POOLA, aprill 2010

Ma olin kuulnud jutte autoga Poola läbimisest. Kõik jutud olid täpselt ühesugused: "Poola liiklus on õudne!"

The End.

Kuna täpsustavaid detaile ei olnud ma saanud, ei teadnud ma ka, mille poolest see liiklus siis nii õudne on. Tegin enda (ja sõprade) peal inimkatseid.

Niisiis, Tallinnast startisime neljakesi (mina, Pets, Margus, Priit) (mina, M, R, M) 01.aprilli õhtul kell 18. Eesti, Läti, Leedu lendasime läbi ja kell 03 ja mõni minut peale ületasin ma pidulikult Leedu-Poola täitsapekkiskuikeerulinelabürint piiri.

Oli öö nagu ikka siis ... algasin meie Poola seiklust. Nooh, saades just kiiruse üles, tuleb JÄRGMINE mõttetu asula oma 50 märgiga. Saades kiiruse üles, tuleb JÄRGMINE kiiruskaamera. Saades just kiiruse üles, tuleb JÄRGMINE raudtee ülesõidu koht. Saades just kiiruse üles, märkad sa JÄRGMIST aukude laviini tee peal. Saades just täistuled peale, et nähtavust parendada, tuleb vastu JÄRGMINE rekka. Ja neid rekkasid muudkui jagus. Ja nii lõputult. Jah, see liiklus on kohutav!!! Ja miks oo miks on Poola niiiii suur?

Enihau, sõitsin muudkui aga mööda Poolat, nii kella 3-4 ajal vaikselt tahtis silm nokkida ka, aga läks üle, kui kella 5st jõudsime oma retkel Varssavisse! Saabus järgmine midapekki emotsioon. Kell 5 varahommikul on Varssav täiesti ummikutes. Täiesti! No minu silmad polnud sellist nalja enne näinud. Igatahes läbisime siis mitu tundi seda industriaalhiigelkoledat linna. Jõudsime kiirteele ja elu oli juba täitsa ilus - päike paistis, kiirused läksid suuremaks, loodus tundus ka juba täitsa kena olevat.

Mind vahetati rooli tagant välja nign võtsin sisse mugava poosi selle kõige nautimiseks. Sõitsime tund... kaks ... kolm ... neli ... kilomeetreid sihtkohani ei vähenenud üldse mitte, sest et:

1. saime sõita taas vaid 50 märkide alas. See on kohutav, kui palju mõttetuid asulaid neil Poolas on (ja kuidas nad ise üldse kuhugi jõuavad niimoodi);

2. sadas totaalset lund!!! Ja mu Põnnil olid suverehvid all. Mu ainus mõte oli, kuidas ma autost väljudes esimese asjana pean saama shoppama, sest ma ei võtnud kaasa ei saapaid, ei jopesid, ei midagi. Ma läksin enda teadmist mööda kevadesse.

3. lumesadu läks üle lörtsiks ja seejärel totaalseks vihmasajuks.

4. veelkord kiirusekaamerad üksteise otsas kinni. Ja pilti me ei tahtnud sellistel tingimustel küll teha.

5. hullud poolakad muudkui kihutasid meist mööda. Meil polnudki võimalust möödasõite teha.

Ja nii me tiksusime 12 tundi mööda Poolat sõita. Et nüüd kõigile öelda: Poola liiklus on kohutav. Loomulikult üheski tanklas, poes ega puhkehetkel ükski poolakas mingit võõrkeelt ei räägi. Nii ma siis arveldasin kütuse tankimisi, söögi ostmisi jm sõrmede, kehakeele ja vene-inglise komboga. Ma ei ole julenud veel oma kontoseisu kontrollida.

Viimaks me arvamus Poolast paranes tuntavalt, See oli siis, kui hakkas lähenema Tšehhi piir. Siis, kui meie vaadeteks olid MÄED. Sellised mäed, mille tipus on lumi. Ja siis me jõudsime ise nendesse mägedesse, sinkavonkalised teed mäest üles-alla. Tee kõrval vulisemas mägiojad. Lumi katmas puid ja teid (jällegi, mul olid suverehvid all...). Oh, kuidas need mäed ja need mägikülad mulle meeldisid.

Esialgu meeldisid ka teede ääres igal kilomeetril olevad ristid ja ristil rippuvad jeesused ja igasugu neitsi Maarjad jm kujud. Varsti juba tüütasid ära.

Kui me oma autonina Eesti poole tagasi suunasime, läbisime Poola täies ulatuses veelkord. Ummikutes passides. 50-ga sõites. Autot aukudes põrutades. Riste ja jeesuseid vahtides. Rekkadest möödudes. 

Teistkorda jõudsime Varssavisse kell 12 öösel. Oh üllatust! UMMIKUD! Kas selles linnas on hetke, millal ei ole ummikuid? Sõitsime kesklinna, parkisime auto, jalutasime ja sõime õhtust. Linn oli rahvast täis pakitud. Pean mainima, et arvamus Varssavist kui industriaalkolelinnast paranes, öösel tuledesäras on küll kõik linnad tohutult kaunid. Vaatasime linna, nautisime ja sõitsime ära. Poola presidendi lennukiõnnetuseni oli jäänud loetud tunnid. Sellest aga kuulsime alles Eestis.