GREAT OCEAN ROAD, AUSTRAALIA, märts 2012

02.03.2012

Täna alustasime Great Ocean Road trippi. Kris koos Martiniga saabusid meile autoga järgi ning me sõit võis alata. Esmalt tagasi Melbourne kesklinna, kust edasi suundusime juba Lorne poole. Tee viis läbi ilusa Austraalia, eksole. See mulle küll siin meeldib, et nad on ikka linnapildi jm peale tõsiselt mõelnud või tiksub neile lihtsalt nii palju raha peale, et igale poole kõikvõimalikke skulptuure ja installatsioone paigaldada. Ka kiirtee ääres oli neid lademetes.

Lorne’s ootas meid võrratu beach house, rentisime selle kolmeks ööks väliseestlastelt. Hind oli ka meile väga sobilik (võtkem ikka arvesse, et me oleme vaesed eestlased) – 240 aud 3 öö eest. Magus, mis?

Ja siis, kui olime majja end sisse seadnud, suundusime poodi omale söögikraami hankima. See oli hetk, mil ma otsustasin söömise maha jätta. Jah. Järgmine teema, palun.

Kui argitoimetused tehtud said, suundusime Krisi dikteerimisel ringi trippima. Kris viis meid ühe ja teise kose juurde. Selleks tuli esimesel korral rännata läbi dzungli-metsa takistuste, ronida üle või pugeda alt puudest, libistada sussi vahepeal poris ja mürgeldada palmimõõtu sõnajalgade all. Preili (loe: mina) muidugi ei olnud üldsegi selleks reisiks korrektselt ettevalmistunud ja kaasa oli pakitud vaid kleidid-baleriinad-sall. Khm. Seega tuli ikka see kleidis matk ette võtta. Kose all oli muidugi vaja pilti teha, seega koorisin end aga riidest lahti (jajaa, mis võrratu vaatepilt meestele) ja mööda libedat kivi ma sinna ronisin . Ja muidugi tuli see hetk mingi tuulekene, mis kosest langevat vett mulle täiega peale pritsis. Seega oli ka wet t-shirt show omast käest võtta. Vähemalt oli kompensatsioon selle raske katsumuse eest täiesti arvestatav – üks hetk hüppasid sealt dzunglist meie vaatevälja 3 känguru.  Ausalt öeldes ma ei uskunud, kui Martin ütles, et ta neid nägi, aga noh, ühtäkki nad seal olid…

Peale seda rasket katsumust suundusime järgmise kose juurde. Teel sinna nägin ma üle autotee ulatuval eukalüptipuu oksal nohisemas koaalat. Mine muhvi, kui nunnu!!! :)

Järgmine kosk polnud kirjade järgi enam selline seiklusrada, vaid max 200m minekut. AGA! Mööda treppe. Oojaa, allaminek oli väga bueno, aga tagasi üles oli khm, aastase trenni eest :) Cesis polnud ka nii hull, ma pean ütlema.

Ja vahepeal oli sõit mööda Austraalia teid täis ägedaid hoiatus- või manitsussilte, vahvaid vaateid ja ookeanilaineid. Silte nad siin auga armastavad ja kõikvõimalikke manitsusi ikka jagub. Samas on huvitav vasturääkivus – ühelt poolt sildid „hoidke meie wild life’i“ ja „sorteeri prügi/taaskasutus ruulib“, teisalt pakivad nad poes oste paarikaupa kilekottidesse, mis teeb tohutu kilekotimajanduse…

Kuna vahepeal iseendaga võideldes jäin kaotajaks ja nokkisin und, siis tagasi Lornesse jõudsime imeväel :) Õhtusöök, internet ja alkohol olid päeva lõpetamise märksõnad.

03.03.2012

Kl 5 hommikul skype kõne perega, seejärel sai rahulikult und edasi tiksutud. Akna taga oli kuulda vihma ja veel rohkem vihma, seega ei olnud kuhugi kiiret ning võis endale lubada ühe laisa päeva. Sellegipoolest mingi hetk sai minus rahutu tuhkatriinu võitu ja vihmaga õue me koos Martiniga läksime. Jalutasime Lorne linnakese läbi, söötsin kakaduusid (et ikka pilti saaks eksole) ja arutlesime, et krt kui palju ikka surfareid siin on. Ning et ilmselgelt oleme me overdressed, kui teised kõik paljalt ja paljajalu ringi siblivad. Ilm kiskus üha vihmasemaks ning ümberpöörd koju tagasi. Mitte muhvigi ei teinud ühesõnaga ja päeva märksõnaks on „movie night“.

04.03.2012

Hommikul märkasin silmanurgast päikest, seega hops ja üles, sest soov oli sõita ikka ringi Great Ocean Roadil. Esimese asjana märkasin hoopis meie rõdul kakaduud, jalutas mööda käsipuud õues samamoodi vasakule-paremale kui mina :) Seejärel võtsin saiaviilu ja teda toitma asudes saabus veel kaks kakaduud ja terve parv värvilisi papagoisid. Ihsand kui nunnu ja mitte keegi ei näinud, kui äge ma seal rõdu peal olin nendega :D Nagu tuvitädi… või noh, nagu kakaduutädi.

Ärkasid teisedki kiiresti, ent kiirest liikuma me küll ei saanud. Oh mind kannatamatut eks ja kui Liina ütles, et hakkame me jalutama ja las teised võtavad meid siis tee äärest peale, siis ma olin hoobilt nõus, peaasi, et oleks tegevust. Me jõudsime photoshootida hunniku pilte ja kõndida teisele poole linna serva, möödunud oli tund, aga poisid polnud ikka veel liikuma hakanud. Urr ja kell oli juba üle 13. Siiski, väikese manitsuse järel nüüd teele me asusime.

The Great Ocean Road – tuntud nüüd ka kui okserada. Ma arvasin, et Kreeka teed on käänulised-kurvilised ja üles-alla, aga ma ei teadnud veel midagi. Et päriselt ka mitte iiveldust reformida enamaks, viskasin tagaistmel pikali :)

12 apostlit ehk Great Ocean Roadi pildistatuim koht. Tõeliselt kaunis vaatepilt, ilm oli super ja turiste tervete busside viisi. Tuul tahtis maha murda, aga muid muresid nagu polnudki. Ühe hetkel, kui sooritasin väikest panovõtet, mille tegemiseks enne kannatlikult ootasin, kuni hunnik asiaate oma ratekad lõpetab (sest ma ju tean kui tähtsad on rate pildid), astus üks neist mulle ligi, et ekskjuusmii me tahame pilti teha-mine eest. Mul oli konkreetne wtf nägu ees. Einoh, vabandust, las ma lõpetan äkki oma pildi enne ära! Astusin siis  eemale, et ühe briti neiuga asiaate kiruda :D

Kui apostlite juurest eemale liikusime, tegime peatuse, et minna alla randa ka. Trepist alla kõndides juhtus see, mida ma siiralt lootsin, et mul Austraalias ikka ei juhtu… ma kohtusin ussiga. Väkk!!! Kuna ta oli õnneks üsna tilluke, siis ma mõtlesin tükk aega, kas ma hakkan kisama ja lähen endast välja või ma teen tast pilti. Ma tegin pilti :) Ja siis paaniliselt seletasin Martinile, et uss on…

Ookeanis sai jalgupidi ära käidud, vesi oli külm ja laine maru! Aga võimas on see fiiling seista ookeanikaldal teisel pool maakera.

Tagasi meie öömaja poole liikudes Lornesse tegime väikese tankimis- ja puhkepausi Apollo Bays ning siis kuskil ookeanikaldal, et minna vaatama taaskord koske .Seekordne oli tohutuvõimas ja nii superilus. Kris hüppas vaateplatvormilt alla ja suundus ujumiskohta otsima. Hull mees :)

Meie nautisime vaadet ja liikusime vaikselt auto poole. Keset metsarada hüppas meist mööda wallaby. Ta on niiiiiiiii känguru moodi, tsipa pisem ja teise näoga. Teerajale poseerima ei jäänud, aga kaugemale puude vahele küll.

Kui juba taas auto käivitasime, oleksime vaatamata kõikvõimalikele Austraalia hoiatussiltidele teedel siiski otsa sõitnud echidnale, hängis teine seal ja vudis, kuhu ta vudis. Peatasime hoopis auto, et pilti teha. Turistid :)

Ja peaaegu kodus tagasi olles just enne meie linna hängis tee ääres metsatukas kümmekond känguru. No nii äge noh. Ma ootan muidugi seda aega, kus känguru nägemine enam ei eruta, aga praegu on küll kogu metsiku Austraalia nägemine niivõrd rõõmust hüppama panev, et suunurgad ei taha sugugi default asendisse naasta.

Tagasi kodus, algas õhtune köögitoimkond. Nutsin lausa, sest Liina pani mind sibula hakkimise osakonda :P Lohutust leidsin päikeseprillidest ja veeklaasist, kuhu nuga surada.

Ahjaa. Siin Lõuna-Austraalias läheb pimedaks poole kümne ajal õhtul. Väikene faktikene neile, kes mind Eesti valgete öödega kiusasid… Küll te teate ise, keda see puudutab :D

05.03.2012
Viimane päev Lornes. Mitte midagi asjalikku ei teinud, koristasime maja ära ja liikusime piki ookeanikallast tagasi Melbourne'i. Teekonda saatis teadmine, et kohalejõudes pakib Liina asjad ja liigub edasi Krisiga. Meil Martiniga tuleb nüüd samuti kiiresti lahendusi leidma hakata...