LONDON, INGLISMAA november 2008

reisisemud: herz ja Liina

eesmärk: võtta maximumi superilusast Londonist

02.11.2008
Kell 15 kohaliku aja järgi jõudsime Londonisse, õnneks ka meie pagas, olime tahtmist täis Londonit vallutama. Linna, mis on Euroopa suurim ja energiat täis.

Jõudsime Heathrow lennujaamas undergroudini, kus Liina uuris Oyster kaardi ja tavapiletite hindade jm kohta, kui metroost saabusid kaks naisterahvast ja ulatasid meile kaks kehtivat päevapiletit, sest nemad olid nüüd lennujaama jõudnud ega vajanud neid enam. Me olime olnud õigel ajal õiges kohas ning Tallinnast sõbrannalt kaasa laenatud Oyster kaarti ma ei vajanudki. Imeline. Londoni tripi algus oli paljulubav.

Istusime tube'i ja sõit kesklinna võis alata. Mida aeg edasi, seda nukramaks ma muutusin, sest nägin päikest loojumas (tube ei sõitnudki terve tee maa all :P). Kahjuks jõudsime kesklinna alles pimedas ning päevavalguses linna ei näinudki. Kuid öistes tuledes ta säras võimsalt. Jätsime pagasi Victoria jaama, tuterdasime jalgsi Londonit vallutama, ise näpuga kaardilt jälgi ajades, seda ainult esialgu. Emotsioone pulbitses ja voolas loendamatutes kogustes, nii ei märganudki esimesehooga, et jou! neil on liiklus valetpidi :) Ometigi seda kõike teades ja ajaloo ja inglise keele tundides hoole ja huviga õppinud, avastasin seda kõike lapse siirusega. Sest no hei! See on ju London!!!

Buckinghami palee on päevavalguses kindlasti võrratu, kuid ega ta ka kõige kehvem öisel ajalgi olnud. Kuningannat ei näinud siiski. Istusime palee vastas hunniku turistidega, pildistasime palju jaksasime ning võtsime aega kohanemiseks. Kolm minutit enne tagumiku maha toetamist olin soetanud tänavalt postkaardi kodustele saatmiseks ja ärritunud poemüüja peale, kes pidas vajalikuks ilmselt igale kliendile oma arvamust jagada. Talle ei meeldinud minu pross mu kampsuni küljes, sest see pidavat sealt ära kukkuma ja ta jauras selle ümber ikka väga pikalt. Urrrhhhhh... No siis see oleks minu probleem eks, kui ta sealt ära kukuks või kaoks. Ka Liina sai oma osa müüja arvamusest. Müüja ise polnud kindlasti kohe englishman, vaid kuskilt Indiast või Pakistanist pärit. Ühesõnaga, mulle sellised asjad ei istu :))

Öine London, reisiväsimus annab veidi tunda, ent hea tunne oli jalutada ajaloolises Euroopas, sest Londonil on ette näidata nii palju ajalugu. Juba kaugelt kilkasin, kui nägin Big Beni. Tahaks öelda, et noormees Ben, kuid tuleb siiski pöörduda kui vanahärra Ben - ta võlus mind otsemaid. Tegin vist oma 100 klõpsu fotokaga, et saada temast täiuslikku pilti (aga vist ikkagi ei saanud). Imetlen Liina kannatlikkust minuga, sest ma olen pildistamise maniakk.

Üle Thamesi taamalt paistis rohelistes tuledes London Eye, seda nähes kilkasime rõõmust, mina ilmselt jällegi rohkem ja kõvemini kui Liina, vaatasime üksteisele otsa ja mõistsime sõna lausumata, et sinna otsa on meil vaja ronida. Mõeldud-öeldud ja 15,5£ kergemana vaatlesime Londonit kõrgustest. Maagia. 30 minutit maailma suurimal vaaterattal võimaldas näha tuledesära ja ilutulestikke.

Jalutuskäik võrratu Thamesi jõe kaldal kuni Tower Bridge'ini ning üle silla London Towerini möödus nagu unenäos. Kõik need suurusugused ehitised, mis mul mälusopist hüppasid pildina ette ja tundusid nii omased, sain kinnistada hoopis võimsama ja ehedama pildiga. Oma tehtud pildiga. Oma nähtud silmaga.

Suundusime Trafalgar Squarile ning sealt lähistelt leidsime õdusa pubi Lord of the Moon, kus veetsime pühapäeva õdakut pindi õlle taga, enne kui asusime pagasit lunastama Victoria jaamast, kuhu minnes tee viis meid veel mööda Westminster Abbeyst.

See õlu oli tunde hiljem, kui liikusime lennujaama suunal, meile suureks nuhtluseks, kuid eesti naised on vastupidavad :)

Stanstedi jõudsime kella kahe ajal öösel, kust leidsime eest iga võimaliku seina ääres magavad inimesed. Vabu kohti ei leidnud, seega tiksusime vertikaalses positsioonis kuni kella 6.50ni, mil väljus me Easyjet Tallinna. Oi kui kitsad istekohad seal olid! Jalgu polnud kuskile panna. aga ära me selle teekonna kannatasime ja kell 11.30 me koju tagasi jõudsime. Hiphiphurraaa!!!