ADELAIDE ja selle ümbrus, AUSTRAALIA märts 2012

06.03.2012

Viimane päev Melbournes. Öösel uni suhteliselt rahutu, nagu ikka, kui mingi oluline päev tulemas või mõni kriitiline asi lahendamist vajab. Õnneks oli Sarah’il vaba päev ja ta sai meid  Martiniga (kes kesklinnast bussiga meile tuli) viia Ringwoodi automüügiplatsile. Meil oli eesmärk leida omale ühepäevaga auto ja see ära osta. Platsil meie eelarvesse mahtus vaid üks auto ja see polnud teps mitte meid rahuldav seis. Mõnusalt ladistas ka vihma ja üldse oli närb seal ringi jalutada. Ei allunud sundseisule, vaid jalutasime minema ning istusime maha arvuti taha, kust hakkasime gumtree saidilt autosid valima. Nii mõnigi,  mis meile oleks huvi pakkunud, oli aga ilma kontaktandmeteta. Lõpuks selekteerisime ühe välja ja helistasime Nikile. Nik ütles, et tunni aja pärast Southbank 88 näeme. Suburbiast linna sõites muhelesime Mga, et huvitav, mis rahvusest Nik on. M arvas, et britt või ameeriklane, mina pakkusin sakslane või prantslane. M tahtis raha vahele panna, aga alati need juhud mängivad mulle vastu, kui muidu on mul alati õigus. Seega jäi kihlvedu sõlmimata. Nik muide oli sakslane, aga kui me oleks kihla vedanud, oleks ta kindlasti mõnest teisest rahvusest olnud :P

Igatahes uudistasime-uurisime-katsusime-sõitsime autot ja ega meil just muud valikut olnud kui ära osta. Tundus ka väga korralik auto. Niisiis, hakkasime raha välja võtma, sest ilmselgelt ju kaardiga maksta ei saa. Selgus, et mul on kaardilimiit peal ja M kaarti üldse ATMid ei tunnista siinmail. Järgmine variant – internetipangas limiite muuta. Arvuti ja id kaart kaasas, aga lugejat njetu. Hvakk. Õnneks olime CBDs ja M hostel mitte kaugel, seega liikusime sinna, et limiite muuta. Aeg muudkui tiksus ja teate ju küll, kuidas midagi väga tahtes või ajalise piirangu tõttu kiirustades närv seees on ja kõik pekki läheb? No nii läks meil ka. Mõtlesime, et krt kas see on märk? Internetipank muudkui jukerdas, kuid limiidid siiski muudetud saime. Korraks käis peast läbi mõte, et mis siis saab, kui need koheselt ei rakendu ehk et ikka raha väjla võtta ei saa? Aga ei, Eesti pangandus on siiski überalles ja raha välja ma sain. Rahakotis 3300 dollarit ehk ca 42 000 eeki, jalutasime mul-on-tavaliselt-palju-rohkemgi-rahakotis näoga trammi peale, et tehing lõpule viia. Tramm, millele hüppasime, ofkoors sõitis otsa inimesele. Oo no mida veel? ME endiselt ei võtnud seda kui märki :)

Auto saigi meie omaks. Kuna kesklinna parkimist me maksma ei hakanud, sõitsime sellega Doncasterisse minu peatumiskohta. JA siis bussiga tagasi linna. See oli küll ainus päev Melbournes, kui ma päeva transpordikaarti maksimaalselt ära kasutasin :P

Suundusime Mga autoostu tähistama ehk et kuna oli teisipäev, siis teadsime Liina info põhjal, et toimub couchsurferite meeting, kus õllekann maksab 5 dollarit. Odav Austraalia kohta. Seal me siis õllet mekkisime, kuni meie lauda istusid sakslased, kellega saime rõõmsalt sõpradeks ja nii see õhtu läks. Koju läksin ca 23 ajal, et FBs teha virtuaalsed liigud autoostu puhul. Nice :)

Liina andis aga meile teada, et nemad Krisiga on leidnud omale töö 1-2 päevaks. See annab lootust :) kõik on võimalik.

ADELAIDE

07.03.2012

Hommikul pakkisin oma asjad kokku, kallistasin Sarah isa ja tänasin külalislahkuse eest ning kui Martin kohale jõudis, asusime teid vallutama. Autopaak kütust täis 70 dollariga, start. Meie sihtmärgiks Adelaide, kuhu ööseks soovisime kohale jõuda. Toidupoe paus Ballaratis 22 dollari eest ja nii me teekond kulges. 

Irvitasime aga teeäärseid silte, juurdlesime kiirusepiirangute ja –märkide üle ning lihtsalt… sõitsime. Siis, kui raadio enam ei levinud (ja meil cd-sid veel kuulamiseks ei olnud), avasin oma läpaka kaane, et muusika valla päästa. Ja kirjutada veidi blogi. Need read ongi autosõidu ajal üles täheldatud.

Mida enam põhja poole, seda soojemaks muudkui läks. Isegi paarisaja kilomeetrine teekond andis tunda ja päike küpsetas. Melbourne’is oli ju meil konstantselt teadmatu ilm, erinevad aastaajad muutusid ühe päeva jooksul ja vähemalt 2 korda :) Said just soojendusdressi maha, sest päike kütab, kui tuleb vihmasahmakas.

Tangime taas Nhillis ja pilti teeme Bordertownis, sest nimi on nii naljakas. Teid valitsevad siin übersuured läikivad truckid, nagu joyride filmis, kus hiilivad selja taha..

Ja kohe peale Bordertowni juhtus kaks asja: esiteks telefoni kell, mis end ise automaatselt uuendab, kukkus pool tundi tagasi ehk kl 18st sai 17.30. Miks ma seda märkasin, on see, et minu telefoni kõnepaketiga on kl 18st alates smsid tasuta. See tähendas, et pidin veel pool tundi ootama. Ja teiseks pidas üks onu meid tee peal kinni ja suunas väikesele detourile. 150 km ümbersõitu on Austraalia mõistes väike, Eesti mõistes peaaegu Tallinnast Tartusse :) Selle tõttu jäime aga oma ajagraafikuga juba jänni, sest pidime nüüd sõitma ka pimedas. Ja öös on ju asju. Hämmastav on see, et meie ca 1000-kilomeetrise sõidu ajal ei näinud me ühtegi känguru!!! Kuidas see võimalik on?

Adelaide’i kohale jõudsime öösel, tee linna kulges muudkui allamäge, kilomeetrite viisi. Saime lahkelt öömaja ja kustusime ära.

08.03.2012

Ärkasime rahulikult, kinnitasime keha ja suundusime linna peale. Meie peatuspaik oli imearmas rahulik kant Henley beach, kust bussiga nr H30 liikusime linna. Päevapilet Adelaides on 8.80 AUDi, Melbourne’s oli see 11.90.

Saime kokku Karmeniga, meie Adelaide eestlane ja kes meile lahkelt öömaja oli andnud :) Karmen jagas meile kasulikku infot ja kaarte ning peale pikaleveninud lõunapausi liikusime meie seiklema ja tema tagasi tööle.

Meie kõndisime läbi kesklinna, Rundle Mall on pop jalakäijate shoppingutänav, kus palju festivale aset leiab. Karmen ütles, et ca 10000 eventi praeguse festivali raames. Samuti on seal palju tänavamuusikuid, üks andekam kui teine. Kui vaid meil raha oleks üle :) Ahjaa, infopunktist andis üks töötaja infot, et jalgrattalaenutus Adelaides on tasuta, dokument pandis. Vau, vot kahjuks aega meil ei olnud selleks, aga see on küll fantastiline diil.

Edasi keerasime aga vasakule ja läbi ülikoolilinnaku (mis oli väga suur ja harrypotterlik) liikusime jõe äärde. Ilm oli võrratu, päike küttis ja taevas ei ühtegi pilve. Meil aega maa ja ilm. Jalutasime piki jõe äärt Elder’s parki ja sealt siis tutterdasime tänavate vahel. Otsisime üles Central Marketi, mida samuti Karmen soovitas ja seal olid puuviljade hinnad juba meie jaoks normaalsed. Banaanikilo leidsin lausa 89 sendi eest ja viinamarjad ca dollariga. Fantastiline.

Peale turgu tagasi nn nullpunkti ehk kell oli nii palju, et Karmen sai töölt tulema ja sõitsime ära „koju“. Istusime netis kumbki ja siis pakkisime oma asjad taas autos ning sõitsime „looduskaunisse kohta“ öömajale :) Esimene öö autos.

09.03.2012

Öö elasime kenasti üle, arvestades, et me tegelikult olime ikkagi Adelaide linnas, kuigi mere ääres. Rahvast siiski me auto ümber liikus ja ega siis uni saa rahulik olla. Ärkasime üles, käisime mere ääres ja siis suundusime Cleland wildlife parki. Seal on kõiksugu kohalikud loomad ja chillivad vabalt. Olgu, dingod ja Tasmanian devilid chillivad vabalt omaette, nende vahele inimesi tuterdama ei lubata. Aga kängurud, wallabyd, emud on küll täitsa paitamiseks ja kallistamiseks :) Koaalat nägime lausa autopargi lähistel, nimetasime ta ümber prison breakeriks :) Kutt tuhnis põõsas ja kui meid nägi, tegi kibekiire mineku puu otsa. Kahjuks jaksas ta kibekiiret teha vaid ca 3 seki, edasi rühkis hädiselt puu otsa venida. Sellest sai inside joke „koaalat tegema“.

Peale loomi liikusime tagasi Adelaide’i ja poode otsima. Meil nimelt elektriga on väikene probleem autos ja vaja oleks  leida julla autosse, et lapaka-fotoka akusid laadida ilma öömaja omamata. Leidsime ühe variandi, mis aga maksis 150 AUDi ja thanks but no thanks. Pood, suuuuuuuuuuuuuur kaubanduskeskus, meie jaoks üllatusena suleti juba kl 17.30. Jah, pool kuus. Isegi mitte täistund eksole. Niisiis, istusime autosse ja asusime „looduskaunist kohta“ otsima. Leidsime, et reede õhtul ei jää muud üle, kui linnast välja sõita ja elada nädalavahetus üle kuskil järve või mere ääres. Tööandjaid ka nädalavahetusel tülitada ei saa. See päevade arvestus, kui on „puhkus“, on ikka nii keeruline. Seega suundusime Victor Harbor sadamalinna poole, Adelaidest 90 km sõitu. Üksnes ca 40 km kulus linnast välja saamiseks, hämming.

Päris Victorini me ei sõitnud, jäime peatuma kuskil McLaren Vale veinipiirkonnas ühel vaatlusplatsil. Väga kena vaatega öömaja oli meil. Ja uni oli seekord juba tohutult parem, sest meil oli nüüd olemas ka madrats.

"Looduskaunis koht" nr 2. 

10.03.2012
Ärkasime ja suundusime edasi Victor Harborisse. Peatuse tegime Mt Compass linnakeses. Üldse on siinsed väikelinnad ikka überarmsad. Me plaan oli vaid üks - odavalt üle elada nädalavahetus. See meil õnnestus. VH-s leidsime turistiinfo, kus sai akusid laadida (juhhuu) ja oli tasuta wifi!!! Pmst me elasime päev läbi seal internetis. Martin on otsustanud koju tagasi lennata, tema tegeleb selle poole majandamisega ja minul on vaja sõprade ja perega kontaktis olla ning pildimajandusega tegeleda. Leidsin ka võimaluse blogimiseks :)

Kui kell 17 infopunkt kinni pandi, liikusime väikesele suplusele. Leidsime sellest linnakesest ulme ilusa ranna. Missest, et linn on ookeanikaldal, on keset linna elumajade piirkonnas oma beach. Oi, ma võtaks ka ühe maja sinna, aitäh!

Kl 18 sõitsime linnast välja uut looduskaunist kohta otsima. Meil oli fantastiline peatuspaik täiesti levist väljas keset farmide karjamaasid :) Tõeline McClaude'i tütred, kui keegi sellist sarja veel mäletab :)
Korkisime Martini Vana Tallinna lahti, seegi söögi peale me raha ei tahtnud kulutada ja kuidagi pidi ju päeva õhtusse saama ilma interneti ja telefonilevita :)

"Looduskaunis koht" vol.3
Ehk öömaja

Peale pudeli Vana Tallinna konsumeerimist oli vaja hakata tähistaevast pildistama.
Tuli jaa siis mõni pilt välja:))

11.03.2012
Kl 9 olime tagasi internetipunktis Victor Harboris. Olen nüüd ise ka oma autot juhtima hakanud, siiani lasin Martinil seda teha. Ütleme siis nii, et skoor on päris hea - ainult KOLM korda olen suunatule asemel klaasipuhastajat tööle pannud ning suudan sõita 80-90 km tunnis :)
Niisiis tagasi internetis päev läbi. Martin ostis pileteid, mina jällegi blogis ning võtsin hoogu oma cv osas. Tundub, et natuke on saatus ka minu poolel, sest minu eesmärk on praegu jõuda Perthi, kus mul järgmised sõbrad ees ja kui Martin ära sõidab, siis need 3000 km peaksin ma üksi sõitma. Auch. AGA Adelaidest ei lähe ühtegi lennukit sinna, kuhu Martinil vaja ja Perthist läheb, seega tõsieluseriaal "herz sõidab Perthi" to be continued.

Päev mööduski VH internetis. Korra tegime väikese rotika ka ühte karavaniparki, käisime sealses dušširuumis. Kodutu elu ei ole ju üldse nii lihtne.

Ööbisime taas McLaren Vale külje all. Üpriski naljakas on minna magama kohe kui pimedaks läheb, sest muhvigi teha ju pole.

12.03.2012
Uus esmaspäev ja algasime seda optimistlikult - täna otsime ja leiame tööd veiniistanduses. Lähimasse infopunkti keerasime ka selleks sisse, et küsida, kus tööd antakse. Tuli välja, et on public holiday ja kedagi täna ei võeta tööle. Nii palju siis TÖÖnädala alustamisest. Ega's midagi, low cost elamine jätkus ja sõitsime paar km eemale randa Maslin beachile :) See oli ka kogu meie päeva sisu. Esimene rannapäev mul siin aussies.

GREAT OCEAN ROAD, AUSTRAALIA, märts 2012

02.03.2012

Täna alustasime Great Ocean Road trippi. Kris koos Martiniga saabusid meile autoga järgi ning me sõit võis alata. Esmalt tagasi Melbourne kesklinna, kust edasi suundusime juba Lorne poole. Tee viis läbi ilusa Austraalia, eksole. See mulle küll siin meeldib, et nad on ikka linnapildi jm peale tõsiselt mõelnud või tiksub neile lihtsalt nii palju raha peale, et igale poole kõikvõimalikke skulptuure ja installatsioone paigaldada. Ka kiirtee ääres oli neid lademetes.

Lorne’s ootas meid võrratu beach house, rentisime selle kolmeks ööks väliseestlastelt. Hind oli ka meile väga sobilik (võtkem ikka arvesse, et me oleme vaesed eestlased) – 240 aud 3 öö eest. Magus, mis?

Ja siis, kui olime majja end sisse seadnud, suundusime poodi omale söögikraami hankima. See oli hetk, mil ma otsustasin söömise maha jätta. Jah. Järgmine teema, palun.

Kui argitoimetused tehtud said, suundusime Krisi dikteerimisel ringi trippima. Kris viis meid ühe ja teise kose juurde. Selleks tuli esimesel korral rännata läbi dzungli-metsa takistuste, ronida üle või pugeda alt puudest, libistada sussi vahepeal poris ja mürgeldada palmimõõtu sõnajalgade all. Preili (loe: mina) muidugi ei olnud üldsegi selleks reisiks korrektselt ettevalmistunud ja kaasa oli pakitud vaid kleidid-baleriinad-sall. Khm. Seega tuli ikka see kleidis matk ette võtta. Kose all oli muidugi vaja pilti teha, seega koorisin end aga riidest lahti (jajaa, mis võrratu vaatepilt meestele) ja mööda libedat kivi ma sinna ronisin . Ja muidugi tuli see hetk mingi tuulekene, mis kosest langevat vett mulle täiega peale pritsis. Seega oli ka wet t-shirt show omast käest võtta. Vähemalt oli kompensatsioon selle raske katsumuse eest täiesti arvestatav – üks hetk hüppasid sealt dzunglist meie vaatevälja 3 känguru.  Ausalt öeldes ma ei uskunud, kui Martin ütles, et ta neid nägi, aga noh, ühtäkki nad seal olid…

Peale seda rasket katsumust suundusime järgmise kose juurde. Teel sinna nägin ma üle autotee ulatuval eukalüptipuu oksal nohisemas koaalat. Mine muhvi, kui nunnu!!! :)

Järgmine kosk polnud kirjade järgi enam selline seiklusrada, vaid max 200m minekut. AGA! Mööda treppe. Oojaa, allaminek oli väga bueno, aga tagasi üles oli khm, aastase trenni eest :) Cesis polnud ka nii hull, ma pean ütlema.

Ja vahepeal oli sõit mööda Austraalia teid täis ägedaid hoiatus- või manitsussilte, vahvaid vaateid ja ookeanilaineid. Silte nad siin auga armastavad ja kõikvõimalikke manitsusi ikka jagub. Samas on huvitav vasturääkivus – ühelt poolt sildid „hoidke meie wild life’i“ ja „sorteeri prügi/taaskasutus ruulib“, teisalt pakivad nad poes oste paarikaupa kilekottidesse, mis teeb tohutu kilekotimajanduse…

Kuna vahepeal iseendaga võideldes jäin kaotajaks ja nokkisin und, siis tagasi Lornesse jõudsime imeväel :) Õhtusöök, internet ja alkohol olid päeva lõpetamise märksõnad.

03.03.2012

Kl 5 hommikul skype kõne perega, seejärel sai rahulikult und edasi tiksutud. Akna taga oli kuulda vihma ja veel rohkem vihma, seega ei olnud kuhugi kiiret ning võis endale lubada ühe laisa päeva. Sellegipoolest mingi hetk sai minus rahutu tuhkatriinu võitu ja vihmaga õue me koos Martiniga läksime. Jalutasime Lorne linnakese läbi, söötsin kakaduusid (et ikka pilti saaks eksole) ja arutlesime, et krt kui palju ikka surfareid siin on. Ning et ilmselgelt oleme me overdressed, kui teised kõik paljalt ja paljajalu ringi siblivad. Ilm kiskus üha vihmasemaks ning ümberpöörd koju tagasi. Mitte muhvigi ei teinud ühesõnaga ja päeva märksõnaks on „movie night“.

04.03.2012

Hommikul märkasin silmanurgast päikest, seega hops ja üles, sest soov oli sõita ikka ringi Great Ocean Roadil. Esimese asjana märkasin hoopis meie rõdul kakaduud, jalutas mööda käsipuud õues samamoodi vasakule-paremale kui mina :) Seejärel võtsin saiaviilu ja teda toitma asudes saabus veel kaks kakaduud ja terve parv värvilisi papagoisid. Ihsand kui nunnu ja mitte keegi ei näinud, kui äge ma seal rõdu peal olin nendega :D Nagu tuvitädi… või noh, nagu kakaduutädi.

Ärkasid teisedki kiiresti, ent kiirest liikuma me küll ei saanud. Oh mind kannatamatut eks ja kui Liina ütles, et hakkame me jalutama ja las teised võtavad meid siis tee äärest peale, siis ma olin hoobilt nõus, peaasi, et oleks tegevust. Me jõudsime photoshootida hunniku pilte ja kõndida teisele poole linna serva, möödunud oli tund, aga poisid polnud ikka veel liikuma hakanud. Urr ja kell oli juba üle 13. Siiski, väikese manitsuse järel nüüd teele me asusime.

The Great Ocean Road – tuntud nüüd ka kui okserada. Ma arvasin, et Kreeka teed on käänulised-kurvilised ja üles-alla, aga ma ei teadnud veel midagi. Et päriselt ka mitte iiveldust reformida enamaks, viskasin tagaistmel pikali :)

12 apostlit ehk Great Ocean Roadi pildistatuim koht. Tõeliselt kaunis vaatepilt, ilm oli super ja turiste tervete busside viisi. Tuul tahtis maha murda, aga muid muresid nagu polnudki. Ühe hetkel, kui sooritasin väikest panovõtet, mille tegemiseks enne kannatlikult ootasin, kuni hunnik asiaate oma ratekad lõpetab (sest ma ju tean kui tähtsad on rate pildid), astus üks neist mulle ligi, et ekskjuusmii me tahame pilti teha-mine eest. Mul oli konkreetne wtf nägu ees. Einoh, vabandust, las ma lõpetan äkki oma pildi enne ära! Astusin siis  eemale, et ühe briti neiuga asiaate kiruda :D

Kui apostlite juurest eemale liikusime, tegime peatuse, et minna alla randa ka. Trepist alla kõndides juhtus see, mida ma siiralt lootsin, et mul Austraalias ikka ei juhtu… ma kohtusin ussiga. Väkk!!! Kuna ta oli õnneks üsna tilluke, siis ma mõtlesin tükk aega, kas ma hakkan kisama ja lähen endast välja või ma teen tast pilti. Ma tegin pilti :) Ja siis paaniliselt seletasin Martinile, et uss on…

Ookeanis sai jalgupidi ära käidud, vesi oli külm ja laine maru! Aga võimas on see fiiling seista ookeanikaldal teisel pool maakera.

Tagasi meie öömaja poole liikudes Lornesse tegime väikese tankimis- ja puhkepausi Apollo Bays ning siis kuskil ookeanikaldal, et minna vaatama taaskord koske .Seekordne oli tohutuvõimas ja nii superilus. Kris hüppas vaateplatvormilt alla ja suundus ujumiskohta otsima. Hull mees :)

Meie nautisime vaadet ja liikusime vaikselt auto poole. Keset metsarada hüppas meist mööda wallaby. Ta on niiiiiiiii känguru moodi, tsipa pisem ja teise näoga. Teerajale poseerima ei jäänud, aga kaugemale puude vahele küll.

Kui juba taas auto käivitasime, oleksime vaatamata kõikvõimalikele Austraalia hoiatussiltidele teedel siiski otsa sõitnud echidnale, hängis teine seal ja vudis, kuhu ta vudis. Peatasime hoopis auto, et pilti teha. Turistid :)

Ja peaaegu kodus tagasi olles just enne meie linna hängis tee ääres metsatukas kümmekond känguru. No nii äge noh. Ma ootan muidugi seda aega, kus känguru nägemine enam ei eruta, aga praegu on küll kogu metsiku Austraalia nägemine niivõrd rõõmust hüppama panev, et suunurgad ei taha sugugi default asendisse naasta.

Tagasi kodus, algas õhtune köögitoimkond. Nutsin lausa, sest Liina pani mind sibula hakkimise osakonda :P Lohutust leidsin päikeseprillidest ja veeklaasist, kuhu nuga surada.

Ahjaa. Siin Lõuna-Austraalias läheb pimedaks poole kümne ajal õhtul. Väikene faktikene neile, kes mind Eesti valgete öödega kiusasid… Küll te teate ise, keda see puudutab :D

05.03.2012
Viimane päev Lornes. Mitte midagi asjalikku ei teinud, koristasime maja ära ja liikusime piki ookeanikallast tagasi Melbourne'i. Teekonda saatis teadmine, et kohalejõudes pakib Liina asjad ja liigub edasi Krisiga. Meil Martiniga tuleb nüüd samuti kiiresti lahendusi leidma hakata...