LÄTI, august 2012

21.08.2012
Mu mehed kodus otsustasid, et on vaja teha time-out ja minna veekeskusesse. Jurmalasse. Mõeldud-tehtud ja sõitsimegi Lätti.

Ja möödaminnes käisime Jurmala linnakeses ning Riias kolme iksiga Maximas.

Laura, see on pühendusega sulle :D

Muidugi ei antud mulle kolamiseks üldse aega, ei mingit pildiseeriat Riias. Tuleb uus trett teha.

Läti on jätkuvalt ulme koht, see liiklus... :)

LONDON, INGLISMAA, august 2012

15.08.2012

Kell 5 hommikul jõuan Londonisse. Jätame noormehega headaega ja asun oma kohvrit ootama. Viimati nägin seda Cairnsis, no parem oleks, et ta siin Londonis mind tervitaks. Kõik muudkui võtavad oma kohvreid... aga hei, tuleb ka minu oma. 

Ohsa vana ..... kui raske ta on. Üritan teda vedada, aga võtab higi kohe lahti ja millegipärast ei märganud käru kohe võtta. Keegi mind taas hoiab, sest leian ühe mahajäetud käru tunnelist bussipeatusesse ja elu on kohe lill.

Pilet Gatwicki lennujaama on 25 naela ja leian ka oma bussi, mis 5 min pärast väljub. Bussijuht haarab abivalmilt mu kohvri ja kirub kui raske. Aga näe, ma naisterahvana vedasin seda isegi käe otsas. Tugev Eesti naine, ma ütlen.

Ja siis sõidame. Läbi Londoni eeslinna ja kiirteede Gatwicki. Jõuan varakult, mis on parem kui hilja eksole. Checkinini on aega, niiet kui leian laadimisvõimalusega istumisnurga, vaatan arvutist sarju ja kuulan muusikat. Saab paar tundi edasi.

Checkini järjekorda ja nüüd saabub fun fact: ETV spordikommentaatorid on minuga samal lennul. Päris VIP või mis :D

Jätkuvalt keegi hoiab mind, sest mu ilmselgelt ülekaalus kohvri ja vägagi ülekaalus käsipagasi kohta ei tule ühtegi märkust ega lisarahanõuet ning vau, turvakontrollist olen terve kahe päeva ja 4 kontrollimise jooksul puhtalt läbi jalutanud. 

Kõik kolm tundi lendu mul keerab sees ja lennuki pidev raputamine ei tee olemist paremaks. Ma ei saa hingata. Ja see ei tulene üldse sellest, et operaatoripoisid lennukis mu kõrval istusid.

Koju ma siiski jõudsin. Mu kohver saabus lindilt viiendana.

SINGAPUR, august 2012

14.08.2012

Lend Singapuri oli 6311 kilomeetrit ja ca 7,5 tundi Brisbanest. 

Qantas on lihtsalt fantastiline lennufirma, ma vist polegi sellist luksusteenindust varem saanud, ka mitte pikamaalendudel. Samas pole ma ka kunagi nii palju raha maksnud üheotsapileti eest...

Mis mind esimese asjana üllatas, oli kui stjuuard ulatas menüü. No nii eriliselt armas liigutus, kõik toidud-snäkid-jäätised-puuviljad ja joogid olid seal kirjas, kõike sai terve lennu aja. No mind, va odavlennureisijat, võib niimoodi ju äragi hellitada eksole.

Singapur võtab vastu 30-kraadise pahvakuga kell 7 õhtul. Jah, seda hingamist mäletan ma ka eelmise aasta lõpust, sama tunne on täpselt.

Mul on veidi aega ringi hulkuda, netis passida ja viimaseid muljeid üles kirjutada. Siis algab das megahüperlend Londonisse.

Mul on aknaalune koht ja mu kõrval istub oi kui nunnu noormees :) Et akna kohal just minu istme juures on kondensatsioonivee error ja mu ise tuleb välja vahetada, kuna on läbi märg, siis muidugi see vesi peab kuskilt ju tulema ka. Tuleb siis mu istme kohal ülevalt ja tuleb mõnuga. Võtan kaitseks lennufirma fliisi ja noormees mu kõrvl annab enda oma ka. Appi kui nunnu noh. Osa fliisi on tema istmel ka, no nagu ühis eteki all oleks või nii :)

Lend on ca 13 tundi. Kui juba unne olen suigatanud, saab süüa. Siis on palju palju magamist või magada üritamist, kann jääb kangeks ja eriti on mure jalgade sirutamise-kõverdamisega. Oh, hotell Ford on ikka luksussviit selle kõrval ja meenuvad kohe mu voodikaaslased (kes olid ka Singapuri pausi ajal mulle sõnumineerinud), üldse ei nurise nendega koos magamist enam :)

Aga noormehel mu kõrval pole unega mingeid probleeme. Ma vahepeal vähkren poosi otsida üsna palju, endal jäi juba imelik tunne, et nagu peaaegu kaissu oleks roninud :)

Hommikusöögi ajal siis jutustame rohkem kui air conditsionist ja tilkuvast vees. Ta on muidugi Austraaliast :) Tea, kas see on mingi märk mulle või :D

Aga jah, Singapur on selleks korraks jälle selja taha jäänud. Palav ja lopsakas nagu ta ikka on.

CAIRNS, AUSTRAALIA, august 2012

12.08.2012

Pärast pisaraterohket õhtut, mille elasin üle üksnes sõprade toel (nii kohapealsete kui e-kirja, smsi, FB, msni kui ka telefonikõne kaugusel olevate sõprade) ning minimaalse une tagamiseks tehtud eriti kanget viinakoksi, ärkasin ma hommikul kell 7. Viinakoks ja palju häid sõpru tegid oma töö, ma isegi sain sel ööl magada 4h jutti nii, et ei nutnud pimeduse varjus.

Kaks päeva Austraalias. Et mitte lihtsalt end segaseks mõelda, tegime turistiasju. Käisime lähistel Crystal Cascades pargis pisikoskedena langevat jõge vaatamas. See on selline imekaunis koht, kohalike hästi hoitud saladus, kuhu satubki üksnes kohalike juhendamisel või soovitusel. Meie sattusime ainult selle tõttu, et Janek valis välja free wifiga öömaja karavanpargis, mis juhtus olema selle koha kõrval. (Ja et ma teadsin, mis see Cascades on, sest ühte olime varasemalt külastanud Litchfeldi rahvuspargis).

Et mu viimased päevad on olnud täiesti nullemotsiooniga Austraalia osas ja miljoni emotsiooniga isiklikul tasandil, siis ma ei suutnud kirjeldada ka muid aspekte eelmises postituses kui vaid sundi edasi liikuda.

Tegelikult ma pean tõdema, et Queensland on väga kaunis koht. Kõigepealt me sõitsime ja sõitsime ja sõitsime idaranniku suunal, teekond kulges läbi kõrbe ja seal ei olnud midagi vaadata. Jätkuvalt tuhmid värvid, üksluine, väga vähene taimkate jne. Ja siis, ühtäkki juhtus midagi maastikuga. Ma ei märganud oma kinnisidees millal, aga järsku olid mu esiklaasi filmiks igava kõrbe asemel ROHELISED mäed, vihmametsad, lopsakus ja vau! Täeisti müstiline kant on see. Troopika.

Niisiis, jalutasime ringi Crystal Cascades troopilises vihmametsas, vaatasime kärestikke ja JL muudkui õhkasid, et see ei ole Austraalia. Sest see on sootuks erinev sellest, mida me senini näinud oleme. Siiani oli üksnes tolmune liivane punane pinnas, vähene floora.

Seejärel kiirustas Laura kõrvallinnakesse Port Douglasesse, sest seal toimub pühapäeviti laat. Et ma lasin ta rooli, siis nautis ta täiega seda käänulist ookeanikalda teed. Kohutavalt sarnane teekond Great ocean roadile… Ja täpselt samamoodi ei tundnud ma end üldse hästi ei siis, ei nüüd. Kuigi see, et mul kõhus keeras, ei tulenenud just autosõidust.

Laat oli muidugi tüüpiline pudi-padi-kohalikud eksootilised puuviljad. Not! :) Selles osas olen küll Austraalias vastu pükse saanud, õunad-pirnid-banaanid. That's it nagu.

Sama teed pidi Port Douglasest tagasi Cairnsi ja vaatasime üle ka selle kesklinna. Ilus helesinine laguun keset kesklinna vaatega ookeanile. Päikeseloojang, sadam, jahid, palmid. Ilus noh. 

Ja väike reisinipp teistele päkkeritele - Cairnsi kesklinnas on tasuta dušš :)

Öömaja oli seekord 20 km kaugusel linnast tasuta peatumisalas. Queenslandis ei ole 24 tunni stoppalad, on 20 tunni stoppala hoopis. 

13.08.2012

Esmaspäev. LJga vajalik korda ajada auto registreerimise asi, nad ostsid selle mult ära, seega jääb ära minul keeruline, kiire ja närvesööv majandamine, et autot netis müüja (ja kas õnnestukski?) ja neil jääb alles öömaja ja liikumisvabadus.

Alles 13 päeva tagasi ma sain selle autoasja korda pärast närvesöövat õudusbürokraatia kadalippu ja auto oma nimele. Siinses esinduses selgub, et LJ nimele kirjutamine tõotab sama või veel hullemat. Palusin neilt, et kas nad võtaksid selle ette ise siis, kui ma läinud juba, sest mul ei ole ei emotsiooni sellega täna tegeleda, ega aega. Mul on vaja leida must kleit. Ühtäkki on mõeldamatu kanda ees ootaval raskel päeval mingit vana nartsu, mis on pool aastat kortsus riidekirstus oodanud.

Me suundume ühte suurde outlettide poodi ja algab mission impossible: leia herzile must kleit. Sest aussied (või siis kõik riidetootjad üldse) on võtnud väga sõna sõnalt mõistet "little black dress".  Et nagu ongi LÜHIKE, kõik katsid napilt tagumikku. No lähen ma jah oma tagumikku välgutama sellisel päeval :)

Aga meid saadab edu. Laura on suurepärane personal assistant mulle, sest olukorras, kus ma ise olen lootusetuse kibedat maiku akseptimas, tuhnib ta visa järjekindlusega butiik butiigi järel läbi, kannab mustad kleidid mulle ette ja viib siis jälle minema. Ja tema toel ma leian selle õige. 

Sama butiik otsib muide ka töötajat ja võtan Lauralt lubaduse, et ta oma cv-ga sinna poodi särava naeratuse ja rõkkava  positiivsusega sisse lendab (ja tööle saab eksole). Laura arvab, et siis ta saab sealt kõik need teised ilusad kleidid ka endale... no kurjam :D

Shopping päädib ka võrratu käekoti leidmisega, sest toda oli mul ka vaja juba ammu. Hind on müstiline: 31.20. For real?

Kui mitmetunnise raske töö tulemusel kl 13ks valmis saame, leiame, et võime allesjäänud aega veel kasulikult ära tarbida. Ca 30 km kaugusel on imeline Barron Falls kosk, sõidame Kuranda linnakese külje alla seda vaatama. 

Ei oska oodatagi, et peale imelist jalutuskäiku vihmametsas, jõuame sellise vaateni. See on vaieldamatult suurim kosk, mida ma näinud olen. Tõeliselt võrratu. 

Jääb hea tunne, et no natuke olen ikka idakalda pärleid mekkida saanud, kuigi jah, Suur Vallrahu peab jääma mind tagasi ootama.

Võtame eined Cairnsi kesklinnas Outback Jackis ja siis ööbime karavanpargis, ikka sealsamas, kus esimesel Cairnsi ööl ja see on lennujaamale väga lähedal ka. Tee sinna karavanparki on imeline, muudkui keera vasakule. Oma viis korda tuli järjest vasakpööret teostada, tunne, et no keerame juba mitu korda samasse suunda tagasi. Aga Cairnsi ümber on kümmekond vihmametsadega kaetud mäge ja need vaated lihtsalt võtavad sõnatuks. Ilus lõpp-punkt mu Austraalia seiklusele (ja nagu nii JL kui Liina kui mõnedki teised mu sõbrad mulle lohutussõnade vahele on pistnud – kuule, see jääb sul kripeldama. Sa tuled tagasi).

Õhtu veedan veel karavanargi wifit ja elektrit nautides ning kallitega suheldes. Ka pisaraid jagub.

14.08.2012

Öö oli rahulik, kella hakkasin vaatama alles 5.30 ajal ja ootasin, et äratuskell päeva ametlikult alustaks. Selle aja jooksul jõuan veel igasugu mõtteid mõelda, Laura kaissu võtta ja olla. Viimased päevad ja ööd on olnud küllaltki rahulikud, pisarakanal on peaaegu kuivaks saanud. Kuid tunnet, et ma koju lähen, ei ole. Ühest küljest ei jõua ma ära oodata sinna jõudmist, teisalt ei taha ma lahkuda. Olen nii lõhki kistud, et ei oska olla. Ka JL ei suuda uskuda, et ma ju lähengi ära, me oleme ju nagu kokku kasvanud juba.

Kell 6 hakkavad helisema minu ja Janeki äratuskellad ja tuleb liigutada. Sõidame lennujaama, JL saadavad mu checkini ja veenduvad, et ma ikka lennukile lähen :) Janek tassib mu 25-kilost oldschool kohvrit – see on selline ILMA ratasteta juunõu. Ja arvab, et ma oleks pidanud rattad alla liimima. Et noh vanasti ei teatud, mis on mugavus. Ma arvan, et vanasti olid mehed tugevamad. Pahvatame mõlemad naerma. Just selline me vastastikune huumor on olnud külg külje kõrval üle 6 nädala. Must, väga must. Ja ma pean hoiatama, et seoses juhtunuga, on see muutunud veel mustemaks.

Lennujaamas checkinis muidugi selgub, et bronniga on mingi jama. Kahtlustasin seda ise koguaeg, sest Qantase lennupiletid ei olnud mulle meilile tulnud… Loomulikult oligi nii, nagu ma arvasin – Swedbanki kaart ei olud läbi läinud, sest ma polnud seda veebis online tehinguteks registreerinud ja paroolitanud. Samas pileteid ostes ta mulle terrorit ei andnud.

Õnneks lahenes kõik kenasti, inimesed olid kõik väga armsad ja professionaalsed, tegime tehingu teise kaardiga (mis siis on mul valideeritud) ja nad tõstsid mu kella 9selt Jetstari lennult (ms oleks tähendanud pagasi välja võtmist ja uut checkini Brisbanes) kella 10sele Qantase oma lennule (pagas liigub kenasti Cairns-Brisbane-Singapur-London ja ma ei pea ise vahepeal jamama). Natuke ma muretsesin ikka. Et tund aega Brisbanes läheb nüüd kaotsi ja kas ma ikka jõuan. Kinnitati, et jõuad.

Siis ma istusin veidi lennujaamas, ostsin 3 dollari eest (hea, et mul ei tulnud meelde/ei jõudnud/vahet polegi aussie pangakontot kinni panna ja et mul seal kontol on veidi raha ka. Hea Eestis nüüd välismaa pangakaardiga lehvitada… mitte et see nüüd nii tuus nagu Šveitsi panga kaart oleks…) wifit ja istusin netis. Siis tuli meelde inglise raha omale soetada, sest Londonis saab veel nalja. Vaja on valguskiirusel Heathrowst Gatwicki jõuda.

Ja oligi lend Brisbane’i. Et nagu linnuke või nii? Jala sain ju maha panna :P Istusin kõige viimases reas ja lennuk oli rahvast täis. Vedas vist, et üldse peale mahtusin. Ksukil mingid väed ikka mind hoiavad. Samas muidugi lisavad mu elule ka vürtsi, sest mu ees ja kõrval ja ohjumal, terve tagaosa oli täis mingeid asiaate, kes kõik olid perekond või midagi ja neil oli vaja tõmmelda terve tee. Ei ole mulle seda kannatust antud, ei ole. (aga see eest on jagatud mõistust ja ilu eksole :D)

Ühe tunni kaotamise tõttu hakkaski põnevust jaguma. Kõigepealt tuli jõuda terminalist välja, et istuda bussi, mis viiks siselendude terminalist rahvusvahelistesse lendudesse. Buss leitud, ennast peale paigutatud, oli see bussijuht ikka tõeline aussie – kõigile tervitusi, 5 korda hakaks juba liikuma, kui nägi, et veel keegi tuleb ja ootame ära. Muidugi tahaks ma, et mind alati ära oodataks, aga samas praegu oli mul juba kell kukkumas.

Jõudsime rahvusvahelistesse ja vähemalt oli mul checkin olemas eks. Otse turvakontrolli, mis oli kilomeetri pikkune ja kaks linti ainult töötas. Ja siis nad ka uimerdasid, kui keegi piiksus, siis too tüüp eemaldas jopet ja taskutest asju eriti aeglaselt. Ma ei pidanud paljuks kõva häälega ohata, et seriously? C’mon, move faster….

Turvakontroll tehtud, ei piiksunudki ega pidanud kotti kaameratest ega muust tehnikast tühjendama… tohoh… no mul on käekott ju alati elektroonikat täis, panen ma jee midagi suurde pagasisse.

Mõtlesin, et nüüd on juba ok, aga siis tuli immigratsiooni punkt ja seal oli järjekord juba kolme kilomeetri pikkune. No ei ole võimalik ju? Tablool näitab mu lendu ja vilgub, et boarding soon, go to the gate. Ja ma vaatan seda meeletut rahvamassi enda ees. Õnneks järjekord liikus siiski veidi kiiremini, kui turvakontrollis ja kui mu ees oli veel ca 50 inimest, avati mu külje alt järgmine boks ka ja skippisin teiseks. Jällegi, nibin-nabin vedamine.

Jooksuga väravasse ja jõudsingi täpselt ajaks, kui boarding algas. Nii ma lahkusingi Austraaliast. Armusin sellesse riiki kõrvuni ja kui ma vaatan tripadvisoris kaarti, et kus ma Aussies ära käisin ja kuhu veel minemas olin, siis nendest punktidest muide joonistub välja südame kuju. For real. Ikka HERZ eksole. Niiet mu süda jäi siin poolikuks. Ja ma tulen siia veel tagasi.

Ja mis oleks veel paslikum reisiblogi Austraalia reisi lõpetuseks kui need kõige-kõigemad. Üritasin panna kirja erinevaid toppe, mida me õhtuti hotellis JLga koostasime. Paljud asjad on meelestki läinud, nii palju nii lühikese aja jooksul õnnestus meil näha-teha-kogeda.

Aga no näiteks:

Loomad, keda õnnestus looduses ringi hulkudes kohata.

(mitte paremusjärjestus, isegi mitte ajaline järjestus, vaid kuidas mäluette viskas)

• -          Kängurud, neid oli ikka palju. Osa neist põrkas üle tee, kui me autoga ringi vurasime, osa ootas kannatlikult tee ääres. Mõned tulid öömajal olles õhtul ja hommikul appi köögitoimkonda, paljud puhkasid viimast und tee ääres.
• -          Koaala, oh meelde tuleb see üks koaala, keda nägin reisi alguspäevil Adelaide külje all põõsas, tagumik upakil. Kui tema mind nägi, perutas puu otsa ronida, kahjuks jagus võhma ainult mõneks sekundiks, edasi ta venitas end vaevaliselt sentimeeter haaval. Lihtsalt nõrkemiseni naljakas vaatepilt. Ahjaa ja siis oli üks koaala, kes pikutas eukalüptipuu oksa peal tee kohal, kui me autoga mööda Great Ocean Roadi vurasime.
• -          Krokodillid, need mageveekroksid Windjana Gorge’s, kellele ma pugesin külje alla ikka parema pildi jaoks. Päris pekkis ikka, päris elusa vabalt elava krokodilli külje alla. Hull naine olen.
• -          Pingviinid – see oli Austraalia teisel päeval, kui Liina mulle maailma pisemaid pinkse näitas Melbournes. Oh nad olid nunnud.
• -          Opossum, see ülbe tegelane, kes tuli mind Darwinis näksima, kui ma jalad tagumiku all (no mitte päris tagumiku all vaid kõrval tooli peal) istusin. Ma isegi ei kuulnud, et ta lähenenud oleks. Ju see oli tema iste siis. Aga kujuta ise ette, sa istud ja vaatad rahulikult filmi, kui üks hetk miski varba otsa hakkab. Sa vaatad varbaid ja näed, et üks tüüp istub su jalgade kõrval ja vaatab sulle wtf näoga otsa. Hüsteeriliselt naljakas :D
• -          Dingo, see üks eriti äge dingo, kui me Uluru kandis seiklesime. Tüüp täiega poseeris pildi jaoks :D
• -          Emud, no neid me nägime ikka nii mõnda ringi patseerimas. Kui kängurud põrkavad ringi, siis emud on sellised väärikad – üks samm ja teine, võid ise subtiitrid alla lisada stiilis „Pardon sir, would you like some tea?“
• -          Kaamel. Oh me nägime ju ära vabas looduses chilliva kaameli ja see chilliv on just väga õige kirjeldus. Ta nautis ka poseerimist ja no ta nägi nii kadunud Lennu-taadu moodi välja… :D
• -          Merikilpkonnad, jaa tuleb meelde, et ma nägin nii mõndagi suurt merikilpkonna Coral Bays ringi ujumas meres ja pead veest välja pistmas. Jällegi ülilahe emotsioon.
• -          Delfiinid, nemad tulid Monkey Mias hommikul randa. Seisad põlvini vees ja viis delfiini ujuvad sulle kaldasse sind uudistama. Äärmiselt äge.
• -          Vaalad. Ma nägin neid eemalt (silmavärdjana ei oska meetreid lugeda, paar-kolmsada meetrit vast), kui nad hüppasid veest välja ja vett puristasid ja mõnulesid. Jaa, see oli uskumatu vaatepilt.
• -          Sipelgasiilid, neid ma nägin ka mitut. Olete näinud ühte ringi vudimas, okkad turris aga nina nii pikk ja lihtsalt ebamaine mööda maad sipelgaid otsimas. Ja oh need jalakesed, need on ni töntsid ja see kuidas ta liigub, see on lihtsalt uskumatult armas!!!
• -          Maod. No neid ma lootsin mitte kohata (aga samas nagu ikka lootsin kohata ka, sest kuidas ma käin ära Austraalias, kus on kaks sitaksit madusid, 130 liiki mürgiseid madusid jne ja ühtegi ei näe eksole), aga esimesega tegin tutvust juba reisi neljandal päeval Great Ocean Roadil, nimi teadmata. Ja siis nägin veel kahte püütonit, mõlemad otsustasid tutvust teha koobastes. Esimene Tunnel Creekis ja teine Cutta Cutta Caves’s.
• -          Kotkad ja pistrikud. Nemad on minu õudusunenäod, ausõna. Nad istuvad kambakesi, no nii viis kuni mitu, maanteel, kui sa 110 kuni 130 kilomeetrit tunnis lähened, nokivad järjekordset hukkunud känguru. Ja nad raiped ei võtagi vaevaks tee pealt kaduda, no mitte enne kui sa autoga oled paari meetri kaugusel, siis nad hakkavad lendu tõusma. Teate ka kui suur on ühe kuramuse kotka siruulatus kui ta sulle 3D esiklaasi lendab? Min atean, terve esiklaas ja rohkem veel. Tookord jäi terveks nii klaas kui lind, sest tee peal teda polnud, kui auto pidama saime. Ja nii iga paari kilomeetri tagant, muudkui karda neid kuramuse kotkaid. Jõudsin järeldusele, et neid tõmbas me auto kui „oma“ poole (Ford Falcon – falcon siis pistrik).
• -          Suured sisalikud, neid õnnestus ka kohata mitut tegelast. Uhh nad on ikka võikad mu jaoks.
• -          Ja kõikvõimalikud muud kakaduud-papagoid-iibised jt sulelised. Igasugu ägedaid tegelasi kohtasime, ja kakaduud on ikka maailma lollimad linnud…

Võimsaimad emotsioonid Austraalias:

• -          Esimesed kängurud, keda märkame metsa vahel põrkamas, kui Gerat ocean road trippi tegema asusime ja ühte koske keset metsa vaatama läksime.
• -          Auto ostmine ning kodutu elu vol.1 algus.
• -esimene känguru kollane märk tee ääres. Kuni reisi lõpuni iga kord kui ma seda känguru silti nägin, kilkasin rõõmust.
• -          Albany hele-helesinisised rannad ja soe vesi.
• -          Esimene tripp LJga Margaret Riverisse.
• -          Kodutuna ringi rännates akude laadimise või dušši alla minemise võimaluse avanemine.
• -          Nelja lapse au pairiks sattumine.
• -          Aussied. Need lahedad sõbralikud naeratavad „how are you today?“ inimesed, nende huumor ette ja taha ning komplimendid võõrastelt inimestelt tänava peal.
• -          Darwinis eestikeelne teenindus.
• -          Austraalia tähistaevas ja linnutee. Igal öösel fantastiline vaade.
• -          Kalbarri. Nii oma fantastilise loodusega ja ühe erilise hommikusöögiga kui Jan Dieseli etteaste.
• -          Karijini vaated.
• -          Northern Territory kuumaveeallikad.
• -          Liiklusmärgid. Eriti südamelähedased on need kollased kõikvõimalike kuulsate ja kummaliste loomadega. Aga kõik muud märgid on ka ju puhas kuld, eriliseks lemmikuks sai liiklusmärk, mis teatas, et 110 ala lõpp tulemas. 100 meetri pärast oli silt, et piirkiirus 100 km/h. Sellest tagumisest ilmselgelt üksi ei piisa…
• -          Iga kontakt elusloodusega, on see siis känguru, kaamel või sisalik. Annab emotsiooni iga kord.
• -          ULURU ja sealne päikeseloojang.
• -          Minu sünnipäev LJga Perthis ja nende üllatused nii hommikul kui õhtul J
• -          Purnululu rahvuspargis läbi veeaukude sõitmine.
• -          Postkastist oma nimega postkaardi leidmine.
• -          Austraalia veinide nimed.
• -          See emotsioon, kui hommikul koputab hotellitoauksele ranger…
• -          Kui mind politsei kinni pidas ja puhuma pani…
• -          Opossumi hammustus ja deckchair cinema tähistaeva all sumedas öös.
• -          Känguru ja krokodilli liha söömine.
• -          Snorkeldamine Ningaloo riffil.
• -          Sõitmine läbi sitikateparve sajakonna kilomeetri vältel. See emotsioon, kus nad plõksatavad vastu esiklaasi nii tihedalt ja kõvasti, et nagu rahet sajaks.
• -          Kings Canyonis ringi matkamine.
• -          Interneti leidmine pärapõrgust, kus ei levi isegi telefon. Sellised juhtumid olid Katherine Gorgel, Ulurus ja West MacDonnelis.
• -          Didgeridoo kontsert, miksituna drum’n’base’ga. Darwini päikeseloojangu turg. See melu, see mõnus soe õhtu…
• -          Austraalia „The Big“ sarja kujud suvalistes Austraalia väikekülades.
• -          Suurlinnade lahedad skulptuurid. Melbourne on fantastiline ja Perth hoiab tihedalt kannule.
• -          Kogu reisi kalleim tankimine Uluru lähistel. Kas seda just positiivseks lugeda saab, aga väga tugeva emotsiooni jättis küll.
• -          Koskede all ujumas käimine.
• -          Adelaide keskturg, kus on Austraalia kõige odavamad puuviljad. Tõestatud ca 30 000 läbitud kilomeetri osas.
• -          Alice Springsis armas kõrvaltänava kohvik Page 27. Lihtsalt ülimalt hubane ja mõnus koht.
• -          SupaSHAKE. Say no more.
• -          See emotsioon, kui kellegi uue tuttava soovitusel mekid mingit toodet ja avastad, et vau, see on imeline! Sest ise kõiki asju poestki üles leida ju ei jõua ega järgi proovida.
• -          Jõudmine Cairnsi, kus ühtäkki on tuhandete kilomeetrite viisi elutut kõrbe asendunud vihmametsade lopsaka ja üdini rohelise taimkattega. See on lihtsalt nii uskumatult ilus ja täiesti midagi muud, mida seni Austraalias näinud oleme.
• -          Ülekuumenemine 60-kraadises kuumaveeallikas. Päriselt ka, ongi nii tulinelooduslik vesi…

Jaaniiedasi, jaaniiedasi, jaaniiedasi… Nii me topid muudkui pikenesid, sedamoodi, kuidas jälle midagi meelde tuli. Ja neid toppe tegime palju.

THE END.