta alles öpib, et meestele, eriti noortele ja brändikaupu leida on raske töö ja et alati ei pruugigi leida). Ta ise surfas välja info, et Lätis on kett R.D.A (a la Humana) ja paari poodi siis viisime last röömustamiseks.

Hakkasime ka mötlema öömaja peale, sest ilmselgelt liiga kaugele me oma avastusretkega jöudnud ei olnud. Valisin välja puhkemaja Rezeknes, hind 75€ neljale ja terve maja meie päralt.

Rezeknes oli ka MERE pood, mis oli laste teine soov, mida külastada. Sarnane kontseptsioonilt Tartus oleva Hinnapommiga - odava hinnaga laokaup, on majapidamistarbeid ja mingil määral toitu. Seal kulus hunnik raha ja aega, aga hinnad olid köik töesti odavamad, kui Eestis.    

Viimaks jöudsime oma öömaja juurde, mis asus otse järvekese kaldal. Olime üllatunud, sest sellise raha eest saime väga uhke öömaja. Lapsed silkasid kohe mänguväljakule, me saime kvaliteetaega korraks ja tegelesime öhtusöögiga. Hiljem pimedas tegime ka koos veel väikese jalutustiiru järve ääres.

Hommikul tuli teha otsus - mida jöuame veel avastada. Ilmselgelt Daugavpilsi välja ei jöua, sest abikaasa pidi Eestis tagasi olema ühel üritusel kl 19 öhtul ja kodutee otse söites juba 4h kaugusel.

Vötsime suuna Ludzale.

Mapsist leidsin ühe pöneva pontoonsilla-raja ja see oli sihtkohaks. eest leidsime nii ägeda koha, töesti väga meeldis! Lisaks on Ludzas sümpaatne ordulinnus vöi pigem selle varemed ja möned kirikud, nii öigeusu kui katoliiklik. Huvitav oli vörrelda - öigeusu kirik oli väljast tagasihoidlikum ent seest soe ja värviline. Katoliiklik kirik oli uhke katedraal aga avaruse kohta möjus köledaja steriilsena, jahe oli ka.

Teerada üles mäkke katoliku katedraali juurde.

Katedraali körval ordulinnuse varemed:

Ludzast suundus tee Malnava peale, kus oli kaardile mul märgitud samaka-muuseumi täpp. Omanik tuli 5 minutiga kohale ja tegi tuuri. Pigem ongi seal rohkem kuulata ta lugusid, kui vaadata. Degusteeris ka oma napse.  Körva jäi kölama rohkearvuline pölengute ja plahvatuste oht ja toimunud intsidendid. See omakäeline villimine ei ole lihtne ega ohutu. 

Malnavas on ka Hitleri punker, kus Hitler ise kohapeal käinud ja läbi nende väravapostide tulnud (olemas arhiivi videokatkend). Samas see vaade annab mulle väga Alatskivi lossi vaibi...

Malnavast köige rohkem meeldis mulle see mahajäetud maja, mille aknad-uksed olid kaetud papiga, kuid imeilusaid pilte täis joonistatud. Ülilemmik! 

Samakmuuseumis:

Vahepeal viis tee täitsa Venemaa piiri nurka. 

Ühes väikses külas (Baltinava) oli nii löbus väljapanek rehviloomadest. Ka meil Peipsi ääres on neid olnud, aga nüüd ilmastik oma töö teinud. Siin oli äge väljapanek.

Edasi ületasime väga kitsa rööpaga raudteed. Tundsin ära, et sellest söitsin ju eelmisel päeval üle ja andsin isegi rongile teed, kus härra abikaasa ja lapsed peal olid.

Ja olimegi ringiga A punkti juures tagasi, Aluksnes!

Hakkasime vaikselt kodu poole suunduma, sest kell armutult tiksus öhtu suunas. Jätsime järgmised kohad teiseks korraks avastada, sest kuigi vaikem ja ääremaastunud piirkond (nagu ka meil Eestis sama), on Latgale ehk idaosa Lätis väga huvitav ja ilus. Me vötame plaani kindlasti ka Aglonasse ja Daugavpilsi jöuda.