Autoga Lätti - 3 päeva, 5 inimest, Riia, Jurmala ja palju sekeldusi.
Neli neiut ja noormees suundusid Läti poole teele, et kolme päeva jooksul käia Jurmalas, sh Jurmala veepargis ja Riias, et telkida-kämpida ja fannida.
Mis siis tegelikult sai?
Riiga jõudes avastas üks reisisemu, et tema käekott on teel Riiga suitsupausil auto katusele jäänud ja seetõttu ka kaotsi läinud. Teha polnud enam mud, kui Lidos kõht täis süüa ja leida telkimisplats Jurmalas. Õhtu oli käes.
Järgmisel hommikul suplesime imekauni Jurmala rannas ja jalutasime mööda ilusat rannajoont. Seejärel suundusime Livu veeparki, kuid selgus, et see oli nii rahvast täispakitud, et meil polnud lootustki löögile pääseda. Ostsime hoopis piletid järgmiseks hommikuks ja liikusime Riia linna peale. Vaja oli ju minna dokumendid kaotanud reisikaaslasele tagasipöördumistunnistust taotlema. Saatkonnast teavitati, et esmalt tuleb hoopis politseisse pöörduda ja avaldus teha, et dokumendid kaotatud. Selle alusel saab saatkonnast abi. Mis siis ikka, politseijaoskonda.Parkisime auto kesklinna, paarike läks oma teed ja kolm neidu asusid politseijaoskonda otsima. Siit alles naljad alguse said. Kuskil politseimaja koridoris meie kategooria osakond leitud ja sinna helistatud ning hädises vene keeles mure kurtud, jäime ootama. Meie juurde pidi saabuma politseinik, kes meie murega tegeleb. Oodates tegime nalja - nüüd tuleb auto ja viib meid ära. Ptüi-ptüi-ptüi. tuli politseibuss ja seda roolinud politseinik, kuri, aga kuramuse ilus noormees. Kurjustas niigi õnnetu hädalisega ja kupatas meid kõiki kolme neiut politseibussi kongi. Riia kesklinnas. Rahvarohkel tänaval. No thanks! Ja siis see hull lätlane kukkus kihutama. Riia liiklus on niigi kohutav ja näha seda liiklusmöllu üle politseiniku õla oli elamus omaette. Jõudsin märgata ja neidudele hõigata: "Hei, me just sõitsime punase tu...", kui me tegime avarii.
Jah, politseibuss, mille kongis istusid kolm eesti neiut, sõitis punase tulega ristmikule ja toimus avarii. Kõik see käis nii kiiresti, et me ei sanudki millestki aru, mina oli pooleldi kurjal ent ilusal lätlasest politseinikul süles, teised kaks olid bussi põrandal kägaras. Ei tea,kui hull avarii oli või kaua me seal passisim, see määdus kui unenägu - lätlane lärmas tänaval karjuda, me ei saanud naeru tagasi hoida ja naersime nii, et pisarad voolasid.
Üks hetk me teekond politseiosakonda jätkus. Hädaline neiu viidi ülekuulamisele kuskile eraldi ruumi, meie kaks neidu jäime koridori. Ja siis hakkas politseijaoskond imilusatest läti noormeestest vohama, kõik politseivormis, oehh. Ja meie sõbannaga olime elukoledad - hommikuses kämpingus polnud võimalik pesta, seega juuksed rasused, nägu päikesest punane ja meikimata jne. Lisaks avarii, mis endiselt ajas naerma. No sellist seiklust me reisi kavandades küll ei osanud ette arvata.
Peale paaritunnist eemaolekut ja protokollimist lubati Liina, me hädaline, teisest ruumist ära, veidi veel ja anti meile vajalik paber-protokoll ja võisime linna peale minna. Aeg oli sealmaal, et kohtusime oma ülejäänud kahe reisikaaslasega ning mõtlesime, mis edasi saab, kus ööbime. Mul oli töökoha kaudu üks kontakt Lätis elavate mustlastega, otsustasime, et helistame neile. No kui juba siis juba, eksole.
Mustlased oli ülisillas mu kõne üle ja kutsusid endale külla. Nende teejuhiste ja enda kaardi järgi seiklesime sinna. Meile pakuti tubast öömaja ja korraldati grilliõhtu, terve suguselts pidas seda auasjaks, et me külla olime saabunud. Jõekaldal, kus grillisime ja kohalikku õllet ja kurat teab veel mida mekkisime, oli koos terve nende suguselts. Sai superpalju nalja ja huvitaval kombel´vene keel jooksis ladusalt.
Järgmine hommik söödeti kõht munaputru täis, anti juhised Jurmalasse Livu veeparki jõudmiseks ja saadeti teele korraldusega peale sulistamist tagasi tulla. Me osad asjadki jäid sinna hoiule, et mitte autos hoida.
Livu veeparki jõudsime kenasti avamise ajaks ja kuna piletid olid ostetud, saime koheselt sulistama minna. Hea, et olime otsustanud kahe tunni asemel neli võtta, sest rahvast muudkui saabus juurde ja järjekorrad erinevatele atraktsioonidele muudkui kasvasid. Oi see oli lõbus ettevõtmine Livus sulistada. Olen nii mõneski veepargis käinud, kuid Livu on parim!!
Peale Livu veepargis veedetud nelja fantastilist tundi, suundusime Eesti saatkonda, kus saimeLiinale tagasipöördumistunnistuse, niiet riigipiiriületus tal ikka võimalik oleks. Siis liikusime tagasi meie mustlaste juurde. Nemad aga olid korraldanud meile juba lõunasöögi kohalikus shashlõtsnajas, no lihtsalt uskumatu, me sõime kõhud punni ja siis tänasime muidugi kõige selle eest, mis nad meile külalislahkelt pakkusid, isegi Liivi palsam anti teele kaasa, ning liikusime tagasi Eestimaa poole. 
Enne Läti pinnalt lahkumist oli vaja veel nautida kauneid Läti randasid, niiet sai üks korralik suplus (riietega) ette võetud ja P.S. rannaliiv laulis! 
Edasist teekonda juba väga ei mäleta, uni murdis maha. Mingi hetk kostis tohutu pidurdamise üritus ning hullu ropendamist meie naisautojuhilt - sõitis vist mõnest loomast üle ja mingi laip ja politsei oli ka kuskil Tallinna külje all tee ääres olnud. Täiesti kreisi reis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar