TADŽIKISTAN, oktoober 2026

Tadžikistani Vabariik on mägine ja merepiirita riik Kesk-Aasias. Riik saavutas iseseisvuse Nõukogude Liidu lagunemisel 1991. aastal ning sellele järgnes aastatel 1992–1997 laastav kodusõda. Tänapäeval juhib riiki autoritaarse režiimiga president Emomali Rahmon, kes on võimul olnud alates 1994. aastast.

Riigi pindala on 143 100 km², seega ca 3x suurem kui Eesti. Riigi territooriumist üle 90% on kaetud mägedega (peamiselt Pamiiri ja Alai mäestikud), mis teeb suure osa riigist elamiskõlbmatuks või raskesti ligipääsetavaks.

Rahvaarv: Umbes 11 miljonit inimest. Rahvastik on Kesk-Aasia kohta erakordselt noor (mediaanvanus on umbes 22 aastat) ja kasvab kiiresti.

Tadžikistani elatustase on kõige madalam kõigi endiste Nõukogude Liidu vabariikide seast. Maapiirkondades on levinud vaesus, infrastruktuur on vananenud ning talviti esineb sageli elektri- ja energiakatkestusi, kuigi riik püüab seda lahendada uute hüdroelektrijaamade ehitusega.

Tadžikistani majandus on haavatav ja sõltub tugevalt välistest teguritest:

1. Välismaal töötavate migrantide rahasaadetised: Riigi suurim "sissetulekuallikas" on Venemaal töötavate tadžiki võõrtööliste koju saadetav raha. Need ülekanded moodustavad tavaliselt kolmandiku kuni poole kogu riigi SKT-st, tehes Tadžikistanist ühe maailma kõige enam rahasaadetistest sõltuva riigi.
2. Alumiiniumi ja puuvilla eksport.
3. Põllumajandus: Hõlmab suure osa tööjõust (kasvatatakse puuvilla, puuvilju ja teravilja).
4. Hüdroenergia: Tänu mägistele jõgedele toodetakse üle 95% riigi elektrist veejõust. Riik panustab suurelt Roguuni hüdroelektrijaama ehitusse, et müüa tulevikus elektrit naaberriikidesse.

Kuigi riik on mägine ja maavarade kättesaadavus logistiliselt keeruline, on Tadžikistani maapõu rikas. Viimastel aastatel on kaevandussektori arendamisse (eriti Hiina kapitali toel) tugevalt investeeritud. 

• Kuld ja hõbe: Tadžikistanis asuvad suured kullakaevandused ning sealses maapõues asub üks maailma suurimaid hõbedamaardlaid.
• Värvilised ja haruldased metallid: Kaevandatakse alumiiniumi lähteaineid, tsinki, pliid, antimoni (maailma tasemel olulised varud) ja volframit.
• Uraan: Nõukogude ajal oli Tadžikistan oluline uraani kaevandamise koht, tänapäeval tegeletakse peamiselt vanade kaevandusalade keskkonnaohutuse tagamisega.
• Kivisüsi: Kuna nafta- ja gaasivarud on riigis minimaalsed, on Tadžikistan viimase kümnendi jooksul oluliselt suurendanud kodumaise kivisöe kaevandamist, et tagada tööstuse ja elektrijaamade toimimine.

Selliste teadmistega võtsime ette päevareisi Tadžikistani. Omal käel ei oleks vist tihanud minna, aga GetYourGuide tuurid on väga usaldusväärsed ja oleme nendega reise teinud teisteski riikides. Seega broneerisin meile Pandjakent linna külastuse koos 7 mägijärve tuuriga.

Meid võetakse hotellist peale taksoga. Sõidame 1h kuni Usbekistani-Tadžikistani piiripunktini. Piiri ületuse teeme jalgsi omal käel ja peagi oleme Tadžikistanis. Hommikul taksosse istudes tegi juht meist selfie, mille saatis vastu võtvale giidile, kes meid pildi järgi tuvastas ja uude sõidukisse kogus. Meid oli ca 10-12 inimest bussis, millega esimesena ajaloolisse Siiditee sõlmpunkti linna Pandjakenti liikusime.

Linn, mis meie giid Iraj sõnul kunagi asukoha tõttu rohkelt majandslikku kasu lõikas, on täna küll meeletult suur, ent pigem keskus räämas. Turg on väiksemapoolne, müüakse natuke söögikaupa ja rohkelt potte-panne-tuhvleid jm kodutarbeid. Saame siin turul rahapatakaga mehelt vahetada Tadžikistani somimisid, kurss 1€ = 10 somimit. Turu nurgast leiame giidi abil ka ühe naise, kes magneteid müüb. Kuna magnetid on minu reisisuveniir, siis saangi esimesed 20 somimit kulutada. Aimamata, et need ongi ainsad rahatähed, mida mul õnnestub siin kulutada. 

King is cash, ütleb Iraj, kui laseb meil raha vahetada päevaks. Aga mägedes, mägikülades, kus terve päeva veedame, ei ole ühtgi müügikohta, lauakest, midagi. Mitte midagi, mille eest raha maksta, et kohalikke toetada.

Panjakenti linna servast keerame autonina mägedesse. Teed on kruusased, konarlikud, kitsad, tihtilugu kuristiku serval kulgevad. Meil on kogenud juht, kes oskuslikult sõidab meiega kõik need teed läbi. Siin on vaatamiseks 7 looduslikku mägijärve, igaüks erinevat tooni veega, vastavalt sellele, kuidas päike taevas liigub ja mäenuka taha kaob. 

Teeme Eveliisiga omavahel challenge'i, iga järve juures isemoodi outfit. Mul on seljas little black dress, millele kombineerin erineva peatuse juures erinevaid jakke või aksessuaare. 

Panjakent linna lähedal Fanni mägedes on Shing jõe org, kus asub kuulus seitsmest mägijärvest koosnev ahel, mida kohalikud kutsuvad Haft Kul või ka Marguzori järvedeks. Igal järvel on tegelikult ka oma nimi. Tekkinud on nad looduslikul teel, kui mägedes on olnud varingud ja sellega blokeerinud mägijõe jooksmist.

Need järved on tuntud oma erakordsete, valgusest ja mineraalidest tingitud värvimuutuste poolest (türkiissinisest kuni sügavroheliseni) ning paiknevad astmeliselt merepinnast 1600 kuni 2400 meetri kõrgusel.

Järved madalaimast kõrgeimani on

Mizhgon (Nezhigon) – erksalt türkiissinine ja sügav.
Soya – asub järskude kaljude varjus, mistõttu vesi on tumedam.
Gushor (Hushyor) – ümbritsetud järskudest mägedest.
Nofin – piklik ja kitsas järv, mille lähedal asuvad kohalikud külad ja esimesed matkamajad.
Khurdak – ahela kõige väiksem järv.
Marguzor – kogu ahela kõige suurem ja majesteetlikum järv.
Hazorchashma – kõige kõrgemal asuv järv, mida toidavad mägiallikad ja liustikujõed.

Järgmine järv ja järgmine outfit:

Kolmas järv:

Neljas järv:

Viies järv:

Vahepeal ka teekonna pilte:

Kuues järv:

Siin tegime lõunasöögipausi. Bussis oli giidil kõik kaasa pakitud, jagas igale meist kotikese ja väikse mägialutuslkäigu kaugusel oli see järveke. päike oli sel hetkel juba mäetipu taha keeramas ja õhk karge. Täitsa jahedaks kiskus, niiet igatsesin lausa kindaid.

Matk bussi juurest järveni oli ehk paarsada meetrit, aga kops oli nii kinni. 

Seitsmes järv:

Seitsmenda järve juures saime natuke vaba aega, et sealses mägikülas jalutada. Kohalikud lapsed jooksid ligi, andsin huuleläike, sest midagi muud ei olnud kotist anda talle.

Elu neil on lihtsakoeline, valikuvõimalusi sisuliselt mitte. Meie giid Iraj ütles, et on ise ühest sealsetest mägiküladest pärit ja temal vedas, ta murdis sealt välja ja lausa maailma. Tema õnneks oli ta tark poiss ja sai piirkonna matemaatika olümpiaadil teise koha, mis avas talle uksed, sest õiged inimesed märkasid. Tänaseks on ta õppinud 4 ülikoolis ja räägib 6 keelt, seitsmendat (mandariii keelt) ta alles õpib. Ta rääkis pikemalt oma loost ja kuulates teda, tuli tunnistada, kui palju meil on elu lihtsam kui tadžikkidel.

Tadžiki tüdrukutel on elus ainult üks valik - abielluda ja teenindada lapsi ja meest.

Tadžikistan võtab veel seedida. Giid Iraji sõnad kummitavad peas: Te olete õnnelikud, sest olete siia tulnud teisest riigist. 

Meil on vabadus liikuda ja reisida, teha otsuseid, elada oma elu. Seda tuleb tõesti hinnata ja olla tänulik oma elule ja võimalustele.

Vahepeal on vaja selliseid kogemusi ka, et väärtustada kõike, mis meil on.

Tadžikistan on vaene maa, kus on antud maavarade kaevandamine hiinlastele. Kõik tulu voolab sealt ära ja riigile endale ei jäägi midagi. Nägime mägedes ka hiinlaste külasid, kus nad kaevandavad ja elavad. Oma lapsed on tadžikkidel Venemaal tööl, et vanematele raha saadaksid koju. Ja se eon riigi suur sissetulekuallikas, lausa 50% SKPst. Kohutavalt kurb on vaadata.