HISPAANIA, juuli 2013

2013 esimene reis juhtus olema tööreis Hispaaniasse. Kaaslaseks meeskolleeg, kellega varem kokku polnud puutunud. Ilmselgelt ma siia tööasjadest ei kirjuta ehk siis kogu jutt tuleb nendest vabadest hetkedest, mis tööst üle jäi. Õnneks jäi :)

 

Algas reis juba 22.07.2013 õhtul ehk esmaspäeval kl 21.30 startis lennuk Helsinkisse. Tuli välja, et nii on odavam kui et järgmisel päeval varahommikul startida. Helsinkis oli meil kummalgi oma tuba Hiltonis, enne magama suikumist lobisesime veel juttu ajada reisimistest. Selgus, et meil on reisimise koha pealt täitsa ühishuvi :)

 

23.07.2013

Äratus oli juba väga varane, kell 4! Kiire kerge hommikusöök ka ja juba vantsisimegi oma terminali ja väravat otsima. Kell 6 oli väljalend Madriidi. Me olime Tallinna lennujaamas juba eelmine õhtu arutanud, et see 5-tunnine ümberistumine on niisama lennujaamas passida tõeline killer, seega et lähme linna peale eksju-onju?

 

Niisiis, käsipagasiga Madriidis kohal, tegime edasilennule check in ära ja seekord andsime kogu oma tavaari pagasisse ära, et linna peal võimalikult kerge oleks. Nii hea ikka, kui check-ini saabki 5h ette teha, mitte tund nagu muudel juhtudel tavaliselt.

 

Võtsime metroost päevapileti. Infolaua tädi selgitas, et see on odavam, kui muud kombod ja maksime 8,40 eurot selle eest. Sõit kesklinna kestis 45 minutit ja kolm korda tuli ümber istuda metrooliinidel. Masendav :)

 

Aga ilm oli ilus. Ja Madriid ka, nii paljukest, kui jalutada, pildistada ja suveniire osta jõudsime.

 

Mulle need tänavasildid seal tohutult meeldisid - nii lahedalt mosaiigivõtmes.

Ja siis oo, need tänava päikesevarjud! Mulle jällegi väga meeldisid ja küll ma üritasin igat pidi neid pildistada :)

Vahepeal vahetasime härraga smse ka. Kuidagi eriti raske oli olla 4 päeva temast eemal .Missest et me olek ska Eestis üksteisest eemal olnud, mõlemad tööl teine teisel pool Eestit... Kolleegile ei jäänud see smsisadu ka märkamata... Tegime muhedaid märkuseid, kuidas see suhe mul niimoodi särtsub ja sädemeid lendab. Võõras inimene, kes ei tea sellest loost midagi. Ju siis särtsub? :)

Madriidis kesklinnas võib igal pool näha rahalunijaid, kes mis kostüümis eksole. Huvitav, kes see komejant ja palavuses passimine toob siis sisse ka?

Kunigalossi vaatasime ka ikka üle, aga et me ei raatsinud 18 midagi eurot maksta sissepääsu eest, siis vaade aeda jäi nägemata.

Kõhud olid tühjad ja otsisime omale söögikohta. Eesmärk oligi meil Madriidi tulla sööma ja jalutama. Mul hakkas aga toidu lauda jõudes peale mingi ongelma. Juba enne oli tervis veidi kahtlane, nagu eestlane ikka, lootsin, et läheb üle. Kõht kergelt sees keeras, mis tipnes iga mingi aja tagant terava valuga. Ja nii kui toidud jõudsid - iiveldus. Mitte miski sisse ei läinud, samas kõht oli teravalt valus, justnagu oleks kõht megatühi. Tasapisi mitte kiirustades sõin oma söögi ära, sest sööma peab.

Peale sööki liikusime tagasi lennujaama. Taas 45 minutit. Tervis läks hullemaks :)

Vahepeal sirutasin kätt ja tegin lahedatest metroopeatustest pilti. Eesti lippu ei olnud.

Lennujaamas suundusin siis apteeki rohtu küsima. Kirjeldasin sümptomeid ja sain rohud, mida pidin võtma iga 8h tagant. Esialgu tundus veelgi hullemaks minevat.

Ja Madriid konfiskeeris mul käekotist korgitseri. Kurjam, et ma selle taas sinna unustanud olin, eelmisest jäin ju Phuketil ilma. Müstika muidugi see, et Tallinn ja Helsinki olid lahkelt sellega mind pardale lubanud ja nüüd ühtäkki oli ongelma! Kirusin muudkui ennast...

Edasilend Madriidist Almeriasse vahemere äärde hilines vahepeal tund aega. Selline tore Iberia teenindus. Aga lõpuks peale tunnist lendu kohal me olime, võtsime takso ja saime hotelli. Esmasel vaatlusel armas pisike mereäärne linnake. Hell, juba lennujaam oli konkreetselt merekaldal :)

 

Kolleeg käsutas kohe asjad tuppa panema ja 15 minutiga valmis olla, et randa minna. Kell oli 17.30 ja avalik rand meist kiviviske kaugusel. Fantastiline ilm, rand, vesi, kõik!

Kõhud läksid tühjaks pärast mitmetunnist rannas hängimist, seega suundusime hotelli riideid vahetama, et siis sööma minna. Ütleme nii, et tervis oli veelgi hullem. Valud jubedad ning see kuramuse iiveldus...

Vaade mul rõdult :)

Pärast siksakitamist kesklinna tänavatel, leidsime ühe õdusa koha ksukil sisehoovis katuseterrassil. Menüü, suhtlus, kõik inglis ekeelne :) Võtsime siis näpuga näidates midagi :) saime kombo kala-mereandide taldriku kahele. Ütlesin kolleegile kohe, et tema peab selle valdavalt üksi ära sööma, ma panustan nii palju kui suudan.

24.07.2013

Hommikul ei olnud olukord sugugi parem tervisega, oo ei - ma olin ka pool ööd hullunud. Töökonverents toimus samas hotellis, kus peatusime, mis oli väga mugav. Seega pikk tööpäev läks tööasjadele ning õhtu hakul toimus ka pisuke tööalane väljasõit, kus räägitut praktikas demonstreeriti.

 

Oo see oli mulle piin! 35 kraadises palavuses päikese käes seista,kus ainus tasakaalupoos oleks käed rinnal vaheliti, aga kõht tänu valudele oli eriti hell ja ärritunud ja turses - mul oli ette tulnud 5 kuud rasedust ühtäkki, seega ainus mõeldav poos minu jaoks oligi kõhtu vahepeal silitada ning toetada alt sõrmi vaheliti pannes. No konkreetne rasedapoos.

 

Aga ma sain hakkama. Vahepeal oli küll minestamise tunne, sest iiveldas ja keeras ka ju omajagu, aga siis võtsin end kokku ja käisin suhtlesin rahvaga, suunates oma tähelepanu tervisele (või selle puudumisele) keskendumiselt ära sotsialiseerumisele, kontaktide loomisele ning tööalasele enesetäiendamisele. See nipp töötas ja oli kergem olla.

 

Vahepeal muudkui lootsin, et tavai liigume tagasi linna nüüd. Bussisõit juba ise ajas iiveldama :)

Jõudsime tagasi ja üllatuslikult ei korraldatudki sotsialiseerumisõhtut söögiga nagu kombeks on, vaid sai oma isikliku aja. See muidugi sobis. Pidin kahjuks andma kolleegile korvi ja ütlesin, et lähen ära puhkama, sest tervis ei kannatanud minna jalutama- õlut jooma- shoppama, kuigi olek sväga tahtnud. Suundusin ära tuppa, helistasin härrale ja kurameerisin temaga veidi telefonis ning magasin tunnikese. Seejärel tegin argliku katse linna peale jalutada ja poest banaani osta. Muud ma ei tihanud süüa. Ja apteegist saadud tabletid jätsin ka ära, need tundusid hullu seisu võimendavat.

 

Poodi ma jõudsin ja natuke veel tänavatel jalutada, aga väga raske oli ikkagi olla.

Seega pärast väikest jalutust kell 21, kus väljas oli 30 kraadi ja vaikselt hakkas päike loojuma, liikusin tagasi tuppa ära, skaipisin oma härraga veidi ja siis suundusin magama ära. Magasin hommikuni!

24.07.2013
Nagu uue elu oleks saanud :)
Tervis oli palju parem, kuigi kõht oli jätkuvalt turses ja veidi hell. Muus osas - valud, iiveldus - kaebusid ei olnud.

 

Päev jätkus taas konverentsiga hotellis ning oli taas asjalik ja hariv. Peale lõunat liikusime taas väljasõidule ja seekordne vaatluspaik oli Cato de Gata neeme tipus. Ütleme nii, et ei ole paha koht töötamiseks!!!!!

Jah, kõik me tegime muudkui kauneid pilte :)) Vaheldumisi tööasjadele keskendumisele, keskendusime ka kaunitele loodusvaadetele :) Oi, oleks tahtnud seal rannas olla ja snorkeldada. Siis oli aeg tööpäev lõppenuk skuulutada ja tagasi linna sõita. Vahepela sõitsime läbi metsa...

Et taasord mingit sotsialiseerumise õhtut ei järgnenud, vaid osad alustasid tagasiteed koju, teised jäid hommikuni, sest muud lennud ei sobinud, siis meil oli vaba õhtu. Mu tervis oli mõnus, võtsime kampa Leedu poisi ja läksime randa. Kiusasin härrat helesinise ranna juttudega ning vedelesime päikese käes. Ujusime - kuivasime - ujusime.

 

Siinkohal kommenteerisin kolleegile, et krokodillid on ranna vallutanud. Neid oli igal pool. Nagu Austraalia või midagi :) Aga väga mõnus oli see, et avalik rand oli kohalikke täis. Mida hilisemaks kell läks, seda rohkem neid tuli. Peredega puhkasid ja möllasid. Üldse oli turisti vähe näha seal, pigem oligi kohalike suvituspaik. Paljud hispaania pered sisemaalt olid seal, meie hotell oli ka hispaanlasi täis.

 

Pärast randa haarasime kampa ka Slovakkia esindaja ja läksime sööma- õlut jooma. Mu tervis lubas lausa mojitot endale lubada. Ja oligi õhtu käes.

26.07.2013
Päev algas varakult kiire hommikusöögiga, mille olime endale palunud varasest kellaajast hoolimata meile eraldada. Vitsutasime ära, suundusime taksoga kell 6 lennujaama ja kell 7 pidi väljuma lend Madriidi.

See muidugi hilines... ma hakkasin juba vaikselt närvi ka minema. Kolleeg kõrval muigas, ta oli üldse he ajutuga, niiet meil sai nalja ikka korralikult. Ta hiljem sai ikka korduvalt torgata mulle, et herz, tuletan meelde, et sa läksid Almerias närvi :))

Tegime nalja, et kättemaksuks mu pagas jääb Madriidi või midagi...

Muidu poleks nendel hilinemistel ju kaalu olnud, kuid seekord olid meil kojulennu suunal väga väikesed ümberistumise ajad. Olgugi, et Almeria tegi meile check-ini Tallinnani välja, siis mure ikka vasardas ju peas. Eks ma tohutult igatsesin härra järgi ka ja ei saanud lubada endale kuskile toppama jäämist :)

Madriidis samuti lühike peatus ning juba Helsinki poole olimegi teel. Valdavalt magasin lendude ajal, sest õnneks mul und jagub ja nii lähevad lennud ka kiiremini.

Helsinki olid vallutanud aasia massid, lennujaam oli paksult rahvast täis. Muigasime, et jõuame Tallinnasse, kus on 10 inimest ja neist ka 4 personal :)

Juhhuu, Tallinn! Ja ootame pagasit. Ja ootame ja ootame, missest et väike moosiriiul oli see lennuk ja kõik on juba oma tavaari kätte saanud, sh ka kolleeg, kellega koos check in tegime eksole... Minu kotti ei kusagil. Kolleeg truult ootas ära, et näha, kas ma ka saan ilusti... ja nähes, et ei saa, muigega suunas, et noh.. lähme vormistama???

Ja mis selgus siis? Muidugi oligi mu pagas jäänud Madriidi!!! Tee veel lolli nalja, ausõna. vähemalt preili Helis võttis mind päästa ja transportis mind lennujaamast kenasti koju ära. pagasi sain mitu päeva hiljem kätte :)