The RED CENTRE, AUSTRAALIA, august 2012

Ma tahtsin teha postitust ULURU nimega, aga siia paari päeva sisse jäi nii palju asju, et pealkirja ainult teda mainida oleks olnud ülekohtune teise kahe osalise suhtes. Niiet võtan selle kokku "punane süda" nimega. Sest seda ta on :)

WATARRKA ehk KINGS CANYON

04.08.2012

Öösel on mul nii külm. Laura poetab mulle jääkülma pihku oma vikerkaare värvi sõrmikud, abiks ikka.

Jätkame sõitu Uluru suunal, ca 450 km on tee pikkus. Ühel hetkel on teeviit Watarrka rahvuspargile, kus on Kings Canyon. Laura keerabki sinna, et äkki pärast ei viitsi… parem kui tehtud eksole. Tulevad meelde kõiksugu vanasõna nagu „mis täna tehtud see homme hooleta“ ja „tänasid toimetusi ära viska homse varna“ :D

Meie õnnetuseks on tee äärmiselt jube. 100 kilomeetrit kruusateed, mis raputab ja võdistab mu pekki igalt sajalt küljelt. Kohati on auto max kiirus 10 km/h. Autost on kahju noh, sellepärast. Alles saime ta ju remonditud.

Kuna me lähme Kings Canyonisse pmst üksnes selle pärast, et Rene küsis mult, et kas sinna ikka lähed? :D  Ma ise oleks ta infomaterjalide pildi põhjal väljagi jätnud, et noh, millega ta ikka üllatada suudab, kui oleme näinud juba nii palju võrratuid kaljusid.

Janek arvab taas, et olgu ta parem seda kõike väärt.

Laura kirub, et ta kirjutab Renele ise ühe kurja kirja, et mis mõttes Kings Canyon :D

Aga lõpuks, peale 3,5h kannatusterada jõuame taas asfaldile. Kahjuks jah, oli tee, kuhu Laura keeras, shortcut 4WDle. Ca 190 km pikem tee oli asfaldit pidi, ajaliselt oleks sama tulnud, auto oleks pääsenud lihtsamalt. See selleks.

Meie kaotuseks jääb veel üks ilukilp. Kuramus.

Aga jõuame kohale, välistame selle lühema jõesuudme jalutuskäigu ja võtame ette kanjoni. Infoviidad selgitavad, et 6-kilomeetrine raske marssimine järskudest treppidest üles on miinimum 3,5-4-tunnine. Ooolrait.

Seda ta on. Raske marssimine. Esimene osa kohe järsud kiviastmed ülesseina kanjoni servale. Laura on täiesti hingetu ja näost kaame. Selgub, et me hommikusöögita olemine ja paari õuna söömine mõjub siiski raskemalt, kui algul arvatud. Vapralt jätkab ta siiski teekonda.

Ja no olgu, Renele kurja kirja ei järgne, sest vaated on täiesti vau!!! Klõpsisin meeletult palju pilte, sest kaljud on nii punased, taevas nii sinine ja puuoksad nii süsimustaks põlenud.

Ja kaljud ise nagu mütsikesed, kivikihid selgesti loetavad. Täielik unelm. Lihtsalt hunnitud vaated. Jne. Mõni loomingulisem inimene oskaks kindlasti paremini seda kõike edasi anda. Jätkuvalt ütleb üks pilt rohkem kui tuhat tšehhikeelset sõna. Panoraame tegin miljon ja ikkagi ei saa anda edasi selle asja suurust. 3D on vähe.

Meie pingutus koos rohkete hingetõmbepauside ja pildistamispeatustega kestis kokku 2,5h. Jube piinlik on tõdeda, et ei saa isegi tunnistada enda füüsilist vormi 70-aastase omaks. Need 70-aastased panid meist mööda kõik, väsimusemärke omamata… Õudne.

Kell on 16.30, kui liikuma saame. Suund jälle Uluru poole eksole. Sedakorda teekond 288 km. Aga no ei hakka nui neljaks gaasi litsuma, sest päike on ähvardavalt madalal juba. Leiame hoopis ühe mõnusa 24-tunni peatusala, teeme õhtusöögi (loe: tehniliselt küll hommikusöögi), pildimajandus, blogiettevalmistused ja magama.


ULURU ehk AYERS ROCK

05.08.2012

Ärkame 7.30 ja stardime 7.45. Vau, see vist on rekord :D

Vahepeal tuleb kütust tankida ja selles roadhouses on minu elu kalleim tankimine – 2.17 liitri eest. Ühte kallimat kohta nägime veel, 2.24, aga seal ei tankinud eksole. Aga et kõnealuses roadhouses on ka soe dušš, siis saab teoks üks pisike unistus end pesta. Noh, tegelikult tahavad nad saada 3 dollarit inimese eest, aga kütus on neil niigi röövimine, seega me nagu ei märganud seda raha maksmise osa…

Ja et seal on ka mailbox, läheb teele kõige erilisem postkaart üldse. Mõtle, õnnelik sünnipäevalaps (eks ta ise varsti leiab oma postkastist midagi) saab kaardi, mis on postitatud Uluru külje alt. Ma oleks küll õnnelik :D

Veel kilomeetreid ja enne kohale jõudmist teeme kaunite vaadete taustal hommikusöögi. Imelikul kombel levib telefon ja internet, vau, tõingi vist interneti Austraaliasse :D

Ja veel mõned kilomeetrid ja Uluru muudkui läheneb. Pilet rahvusparki on senistest makstud piletitest kõige kallim, 25 dollarit inimene, aga annab pääsme kolmeks päevaks ja ausalt, see on seda väärt!

Juhhuuuuuuu, kohal! Jääme peatuma vaateplatvormile, otsustame end sisse seada terveks päevaks, et teha projekt „Uluru värvid iga kahe tunni tagant!“ Alustame kell 12 ja tähistame seda vahuveiniga.

Kell 14 järgmine pilt. Ajatäiteks lobiseme maast ja ilmast, teeme inventuuri, päevitame, pildistame, loeme infomaterjale, õgin Ulurut silmadega. Aeg lendab.

Ja ühtäkki kella 18ks pildiks on metsikult suur platvorm täitunud massidega. Kust nad tulid? Igatahes on käes päikeseloojangu aeg ja rahvas oleks nagu teatrisse tulnud. Aga tõepoolest, show algabki ja see on uskumatu. Kui magama jääd, siis seda hetke enam tagasi ei saa, etendus on hoogne ja tegevusi, mida jälgida, palju!

Uluru on ühtäkki punasest muutunud leekivpunaseks, kõik need augud-muhud-lohud sädelevad aga kuldselt. Ma lihtsalt vaatan suu ammuli ja korrutan Laurale: "täitsa pekkis kui ilus".

Kell 18.20 on kivi juba pruun, niinii tuhmilt pruun. Täielik mõistatus. Aga taevas pakub värvimänge jätkuvalt.

Me ei pea paljuks teha ka maailmailusaima vaatega õhtusöök sealsamas keset masse. Nagu ka teatris nii ka siin kaovad massid kiiresti ära, kui viimane akord on kõlanud. Meil aega on. Naudime ja lahkume viimastena, sodi paneme ikka enda järelt prügikasti. Äärmiselt sisutihe päev on selja taga, olen emotsioonidest tulvil ja ei oskagi midagi kosta rohkem. Lisaks veel öö Uluru külje all linnutee all. Mida sa hing ihkad??

KATA TJUTA ehk The Olgas

06.08.2012

Enne veel, kui Kata Tjuta juurde lidume, teeme teoks veel ühe unistuse - kui päikeseloojangu Uluru taustal nägime ära, siis tahame näha ka päikesetõusu. Ärkame kell 5 ja oleme peagi platsis. Ja nii ka need miljon muud inimest. Oh, bussitäite kaupa tulevad.

Aga müstiliselt külm on. Ma ei ole vist nii palju Austraalias külmetanudki (Perthis vaid ehk aga see oli ju nagu sajand tagasi...) Kujuta pilti, ma pean MÜTSI kotist

välja otsima lausa. Ja salli. (Küsimuse all on isegi, et miks mul üldse ON müts siin maal eksole).

Aga siis päikesetõus. Liikusime teisele poole Ulurut võrreldes päikeseloojanguga ja nüüd paistab taamal ka Kata Tjuta. Nagu muinasjutt on see.

Ja pilte on palju, sest sõpru ja blogilugejaid on mul palju, kes kõik käskisid pilte teha ja nende silmadega ULURUt vaadata. Kannatage nüüd ära need pildid :)

Kui külmast võetuna endale tee keedame, kiire wrapi sisse manustame ja sõidame TALLE täitsa külje alla ka. Koos massidega nendes bussides, kes oli toodud päikesetõusu vaatama... Oh õudu :)

Aga TA on nii ilus. Majesteetlik. Ja püha. Palve on, et ära roni TEMA otsa ja me austame seda palvet. Ma teen TALLE pai enda ja nii mõnegi oma sõbra poolt, nt sipsiku poolt sai head sõnad edasi antud :)

See tunne on lihtsalt võimas. Jalutan piki ta külge. Aga TALLE vist ei meeldi, et rahvast nii palju TA juures on, tuuled on metsikkülmad, kuigi päike juba sirab ja päev on alanud. Jalutan paar kilomeetrit ja otsustan, et täit 10.6 km ringi ma ei tee. Jah, seda kahjuks ei saa nüüd öelda, et olen TALLE ringi peale teinud, aga ma olen TALLE pai teinud ja TEMAGA jalutanud. Sellest mulle piisab.

Ja siis KATA TJUTA. Ca 44 kilomeetrit sõitu Uluru juurest. Veel hommikul enne kukke ja koitu ärgates kordasime oma soovi, et tahaks kaamlit vabas looduses näha. Siin ta siis nüüd oligi. Kõigepealt loivas üle tee võserikku ja siis jäi sinna poseerima. Eriti äge tegelane :D

Miljoni dollari vaade - Uluru ja Kata Tjuta.

Ja siis jõudsimegi Kata Tjuta juurde. Inglise keeles on tal väga põnev nimi: The Olgas. Muig. 36 Olgat?

HERZ ikka ka :)

Jätkuvalt on metsikult külm tuul. Ilmselt oleme jõudnud tuulepealsele maale või tuultekoridori vms. Walpa Gorge jalutuskäik oli väike pingutus mitte mäkkeronimise vaid just selle külma osas. Laura arvab, et ta oleks arulage kui kleidis oleks sellel teel. Noh, ma siis olen arulage :)

The Walk of Wind on järgmine. Päris hea rühkimine, vaatame üle Karu Lookouti, muigame selle nime üle ja pöördume tagasi autosse. Ei hakka siin pikemat seiklust ette võtma.

Aga saan omale uue aasia sõbra, ta sheerib mulle oma vinget läkiläkit :D

Ja ongi kõik. Ütleme Kata Tjutale head aega ja lahkume. Tee viib ikka uuesti Uluru poole. 

Ja siis võtame suuna tagasi Alice Springsi. Väike motivatsioonipaus aga Curtin Springsis vahepeal.

Erldundas tankimispeatus ja leiame ka The Big Echidna sealt :)

Kuskil tee ääres on kaamlifarm, küll juba päeva lõpetanud, kuid kaamleid näeme siiski.

Ja siis ca 100 km enne Alice Springsi on pöösas see tegelane. No ta näeb väga koer välja. Aga ma siiski arvan, et ta on dingo. No üks kahest kindlasti :)

Öömajale jääme 50 km enne Alicet. Uni murrab enne, kui Relve jõuab oma Paapua Uus Guinea vallutamistega poolele maale. Janek irvitab, et herz kukub ära poole sõna pealt, räägib sulle midagi ja siis kui murdosa sekundiks jääd mõtlema ja vastad, siis juba nohiseb magada... No võibolla tõesti :)