Me olime Gruusias Batumis, mis on pooletunnise sõidu kaugusel Türgi piirist. Ja kui preilid uurisid meie kodustatud grusiinilt, et kus küll shopata saaks, siis selgus, et kuulge, tahate Türki minna?
Me tahtsime.
22.09.2012
Istusime hommikul marsa peale, mis sõitis Türgi piirile. Sõit maksis 1 lari inimese kohta. Gruusia piiripunkt oli väga viisakas ja kiire ja korralik. Seisad järjekorras, astud piirivalvuri juurde, tempel passi ja Do zvidanija sooviti ka.
Siis võtsime oma kolm kompsu ja astusime edasi järgmiste hoonete juurde, kus asus Türgi piiripunkt. See oli kaos!!! Ei mingit järjekorda, kõik elavad üksteisel hunnikus seljas, trügivad kust saavad. Piiriületuspunktiks on üks putka, mille eest paariastmeline trepp. Selline pukk ühesõnaga, kuhu otsa ronida. Hea, et ma sealt alla ei sadanud, sest ikka korduvalt lasti küünarnukid käiku eksole.
Saime ikkagi oma templid kätte, teretulemast Türki!
Sättisime end uue marsa peale, mis meid piirikülast Sarpist edasi Kemalpasha külakesse viiks. Hind 1,50 larit (õnneks kehtib gruusia raha, mitte ei nõutud Türgi lirasid. Lari-lira, poteito-potaato).
Uus sõit kestab vaid kümmekond minutit, ja maksab rohkem kui Batumist Sarpisse... Hmmm..
Kohe näha, et oleme teise riiki saabunud.
Kemalpasha siis ja see oli selline muhe Türgi küla.
Oli suur kaubanduskeskus. Outlet :)
Ja oli tänaval sadade meetrite pikkune bazaar kah. Seda ma nii väga pildistada ei julenud.
Igatahes seekordne Türgi elamus piirdus mul poolepäevase hängimisega selles väikeses külas. Jalutasin tänavatel, klõpsisin mõned pildid ja peale templite passi ma muud ei skoorinudki.
Sama rutiiniga, kahe marsaga ja piiriületustega, liikusime tagasi Gruusiasse. Lahkudes oli piiriületus ÄÄRMISELT tsiviliseeritud. "Tore", et tulite, aga veel parem ei lähete???
Igatahes, mulle pakkus väga palju lõbu konstateerida, kuidas ma läksin Gruusiasse, ent sattusin Türki. Täiesti ettekavatsematult :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar