24.09.2012
Kiievisse Ukrainas lendan ma Tbilisist. Et mul on ümberistumiseni Tallinna lennule maa ja ilm aega (loe: 6 tundi), siis läheb käiku plaan linnaga tutvust teha. Ukrainasse mul varem pole õnnestunud end smuugeldada, niiet topeltrõõm. Vähemalt esialgu pileteid näppu saades.
Reaalselt Tbilisi lennujaamas lennule minekut oodates ma nii enam ei arvanud. Eelmine öö oli magamata, kell 24 saabusime preilidega lennujaama ja kell 7.15 pidi minu Kiievi lend väljuma. Võib ette kujutada, kuidas ma seal rahulolematult ühelt küljelt teisele keerasin, uni murdis, vappekülmad. Paha siga, mitu viga, nagu mu ema tavatses öelda.
Olin valmis juba mingi sümboolse summa eest end EA Tallinna lennule ümber kantima, aga öeldi, et nii lihtsalt need asjad ei käia ja tuleb uus pilet osta. Oh, see ei klappinud hästi minu mõtetega... :)
Nii mu preilid oma kella 4.45sele lennule läksid ja mind ootama jätsid. Ma viskasin end teiste kodutute kõrvale pikali ja magasin 1,5 tundi. Sai parem :)
Lendu praktiliselt ei mäletagi, magasin pea terve aja. Makaronid, mis mingi hetk serveeriti, sõin ikka ära.
Aga ma virgun. Maandume Kiievis. Tallinnas trip.ee nippe ja trikke lugedes kohtasin arutelu, et kas ikka lastakse lennujaamas maale, et noh, pmst väike vahe ju ümberistumisel. Ja paljusid polege lubatud. Tekkis väike ärevus, et no 6 tundi lennujaamas ma küll üle ei ela. Ühe inimese soovitused kirjutasin aga üles - maalesaabumise kaardile kirjuta, et reisi eesmärk turism ja peatumine Hotel Dnepr. Selliste taustateadmistega astusin siis passikontrolli. Maalesaabumise kaarti peab tänasel päeval täitma üksnes vene kodanik ja mind kupatati kohe piirivalvuriga jutlema. Ilus poiss oli :)
Küsis ka samad küsimused ikka, vastasin rõõmsalt, et turism ja hotell Dnepr ja maale mind lubati :)
Teiseks tegi mind ärevaks see, et lennujaamast linna saab kahe transpordiga, kellel seda aega on loksuda ja ega ma täpselt ka ei teadnud kus ja mis, seekord oli ka aeg limiteeritud, seega tegin midagi, mida ma varem teinud pole. Võtsin takso :)
Sõit oli pikk ja kallis, maksin 235 grivnat (ca 23 eurot) ühe otsa eest. Ja saabusin Kreshatiku tänavale, see Kiievi linna überalles. Sissesõit linna andis aega ümbrust uudistada - suuuuuured majad ja ma ei räägi siin 6-või 9-kordsetest majadest, vaid ca 40-kordsetest, kus majad pikas korpuste rivis. Nagu üks suur ja kole Lasnamägi (või pigem Moskva).
Ja teine tähelepanek - jalgpallid! Igal pool jalgpallid postamentide otsas või muude installatsioonidena. Väikse võhikuna saan siis jooksvalt teada, et Kiiev võõrustas Ukraina-Poola EMi ja sellest ka siis see jalgpallimaania. Mitte et ma kurdaks! Ilus oli vaadata, konstateerib skulptuuride fänn herz.
Kui takso mu sihtkohta Kreshatikule jõuab, siis välja astudes liigun kohe Dnepri hotelli ja küsin adminilt kaardi. Tegin nägu nagu peatuks seal :) Niiet reisi eesmärk turism ja sihtkoht Dnepr oli täiesti tõsi passikontrollis.
Ilm on küll selge, aga kuidagi kõletuuline. Mul on ainult käsipagas, aga statiiv ja muud asjad, kola rohkem kui rubla eest. Ja no juba ongi mõte, et misasja ma siin siis teen nüüd. Kaardi järgi ka targemaks ei saanud.
Jalutan piki tänavat ja vaja üle tee liikuda, aga see linn on üles ehitatud maa-alustele käikudele. Seega tunnelisse ja sealt eest leian suveniiridemajanduse. Huh, vähemalt magneti saab eks. Postkaarte ei müüda. Uuesti üles tänavale, vahin ringi, teen pilti ja tellin mõttes omale ühe postkontori. Seal ju ikka kaarte ja marke on!!!
Ja piisas vaid küsimisest, kui pöörasin end ringi ja vahtsin otsa sildile Postkontor!!! Otse mu selja taga oli olnud blokisuurune maja :) Juhhuu. Saan kaardid ja margid. Tehtud.
Ja mis edasi siis? Noh, jalutan siis ringi ja teen pilte. Ilm on ka soojaks läinud, viskas nagu sekundiga 30 kraadi üles. Käin ja pildistan ja satun leidma toredaid kohti. Jalas on baleriinad, millest ühte Tbilisis numpsik kutsikas täie raha eest tappis ja seega kinganina natuke nagu naeratb või nii. Mulle tundub, et kõik möödujad näevad seda ja viskavad hindava pilgu. Pigem nad muidugi vahtisid mu sukki, üks jalg kärtslilla, teine must. Vürtsi peab ju ka olema?
Kui enne reisi Kiievi vaatamisväärsustega tutvust teen, siis tundub, et vaadata on hästi palju kirikuid. Ja ainult kirikuid :) No ühe ma siis ikka ära vaatan, Golden Gates.
Aga näen ka muud huvitavat, no näiteks inimesi :))
Herzi näen ka, juhhuu :)
Üks vahva pubi jäi tee peale, pildivääriline.
 |
| See tekst klaasil: U nas holodno on ikka eriti hea :) |
Oo ja ma leidsin ühe eriti tuusa pargi, kus olid kohe eriti nupsikud pingid. Ma pidin neid pildistama :)
Ja Kiievi kolmas eesmärk peale magneteid ja postkaarte oli leida uued papud jalga. Nii ma ringi patseerisin, kuni mind saatis edu. Uued baleriinad maksid 129 grivnat.
Ja lisaks kingadele ma leidsin Lenini.
Over and out :))
Pikalt ei jaksanud ka ringi jalutada, sest kuklas siiski kipitas koguaeg, et lennukist ei tohi maha jääda ja kuidas ma sinna siis nüüd saan? Leidsin tänava äärest takso, ta oli täitsa saadaval ja viis mu 250 grivnaga tagasi. Taksos oli wifi :)
Kõik sujus kenasti ja terve tee koju magasin lennukis. EA nagu alati, toitis üle ja serveeris terve muffini!!!
Eestis oli me oma trademark, iga hvaking kord kui ma lennukilt saabun, võtab vastu vihm!! Eriti kutsuv ju on 30-kraadises Kiievis istuda lennukile, kus kapten tervitab pardale sõnadega: "Lend Tallinnasse kestab tund ja 40 minutit, Tallinnas on pilves sademetega ilm ja +9 kraadi...."
Lõpuks jõudsin ka mina koju :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar