Kes seda oleks ette näinud, et kui aprillis preilid mulle reklaamisid, et nemad lähevad Gruusiasse (kuidas ilma minuta???), et mina hoopiski nendega ühinen? Mina küll mitte, sest mul olid ju grandioossed Austraalia ja Aasia vallutamise plaanid.
Niisiis, Eestisse naasnuna katus sõitis ja preilid võtsid mu Gruusiasse kaasa. Mmuahh teile!
17.09.2012
Lennuk väljus alles vastu südaööd ja päeva veetsin ma oma koduses endises töökohas, kus siis mehepojad üksteise võidu Gruusia köögist mulle vadistasid, mis veini ikka juua ja eelkõige neile sealt tuua jaaniiedasi. Päeva lõpetuseks maandusime ka Pirsomanis, et teha Gruusia köögiga algust ka.
Ja preilidega irvitasime enne lendu, et kui peaks nüüd ikka meheleminek ka kaasnema, siis vaatame ikka mehe, kellel tohutupalju lambaid. Saab kergemalt läbi :)
Kell 23.50 startis lennuk ja ebamugav poolmagamine ja ühelt küljelt teisele nihelemine kestis 3 tundi.
18.09.2012
Ja kui siis lennuk kohaliku aja järgi (kell tunnike ees meist) peale nelja maandusime mägede vahele hüplikule teele, siis esimese asjana suutis Gruusia mind võluda. Passikontrollis tempel passi ja piirivalve ulatab pudeli veini!!! See riik juba meeldib mulle :)
Ja kui lindilt oma kohvri maha sikutan, astub ligi toll ja palun otsime teie kohvri läbi. Ei, kihvt :) Liigun siis selleks ette nähtud boksi ja preilid-kunstküüned uurivad, et kas teil on kohvris relv või mänguasi? No kahjuks ei ole kumbagi ja midagi nad ei leia ka kleitide vahelt, vabandavad ja head aega. Igatahes oli põnev kogemus :)
Meid ootab Genadi. "Meie kodustatud grusiin", nagu Helis tihti muigab. Genadil on kenasti Maarja nimi suurelt paberil ja juhatab meid siis oma mersubussi ja viib ära magama tbilisi keskusesse majutuskohta. Kui omavahelised viimased säutsumised tehtud, saab uni murda. Kell on 6 vinti.
Äratuskell kupatab mu jalgele kell 8.30. Leppisin teistega kokku, et magagu rahulikult ja sõnumineerigu, kui hommikusöögiks valmis. Genadi tuur algab kl 12 ja seega on mul maa ja ilm asuda linna omal käel uudistama.
Ja ma jalutan ja armun. Isegi Tbilisi slogan "The city that loves you" ei tekita ühtegi liigset küsimust, sest mina armusin Tbilisisse ka. Koheselt.
Ja klõpsin pilte. No neid tuli väga palju. Hästi vana (Genadi ei jätnud teel öömajale... ega ka hiljem... kordagi juhust kasutamata, et mainida, kui mõni kirik või klooster või muu maja on pärit 5ndast sajandist... 9ndast sajandist... 11ndast sajandist... no ühesõnaga jube vanad) on kõrvuti hästi uue ja modernsega. Nii ongi kõik uus ainult ja ainult klaasist, mitte mingi igav nelinurkne vaid voolav, kaarduv, ulatuv, püüdlev, hõljuv... mitmetahuline. Et oleks ikka väga moderne.
Kuid mulle meeldib.
 |
Gruusia ema.
Isa käskis kindlasti jalamile minna
ja pits konjakit teha.
Pidavat õnne või mehi või midagi tooma :) |
Tuvastan linna peal ikka kohe hulga skulptuure. Mu jätkuv väike kiiks.
Ja siis lubatud klaas ja uskumatud arhitektuuripärlid. Lemmik neist oli mul Rahu sild.
Veel kauneid vaateid. Fotokas ei puhka üldse. Ja rohkem kui mul on uudistada Tbilisit, uudistavad kohalikud mind. Tekib küll kerge ebamugavuse moment :)
 |
Gruusia on läinud seda teed,
et neil on igas suuremas linnas "justice house"
Tbilisi oma, mis meenutab nagu Sydney ooperimaja,
avatakse paari päeva pärast.
Juctice house eestikeelne vaste oleks "Riigiasutus",
sest Genadi selgituste kohaselt saab inimene
seal majas ajada ära kõik asjad,
mis iganes mure tal on.
Taotleda midagi, teha avaldusi jne. |
Gruusia alles areneb. Saame teada, et kõik see ehitusmöll on alguse saanud 5-6 aastat tagasi, enne seda polnud midagi. Ca kuus aastat tagasi polnud elektritki, nüüd avavad nad iga aasta mitukümmend uut hüdroelektrijaama ja ekspordivad elektrit Ažerbaidjaani. See selgitab, et miks neil on sadade kilomeetrite viisi elektriposte maanteedel tihedalt üksteise kõrval, kõik muudkui hõõgavad. "Kes selle nalja kinni maksab?" irvitame omakeskis. Tallinn oleks juba ammu tuled välja lülitanud :)
Vahepeal istun ja muhelen omaette pargipingil . Tuvastan tasuta wifi nimega Tbilisi loves you. See väärib Facebooki postitust :) Kui öösel saabudes oli kraade 19, siis nüüd temperatuur muudkui kerib ja kerib üles ja jääb pidama 29-30 juures. Mõnus. Päikese järgi ma ju tulingi!!!
Preilid on suutnud veidi silma puhata ja saan smsi käsuga kl 11 öömaja juures kokku saada. Sealt liigume kohe kõrvaltänavasse (mille ma juba olin ju välja selgitanud), mis on kohvikuid täis pikitud ja võtame istet KGB still watching you kohviku kõrval. Restoran KALA saab me kodukohvikuks Tbilisis.
Hommikusöögiarve 69 larit (34.50 eur) tundub meile täitsa mõistlik... Hiljem muigame tihti, et lõunasöök šašlõkkide ja muu paremaga viiele inimesele on poole odavam kui hommikusöök kolmele... Noh, esimene päev ka ju.
Kell 12 on Genadi kohal nagu viis kopikat, kaasas ta koostööpartner Armeeniast - armas meievanune preili Christine. Viiekesi siis asume Gruusiat läbi sõitma. Esimest korda siis on meil autojuhiga tripp, ta on meile kõik ära korraldanud, majutused, transpordi, veini :) Viib-toob-näitab-selgitab. Genadi on meile äärmiselt sümpaatne ja jääme kõigega väga rahule.
Alustame sõit Kahheetia suunal. Tee peal näeb kõike põnevat. Näeb arbuuside laste (isa õpetas enne reisi, et arbuuse tuleb Gruusias osta öösel - tuleb hiilida koorma juurde, grusiin magab tavaliselt koorma otsas. Lüüa jalaga vastu koormat ja käratada "Otdai arbuuzõ!" ja siis tingida hinda :D me nii ei teinud siiski). Näeb vabalt ringi silkavaid kariloomi. Lambad tihti blokeerivad kogu tee. Egas midagi, käik sisse ja signaal peale (ja seda oskavad nad siin maal imeliselt) ja muudkui edasi rühkida!
Enne veel, kui Genadi manu jõuame :), põikame läbi Davidgareji kloostrist. See asub täpselt Azerbaidjaani piiril, seega no nagu oleks selle riigi ka ära näinud. Nägi välja täpselt samasugune kivine kõrbetühjus nagu teekond kloostrisse :)
Oo, autodest-liiklusest tuleb ju ka ometi rääkida! Ma arvasin, et 20-30 vanad vene masinad on kõik likvideeritud aga ei, nad elavad edasi Gruusias. Rohkem näeb žigulisid-ladasid, mossesid, sapakaid, volgasid, kamaze jne kui "väljamaa" autosid. Roostes, akende asemel kileteip, aga liiguvad ikkagi. Kust nad varuosasid saavad, maitea.
Esimese hooga Genadi sõidustiili vaadates muigan, et mujal maailmas tehakse kaherealisest sõiduteest neljarealine, aga Gruusias kaherealisest üherealine. Ta sõitis KOGUAEG keskel joone peal.
Aga siis ma ei teadnud veel midagi ja sõit suurematel maanteedel alles ootas ees. Seal tehti ikka kaherealisest neljarealine ja möödasõidud toimusid ikka nii, et 3-4 autot tee peal kõrvuti.
Ja muidugi need teed olid auklikud-hüplikud. Vetrusime ikka korralikult. Kui mainin mokaotsast, et oh miskonditsioonis teed, Genadi vist solvub kergelt. "Paar aastat tagasi olid kohutavad teed, nüüd on teed nii korralikud ja head." Õukei....
 |
ooomnjoommm.
VIINAMARJAD!!!
KASTITÄITE VIISI!!! |
Kahheetia regioonis viib Genadi meid oma vanematekoju. Seal me sööme-joome nõrkemiseni ja öömaja on ka sama kodu. Kui Genat võib ikka üsna eurooplaseks nimetada, siis vanemad näevad välja ikka grusiinid. see külalislahkus ja kõik muud jutud. Lihtsalt superkogemus.
 |
Gena ostab õhtuseks šašlõkiks liha.
Täpselt nii see liha ripub tee ääres.
Sadade kilode ja kilomeetrite viisi.
Sooja on hetkel 35 kraadi. |
Vanemad tegelevad ikka maa asjadega. Mais, viinamarjad, pähklid, muud jutud. See pilt avanes maja teise korruse terrassilt.
Nii kaua, kuni toit valmib, patseerime Gavazi külakeses tänava peal. Kõik majad külg külje kõrval. Suuremad või väiksemad aiad ees. Ja kui eestlane istub ikka oma kõrge aia taga, et jumala eest ei peaks naabreid nägema, siis grusiinid istuvad aia ees tänaval. Naabritega.
Ja pea kõigil majadel olid viinapuuväädid. Oi, kuidas suu jooksis vett...
 |
| Gavazi tänav |
 |
Genadi vanematekodu teine korrus.
Pähklid.
Eriti head pähklid!!! |
 |
| viinamarjaokstest lõke. |
Toidulaud oli lookas!!! Ja ma ei kujuta ette, kuidas need kõik valmisid? Majas oli "köök" pime nurgake, muldpõrand, ei mingeid tingimusi!!!
Me manustasime ikka väga palju süüa, joomiseks presenteeriti meile eriti special oma veini. Jõime punast ja erinevalt varasemast kogemusest, ei olnud punane vein üldse raske seedida ning vaatasin muudkui teiste pealt, et millal hambad sinakaks lähevad. Ei läinudki!!! Väärt kraam, unustage ära oma parkained jne. Genadi muudkui ütles tooste, klaas ei saanudki kunagi tühjaks ja nii see õhtu läks. Enne magamaminekut veel klõmakas chachat ehk samakat. Tehtud!
Reisi slogan "I'm tipsy and I know it" on käiku lastud :)
19.09.2012
Hommikul (pohmakat muideks polnudki) saime loa rüüstata Genadi viinamarjapõldu. Mmmm... oma käega oksalt kobar võtta, nauding! See farmitöö osa ju jäi mul Aussies ära :P
Kui kõht oli viinamarjadest täis söödud, läksime tagasi majja, et alustada hommikusöögiga. Oh kui palju seal süüa oli!!!
Ja siis oli aeg edasi teele asuda, vanemad pistsid kaasa muidugi viinamarju, hurmaasid ja veini. Palju veini.
Esimene peatus - Nekresi klooster. No neid kloostreid oli reisikavas ikka tihkelt. Me kui vanad paganad üldse ei vaimustunud. Nägin Genadi silmis sädeme kustumist... :) Aga vaated olid muidugi kaunid, üldse ei kurda selles osas. Ja Nekresis on selline diil, et autoga üles sõita ei saa. KAs lähed jalgsi (1,6 km seinast üles) või maksad raha ja kohalik mikrobuss viib. Kui sul ei vea ja oled oma kambaga/üksi, maksad 10 lari. Kui veab ja juhtud koos mingi muu grupiga, niiet buss saab rahvast täis, maksad 1 lari. Miinuseks on muidugi see, et kõik need 10 venelast, kes meiega bussis olid, olid ju ka seal mäe otsas jalus ja kisasid... oi kuidas nad kisasid.
Järgmine peatus ja järgmine klooster. Gremi. Põnev on see, kuidas ma lippasin bussist välja seda pilti püüdma, kui eemal seisvate tegelaste hääled eestikeelseks jutuks põimuvad. Astun aga juurde "TEREEEEE!" ja saan traditsioonilise ehmunud pilgu. ega ei oska ju oodata kaasmaalasi. Aga toredad tegelased olid ja sädistasime üksteise võidu, et kus te reisite, kaua olete, millal tulite ja mis edasi teete :D Siis kibeles Genadi edasi sõitma... paarsada meetrit, et keerata parklasse ja minna ikka kloostrisse sisse ka. 3 larit.
 |
| Näe, Kaukasuse mäed. |
Vahepeal sõitsime mööda pisikesest maalapist, mille nimi on Kindzmarauli ja ainult seal lapikesel kasvavatel viinamarjadel on õigus saada veiniks nimega Kindzmarauli. Kõik teised on vuhvlid.
Tee viis meid läbi paarist armsast linnakesest ja siis olime Telavis. See on selline tore koht, kus meil oli kavas veinide degusteerimine. Maksis see 20 lari ja selle eest anti 6 erinevat veini mekkida. Kõige pealt valgeid kolm ja siis punaseid kolm. Kindzmarauli oli muidugi kõige viimasem, selleks ajaks oli juba kõik segamini ka :D
Veini kallas ette üks hästi muhe grusiin, kelle lehmalellepoeg (ühesõnaga keegi sugulane) töötab Tallinnas Pirosmanis kokana. Ja huumorit oskas too grusiin ka ikka hästi teha (ja ütleme nii, et mida rohkem veini, seda perfektsem vene keel mul oli).
grusiin: Oi mis ilusad Eesti tüdrukud. Kas teil ikka ihukaitsja on?
herz: Genadi :))
(kõik naeravad)
herz: Ja milleks meil peaks ihukaitsjat vaja olema?
grusiin: Nii ilusad tüdrukud röövitakse ära! Meil Gruusias nii tehakse.
herz: Meid pole küll keegi röövinud... Mis ma ei ole piisavalt ilus või?
(kõik naeravad)
(degusteerime edasi, viimane ehk kindzmarauli on ka mekitud juba)
grusiin: Krasaavitsa! Võta veel veini.
(ja kallab mulle uuesti täispokaali kindzat)
herz: Vaat, et sa mind siis ära ei röövi nüüd.
grusiin: Ma ei saa ju, ma olen 19ni tööl.
(kõik naeravad)
(joome viimased piisad veini ja hakkame sättima)
herz: kell 19 siis näeme jah?
grusiin: jaa, seal värava juures!
(kõik naeravad)
Igatahes sealt veinikeldrist tulin ma ära jummala svipsis ja nelja pudeli veiniga. No mõni tuli kastiga nagu näha :D
Tbilisi vol.2 ehk et sõitsime tagasi pealinna. Ööbisime seal ja seega saime omale aega linna peal patseerida. Käisime köistrammiga vms see õige nimi tal on üleval Gruusia ema juures, jalutasime linnas ringi, pildid-pildid-pildid.
Üritan leida postkontorit, aga tundub olevat mission impossible.
 |
| If you never try, you'll never know. |
Shoppan väheke. Ühed (või mitmed) kõrvakad peab ju naine omale ometi saama.
Ööpimeduse saabumise võtamegi vastu üleval mäe otsas. Nikerdan statiiviga pilti teha ja kirun end muudkui. No ei tule miskit välja. Paar kaadrit siiski skoorin. Viga on minus, mitte statiivis :) Ja jobu nagu ma olen, päästiku unustasin maha koju.
Rahu silla juures, kust läheb köistramm mäkke, on ka imeliselt ilus park. Purskkaevud, pingid, jne. Pursskaevu tuledeshow on võrratu, parim mida senini näinud olen. Muusika, värvid, veepritsmed. Sekka hologrammid. Nii kaua kui seal istume, muusika ja pildid-elemendid ei kordu. Ja me istume üle poole tunni.
Liigume edasi oma kodurestorani, et teha väike söömine-joomine. Kell on 21 läbi. Naudime Maarja valitud toitu ja sööme enda omi ka :) Muheleme, jutustame, nagu ikka. Aeg lendab, eriti et pool liitrit veini maksab 9 lari (4.50 eurot) ja teine kann on oluliselt mõnusam kui esimene.
Lasin mõnusalt varvastel hingata ja võtsin baleriinad jalast. Sumiseme niimoodi pikalt. Õhtu on imeliselt ilus ja soe. Kui hakkame mõtlema arve tellimise peal, suskan papud varba otsa tagasi. Ainult et leian laua alt vaid ühe kinga. No kus teine on, aru ei saa... Istume kõik kolmekesi peadpidi laua all, otsime mu kinga. No ei ole :) Valmistun siis öömajale paljajalu tagasi minema, mis see siis ära ei ole :D
Maarja võtab kätte ja patseerib kõrvallaudade vahel ja naaseb mitmekümne meetri kauguselt, minu baleriina näpus. Naeravad teised laudkonnad ja ise oleme täiesti hingetud, kõht pistab juba. Üks väike numpsik musta värvi kutsikas oli selle nii salaja laua alt ära pätsanud, et keegi meist ei pannud tähele. Ja Maarja elav demonstratsioon, kuidas täpselt see kutsikas mu kinga tappis ja pead raputas, king hambus, see oli lihtsalt nii hüsteeriliselt naljakas. Need kingad minuga Eestisse tagasi ei jõudnud :)
20.09.2012
Kui igal reisil me näeme midagi, mida tuleks sinna riiki importida, et raha teenima hakata, siis nii ka Gruusias. Selleks on kohvikud, mis oleks avatud tööpäeva hommikul kl 8 alates. Lihtsalt võimatu missioon oli leida midagi süüa. Me ei leiagi ja saame kuskilt putkast mingid imelikud pirukad. Kell 9.30 on juba kohal Genadi ja lahkume Tbilisist.
Kohe Tbilisi külje all on Mtshketa. Klooster muidugi :) Ja linnake ise paistis ka mäe otsast alla vaadates.
Järgneb pikk sõit. Keskmine kiirus ca 60-70 km/h ja paarisaja kilomeetri läbimine tundub nagu suuremat sorti kannatus. Aga jõuame Kutaisi linna. Kõigepealt sööme veidi, proovin ära hinkaalid. Siis järgneb taas kloostrituur, aga teen kavala lükke ja teatan, et jään linna peale jalutama ja pilti tegema niikauaks. Ööbimine on meil niiehknii samas linnas. Genadi veel küsib Maarjalt ja Heliselt, et kas nad tahavad ka linna peale jääda (Helis veel söögilauas ütles, et krt ta kadestab mu plaani, sest noh, eesti keeles on ju hea salaplaani pidada...) ja nad kohusetundlikult ütlevad "ei-ei", kui me Armeenia preili hüppab mu kõrvale, et oh ma ka jään siia, et herz ei peaks üksi olema. WTF? Vaesed Helis ja Maarja ja Gruusia kloostrid...
Ja nagu ma kahtlustasin, ei olnud see Armeenia-Eesti ühiskäik nii väga Eestile meelt mööda. Küll hakkas pihta, et nii palav, vaja varjus olla, küll see ja teine häda. No eks me siis kombineerisime...
Leidsin ka Kutaisi infopunkti (mille uks oli lukus ja väljas kiri: palun koputage... muig), kust uurisin postkontori kohta. sest no see on ooper omaette. Üsna Peterburi seikluse moodi kiskus, kus jah, postkaarte müüakse, kuid postmarke mitte. Postkaste tänavatel ei ole, kuhu oma posti sisse torgata. Oeh. Mtskheta linnakesest siiski margid suveniiripoest leidsin, nüüd oli vaja nad lihtsalt posti teele panna. Sain siis info, et kuhu suunduda. Christine jäi kuskile poe juurde vegeteerima, pidime seal siis kokku saama. Kõnnin ja kõnnin ja tean ju, et peab postkontor olema. Küsin möödujatelt ja lõpuks leian ta üles. Tegemist oli pisikese ruumiga, kuhu uksest sisse astudes vaatas vastu toalaiune lett, selline liimpuidust läikivpruun nagu vanasti sektsioonkapid olid. Leti taga istub kukupailt vanaproua. Astun sisse, et kas see on postkontor. Jaaa, saan vastuseks. Ma siis, et mul margid on, vaja pasõlat tolko. Tädi vaatab, et oi marke ei ole ikka piisavalt. Maksan siis reipalt juurde, tädi kleebib ühele kaardile oma neli-viis marki lisaks. Tohoh pele, eks.
Aga nii mu kaardid teele ikkagi lähevad. Vanematekoju jõudis kaart täitsa kiiresti, ootan nüüd teistelt saajatelt reaktsioone. Maarja aga oma kaarte postiatud ei saanudki, sest postkontor töötas nii toredatel aegadel ja nv üldse mitte eksole.
Öömaja meil Kutaisis oli mäe otsas ja võrratu vaatega. Külalistemaja pererahvas oli lahkus ise, kõik meile toodi ja kombineeriti. Et ma olin linnast turult ka piraka arbuusi ostnud (oma 15 kilose), siis lahendasime seda rõdul linnavaadete taustal. Nii kui noa arbuusi sisse torkasin, praksatas ta ise lahti. Ja mmm, oli küll mõnus ja küps.
Õhtusööki serveeriti meile samuti rõdul, toodi lauad-toolid ja vaadete taustal pugisime jälle süüa ja veini mekkida. La dolce vita!
21.09.2012
Sihtkoht Batumi ehk Musta mere paradiis.
Kl 12 ajal jõuame kohale ja hakkabki tunda andma, et oleme nüüd kuurortis - hotellid, tihe liiklus jne. Meie majutus on superasukohaga taas - täiesti keskuses, mereni mõnedsajad meetrid. Kuna päike sirab ja päev alles poole peal, teemegi ettepaneku, et vedeleme rannas ja ujume mustas meres, enne kui hakkame vaatamisväärsustega tutvuma :) Genadi on nõus. Nii me ca 2h saamegi rannatoolidel vedeleda (2 lari ehk 1 euro), mööda musta värvi kive vette koperdada ja siis tagasi välja jälle :) Veendusin, et jah, mustade kivide järgi see meri oma nime on tõesti saanud. Mõned tõid omale koju ka, vannitoa aksessuaarideks :)
Kell on 15, Genadi kupatab meid merest välja ja patseerime promenaadil. Too on lausa 18 km pikkune ja et rannas laenutatakse ka jalgrattaid, on plaan sündinud - järgmise päeva lõunast laenutame rattad ja naudime!
Nii me siis jalutame seda promenaadi läbi.
Masinajäätist müüakse muide kaalu järgi, 100 g maksab 1.50. Käib see nii, et vahvlisse lastakse jäätis, pannakse kaalule ja selle järgi öeldaks ehind. Mina sain enda oma kätte 1.85 lari eest. Jah, miks mitte niimoodi jäätist müüa :P
 |
| Sain ilmutuse. |
Ja no siis läksime sööma. Sellest kohast sai meie Batumi kodurestoran. Siin siis oligi nii, et viie inimese söögid-joogid maksid kaks korda vähem kui Tbilisis me esimene hommikusöök :)
Teel restoranist koju leidsime sellise sildi ja lipu :))
Ja päris kali! No selline nagu lapsepõlvemälestus on, kui vanaema juures sai õue mindud ja sellised kollased kaljakärud müüsid kolme kopika eest eluhead kalja. Hind oli nüüd 50 (senti) pooleliitrine tops. Oi see oli nii hea!
Väike puhkehetk, väike shopping linna peal ja siis uuesti Genadi ja Christinega õhtuhämaruses patseerima.
Promenaad on ikka superilus ja kindel plaan, et järgmine päev ratastega ringi sõites on ikka palju pilte vaja teha nendest kohtadest. Aga noh, nagu keegi tark on öelnud, sa kahetsed alati neid tegemata jäänud pilte...
Ja kui olime jalad juba kangeks jalutanud ja Genadi suunas, et paremale nüüd, külalistemaja suunal, siis anname teada om aplaanist, et me istume natuke rannas ja tuleme järgi :) Et noh, jätke uks lahti jne. Suundumegi kolmekesi siis randa patjadele istuma ja kokteilibaari šedöövreid nautima.
Me teeme kohe ikka mitu ringi jooke. Ja et ikka mõnus kruvikeeraja kokku saaks, siis võtame iga kord erinevad joogid. Kui Helis tellib Fly Lamborghini, saabub ettekandja tagasi koos baarmäniga, kes meie ees siis koksi kokku keerab. Jook ei sisaldanud ühtegi lahjendajat, ainult kange alkohol :) Segati kokku martiniklaasi, tuli otsa ja nüüd kiire minek :) Saime ühtlasi selgeks, miks selle joogi nimi Lamborghini oli :)
Nalja kui palju.
Üks hetk seisab me ees üks nasiterahvas, selgitab vene keeles, et tal laua meesterahvad ja nad oleksid huvitatud meiega shampuse joomisest mõnes baaris. Meile jääb segaseks, miks siit ära minna, et palun siis ühinege. Vaikus. Me chillime edasi, mitu ringi uusi kokse ja kui üks hetk liikuma sätime, sest kiskus ära vihmale, siis on naisterahvas vupsti kohal tagasi koos meestega. Türgi meestega. Et neil on ettepanek meiega klubisse minna.
Mehed ise ei räägi sõnagi muideks :)
Ma siis uurin, et meil oli nagu kutse, et võib meiega ühineda, siis naisterahvas ütleb mulle: "Noo njeet. Ani ze intelligentõ!"
Uus inside joke oli sündinud!!! Et oot mis? Me siis ei ole intelligendid jah :P Ja meiega ei leitud ühtegi keelt, mida rääkida :)
Täname ja teatame, et ei, meil siiski otsus tehtud päev lõpetada. Türklased, üks vanem või lühem kui teine, on ilmselgelt pettunud.
Teel koju kõnnime piki boulevardi ja üha tugenev vihm üldse ei häiri. Õhtu on soe ja purskkaevude juures toimub taas muusika-veejugade mäng. Ilus. Ja ma siis otsustan tantsida vihmas :) Kui tihti seda ikka teed, või mis? Eestis on ju reeglina külm-vilu-kõle tuul- sada häda. Ja siis ma tantsin ja naudin. Et noh. Tantsida. Vihmas...
Aga ei lasta ju nautida :) Saabus seltskond noori grusiine, üks haaras mu tantsima uuesti ja kukkus siis hõõruma. No tänan ei. Teatame ka neile, et meie õhtu lõppes ja me nüüd kaome öhe.
Seda me teemegi, aga märgid näitavad, et seltskond ikka ei saa aru ja järgneb meile. Ma olen meeldivalt vindine ja irvitan muudkui, et no ei lasta. Tantsida. Vihmas.
Teeme osava siksaki ja kui maja taha ära pöörame, siis muidugi täiest aurust jookseme eest ära :) Väga täiskasvanulik. Märgid näitavad, et seltskond jäi kaugele maha ja me oleme peaagu kodus ka.
Ja siis, kui jõuame maja alla, et trepikotta kaduda, on nad ühtäkki me selja taga. Kurivaimud. JA trepikoja uks on lukus. Oo pekki noh. Maarja juba telefon käes, valmistub Genadi numbrit valima (kes meid enne randa jättes veel oli sõnad peale lugenud, et oi ta nüüd muretseb me pärast niimoodi :D), kui kõrvaltboksist, kus on väike kiosk vms pood, astub välja üks teine mees, sisestab me uksekoodi ja saame trepikotta. Helis suure (tahte)jõuga surub ukse seltskonna ees kinni ja silkame trepist üles ära. Nagu teismeline oleks, ausõna.
Seltskond jääb ust kangutama.
Ei saa naeru pidama ja irvitame oma toas, mis on kohe trepikoja ukse kohal ja meil on võimas rõdu ka, kui kuidagi imbub see info välja ja akna all läheb serenaad lahti. "Marjuuuušaaaaa!!!"
Maarja oli suutnud viisaka inimesena oma nime või oma nimelaadse toote edasi anda :))
Ja siis seda tuli. Vaheldumisi "Krasaavitsa!"-ga. Pool tundi või kauemgi. Me olime kõveras. No ei ole võimalik lihtsalt. Kui Genadi seda teaks :) Ta on meile reisi ajal rääkinud oma teistest eesti seltskondadest ja ühtede meeste pundi tituleeris alkohoolikuteks, sest nood jõik valimatult kõike ja palju ja segamini :) Viskasime õhku erinevaid variante, mida Genadi meist oma järgmistele seltskondadele räägib :))
Vahepeal saabus seltskonnale seltsi veel üks seitsmene bemm rahvaga. Kõõksusime tublisti naerda. MA arvan, et naljakaks tegi selle loo asjaolu, et me olime tublisti kokteile ikka degusteerinud.
Kui toas tule kustu panime, siis peagi vaibus ka "Marjuuškaa!" :)
22.09.2012
Batumi on täies ehitushoos. Igal nurgal näed praegu pooleliolevaid, ent muudkui kõrgustesse kerkivaid ehitis. Valdavalt muidugi klaasist ja ikka igaüks eriskummalise kuju ja arhitektuuriga. Paari aasta pärast on Batumi juba hoopis tese ilmega kui ta on täna. Ja Genadi muidugi ei väsi kordamast, et 5-6 aastat tagasi polnud siin midagi ja kus selle ajaga on ikka palju riigis ära tehtud.
Üheks ägedaks pilvelõhkujaks tõotab kujuneda Trump Tower. Linna sisse sõiteski ilutses suurelt Donald Trumpi tsitaat: "In 5 years Batumi will be the best city in the world". Ootame siis :)
Ka Tehnikaülikooli kõrghoone on super! Selle küljes taevalaotuses on suur ilmaratas. Vau :)
Aga niisiis, ärkame hommikul, irvitame ikka öiseid seikluseid, sööme kõhud täis. Perenaine on otse ashjust meile lauda tõstnud võrratu (ja muidugi paksuks tegeva) hatšapuri. Njämm.
Siis teeme väikse tripi ja lõunapaiku Batumi tagasi jõudes teeme väikese ringi jagamise. Helis jääb külalistemajja, me Maarjaga suundume linna peale. Väljas sajab, ent loodame et see kohe-kohe lõppeb. Poodleme veidi, kalja täna ei müüda (krt) ja vihm muudkui tugevneb. Me lootus ratastega sõitma minna muudkui väheneb. Mõtleme siis ajatäiteks minna ja istuda me Batumi kodurestoranis.
Võtame kanasalatid (tõsiselt ka, ma pole mitte kunagi midagi nii head kanast söönud, tundus nagu oleks riivitud kanaliha, redis, ürdid ja koor vms. eriliselt mahlane ja hea) ja kannu (1 liiter) valget veini. Viimane maksab 5.80 lari (2.90 eurot).Päriselt ka, nii odav vein????
Ja see vein oli väga hea!!! Me tegime veel ka teise kannu... Ja muudkui rääkisime maailmaasju ja jutustasime. Märkasime, et me Genadi ja Christine on ka restoranis ja üks hetk saan Genadilt smsi, et KGB (we) still watching you. Naerame kõik koos üle restorani.
Helis ka soovib nüüd meiega liituda, tuleb sööb ka me soovituste põhjal salatit (mille me tal tegelt poolenisti käest ära sööme, aga ta ise pakkus...) ja vein tal ei lippa, seega võtab Sex on the beachi. Muigega tõdeb ta, et on lootusetult meist maha jäänud. Meil on käsil kolmas kann.
Ja kui hakkame sättima end minekule, saabuvad meile lauda jäätisd. Kes tellis?
Selgub, et kõrvallauast grusiin komplimentidega ja siis ta ikka kiidab, et need pribaltika tüdrukud on ikka toredad :))
(hommikul leian oma kotist paberitüki, kuhu peale kirjutatud tel.nr ja MURKA. Kesse on ja misasja?, imestan :D Selgub, et sama jäätisemees oli andnud, üldse ei mäleta seda hetke).
Liigume ära külalistemaja suunal, väljas on tugev vihm, aga meid see ei heiduta. Plätudes kõndimine ei tule hästi välja, seega virutan nad kotti ja silkan paljajalu. Rahvas olla pikalt vaadanud :D
Poest läbi ja viinamarjad kaasa, külalistemajja. Mu orienteerumine on ofkoors laitmatu. Ma läheks endaga küll luurele, isegi kui ma olen kahepeale kolm liitrit veini joonud :)
Külalistemajas ajame Helisel juhtme kokku ja üleüldse saame kaine(ma)ks. Et siis õhtul (vihma muudkui sajab muidugi) tunda, et nüüd oleks vaja süsivesikuid ja rasvasid hävitada. Lähme Maarjaga tagasi restorani :) Tellime šašlõkki kummalegi, maailmaparima hatšapuri ja kummalegi pudeli vett. Ettekandja vaatab otsa ja imestab: "A vino nje buudet???"
Muig, vino nje buudet :))
Enne veel, kui koju magama ära suundume, teeme ringi vihmases Batumis. Mõned pildid võiks ju proovida saada. Tantsin jälle veidi vihmas, kõnnin paljajalu ja suundume ära magama.
Öösel saabub muidugi see kleepeka hetk - et kui tunned, et oled veini joonud ja lonksaks vett või midagi. Saate aru, just sellel ööl on majas vesi ära läinud!!! Hvaakkkkk!!!
Me käime Maarjaga võidu ja vaheldumisi kraane kontrollimas iga tunni-kahe tagant! Kell ka ei liigu ja magada ei saa ju :) Vett ei ole....
23.09.2012
Meie viimane päev Gruusias algas. Magamata :) Aga hommikul on olla täiesti normaalne. Mõnus hommikusöök ja et ikka veel sajab vihma, on peoga pühitud plaan siis hommikul vähemalt ringi patseerida. Ei, seda ei saa.
Stardime siis Tbilisi suunas. See on üks suur loksumine. Vahepeal teeme lõunasöögi, lauda kantakse kõikvõimalikud hõrgutised. Saan ära proovida kaua taganutetud tabaki ehk tibuprae. Šašlõkk. Grillkala. Gruusia leib. Salat. Kõik head asjad ühesõnaga.
Teeme väikse peatuse Borjomis, patseerime veidi ringi.
Seejärel järgmine peatus Gori linn ja selle külje all Uplistshike kaljulinn. See on muidugi majesteetlik ja võrratu, aga ilm on pööranud tuuliseks ja külmaks. Nagu Eestis oleks, ausõna. Mu olematu kleit on muidugi muudkui tuule tõttu lennus ja päris kaunis vaatepilt tõepoolest :P
Gori linnas vaatame üle pommitamiste tagajärjed, alles ca 5 aastat tagasi Gruusia sõjas kannatada saanud majad seisavad seal endiselt, seinad kuuliauke tihedalt täis. Ja seal on ka Stalini muuseum.
 |
| Stalini rongivagun |
Peale Gorit ei ole enam palju Tbilisini. Lepime kokku, et kell on 20 ja me liiguks natuke omapäi linnas veel ringi. Genadile see sobib, ta tuleb meile järgi kl 24, et meid siis lennujaama viia.
Me suundume oma Tbilisi kodukohvikusse, tellime salatid ja no olgu, veini ikka ka :) Kampaania "septembris ei joo" on täielik fail niiehknii.
Niiviisi istude ja mulisedes muidugi jooksevad meile sülle eestlased. Ja mitte niisama eestalsed, vaid tuttavad. Kolleeg oma kaasaga. Maailm on väike ja igas sadamas tõesti on vähemalt üks eestlane. Gruusias tegelikult nägime eestlasi päris palju.
Ja kui kell lõi 24, tuhkatriinu oma kinga seekord ei kaotanud, viis me tõld meid lennujaama. Magamata juba päris mitukümmend tundi, viskas katuse pealt ikka korralikult ära. Tbilisi-Tallinn lennuni oli 5 tundi. Minu Tbilisi-Kiiev-Tallinn lennuni üle 7 tunni. Väsinud-rahulolematu-vappekülmades. Siunasin end korduvalt, et miks ma küll ei saa otsejoones koju lennata nüüd. Aga saatsin preilid koduteele ja viskasin end pikali teiste omasuguste kodutute seltsi. Magasin 1,5h ja kell 5 checkini tehes oli juba tükike maad parem olla.
Esimest korda elus lennujaamas "Final call to Tallinn" hüüdu eirata oli kuramuse imelik.
