Kõik algab lennujaamast. Nagu alati. Check-in on kiire, seega turvakontroll on peedistamine. Minu käekotist leiti taas kahtlaseid esemeid, statiiv ja fotoka välk. Veidi ootesaalis ja veidi (30 min) õhkutõusmisrajal ootamist, sest Tallinn oskab üllatada! Libedatõrjumisemasin va kurivaim ei tahtnud libedat tõrjuda, seega lennuk ootas. Veidi pilves olemist ja ma olin Kopenhaagenis. Hilinemisega, kell oli juba 7.45.
Mu tugiisik juba ootas :) Seekordne tripp ei olnudki jalutan (loe: ekslen) linnas ringi, ööbin kallis majutuses, teen endast ise pilti reis. Niisiis klassivend R., keda minu silmad lähemalt polnud tervelt 11 aastat näind, võttis mind Kopenhaagenis enda hoolde, et mind majutada, sööta ja linnaga tutvustada.
Asjad "koju" viidud, kõht täis söödud, sai linna peale mindud. Olin Tallinnas hetkelises meeltesegaduses kaalunud kontsakingi jalga panna, ent otsustanud siiski madala tallaga saabaste kasuks. Thank God! Minu käekoti netokaaluks võis olla ca 5-6 kg ja see oli ikka korralik trenn. Juba poole päeva peale andsid jalad tunda.
Sõitsime metrooga linna (õnneks oli mul kohalik eestlane, kes teadis tsoone, ümberistumisi ja värke. tsoonidest poleks ma iseseisvalt küll midagi jaganud) ja asusime risti-rästi läbi jalutama.
Ahjaa, ma ju võtsin Kopenhaageni tripi ette ikka siis, kui kõik maailma kliimaaktivistidki. Ehk siis samal ajal toimus üle linna Kliimakonverents ja kogu linn oli telke, plakateid, kogunemisi, workshoppe, maakerasid jne täis. Ma nägin siis veidi teistsugust Kopenhaagenit, kui ta tavaliselt on.
Ja oi, kuidas mulle need šikid jalgratturid seal meeldisid. Üks nunnum kui teine. Ja neid oli palju! Ja jalgrattaid oli palju. Ja nad kõik jäid liikluses ellu! Sõbranna, kes pildistab Tallinnas šikke jalgrattureid, oleks seal päevade viisi tänaval pilti saanud teha. Niipalju oli neid :)
Kui me järjekordset Kliimakonverentsi installatsiooni vaatasime ja arutasime, astus mu kõrvale üks noormees ja küsis: "Kuidas pildid meeldivad?" Noh, kus mujal, kui välismaal juhtuvad tänaval kokku eestlased eksole. Nii me saime omale uue sõbra, kes meie linnatuuriga ühines. Et eestlased on nutikad (loe: väikse palgaga), siis meie uuel sõbral Andrel oli väike nipp, kuidas ta oma copenhagen cardiga meid Tivolisse nihverdas, ilma et me 95 DDK-d sissepääsu eest maksma oleks pidanud. Ja siis me seal ahhetasime, kuramuse ilus oli see. Enne trippi, kui s. kiitis kuidas ta pubekana Kopenhaagenist mäletab Tivolit ja oikuilaheseeoli, siis ma ainult muigasin omaette: "Jajajajajaawateva". Damn, oligi jubelaheilus.
Atraktsioonidele ma tivolifoobikuna ei läinud, mul on nimelt viimatisest Rakvere tivoli 4-aasta tagusest külastusest meeles jääv mälestus, kuidas ma terve Rakvere-Tallinn tee autos oksendasin... las ta jääb... Aga jah, vaadata alt, kuidas rahvas keerleb-pöörleb-väänleb-kukub-röögib jne, mulle meeldib. Hea, et keegi ülevalt kaela ei oksendanud, jõhkraid liigutusi ikka teevad need masinad.
Ühest kliimakonverentsi nn workshopist võtsid minuti jagu ka mina osa. Nimelt oli raekoja ees kuusel küünlad, mis põlesid ainult siis, kui rahvas ratta peal väntas. Võhmale võttis, aga vähemalt sai ihu soojaks jälle :)
Päeva märksõnad siis vaatamisväärsuste nimekirjas said järgmised: Raekoda, Must Teemant (ehk populaarne raamatukogu), Kuninga(nna)palee, Ooperimaja, Kastellet, Väike Merineitsi, Tivoli, Wheel of Copenhagen, Christiania getto, Kopi nn punaste laternate tänavale viisid poisid mind samuti. Nägime väiksemat meeleavaldust ning eestlast. Jalad olid sellest päevast alates surnud kogu aeg. Ainult turistina suudan ma sellele vaatamata kõndida.
12.12.2009
See oli see päev, kus 1000 tänavatel mässanud kliimademonstranti politsei poolt asfaldile suruti. Meie ei teadnud sellest enne midagi, kui õhtul R. Eesti uudiseid luges. Ma nimelt elan oma päevad õhtusse ilma, et telekatki lahti teeks, no ei jõua kõike. Eesti uudiseid ei tea. R. aga hoiab kätt kogu aeg pulsil. Nii põnev.
Meie käisime sel päeval Rootsis hoopis.
Õhtul käisime taas getto-Christianias, jõllitasin eriskummalisi gettoinimesi ning kuulasime seal Tõnis Mägi ja Co kontserti. Täiesti ulme.
13.12.2009
Nõudsin, et läheksime uuesti Väikest Merineitsit vaatama (missest et endal jalad tuld lõid ja liiksuin longates, aga tahtsin minna uuesti - esimese päeva pildid ei meeldinud :D). Vaatasime siis veel linna ja R.i kooli ja merineitsit ja Michelangelo Taavetit ja maju Wheel of Copenhagenit ja metrood. Ja siis mulle eraldati aega H&M-s shoppamiseks. Mingil eriskummalisel jõulu puhul olid pühapäevasel päeval poed lahti ka. Tavaliselt ei olevat, sest taanlased tahavad kodus tsillida. Metroo oli väga chill, istu nagu kinos :)
14.12.2009
Peale kolme päeva muidusöömist, -magamist ja linnas kekslemist oli aeg tagasi Tallinna kobida. Vastumeelselt ofkoors, sest Tallinnas suutis üleöö miinus neliteist ette kuvada. Enne veel, kui lennujaama rongile istusin, tegin viimase tiiru ümber Kiopenhaageni raudteejaamahoone ning Tivoli.
