HISPAANIA, juuli 2013

2013 esimene reis juhtus olema tööreis Hispaaniasse. Kaaslaseks meeskolleeg, kellega varem kokku polnud puutunud. Ilmselgelt ma siia tööasjadest ei kirjuta ehk siis kogu jutt tuleb nendest vabadest hetkedest, mis tööst üle jäi. Õnneks jäi :)

 

Algas reis juba 22.07.2013 õhtul ehk esmaspäeval kl 21.30 startis lennuk Helsinkisse. Tuli välja, et nii on odavam kui et järgmisel päeval varahommikul startida. Helsinkis oli meil kummalgi oma tuba Hiltonis, enne magama suikumist lobisesime veel juttu ajada reisimistest. Selgus, et meil on reisimise koha pealt täitsa ühishuvi :)

 

23.07.2013

Äratus oli juba väga varane, kell 4! Kiire kerge hommikusöök ka ja juba vantsisimegi oma terminali ja väravat otsima. Kell 6 oli väljalend Madriidi. Me olime Tallinna lennujaamas juba eelmine õhtu arutanud, et see 5-tunnine ümberistumine on niisama lennujaamas passida tõeline killer, seega et lähme linna peale eksju-onju?

 

Niisiis, käsipagasiga Madriidis kohal, tegime edasilennule check in ära ja seekord andsime kogu oma tavaari pagasisse ära, et linna peal võimalikult kerge oleks. Nii hea ikka, kui check-ini saabki 5h ette teha, mitte tund nagu muudel juhtudel tavaliselt.

 

Võtsime metroost päevapileti. Infolaua tädi selgitas, et see on odavam, kui muud kombod ja maksime 8,40 eurot selle eest. Sõit kesklinna kestis 45 minutit ja kolm korda tuli ümber istuda metrooliinidel. Masendav :)

 

Aga ilm oli ilus. Ja Madriid ka, nii paljukest, kui jalutada, pildistada ja suveniire osta jõudsime.

 

Mulle need tänavasildid seal tohutult meeldisid - nii lahedalt mosaiigivõtmes.

Ja siis oo, need tänava päikesevarjud! Mulle jällegi väga meeldisid ja küll ma üritasin igat pidi neid pildistada :)

Vahepeal vahetasime härraga smse ka. Kuidagi eriti raske oli olla 4 päeva temast eemal .Missest et me olek ska Eestis üksteisest eemal olnud, mõlemad tööl teine teisel pool Eestit... Kolleegile ei jäänud see smsisadu ka märkamata... Tegime muhedaid märkuseid, kuidas see suhe mul niimoodi särtsub ja sädemeid lendab. Võõras inimene, kes ei tea sellest loost midagi. Ju siis särtsub? :)

Madriidis kesklinnas võib igal pool näha rahalunijaid, kes mis kostüümis eksole. Huvitav, kes see komejant ja palavuses passimine toob siis sisse ka?

Kunigalossi vaatasime ka ikka üle, aga et me ei raatsinud 18 midagi eurot maksta sissepääsu eest, siis vaade aeda jäi nägemata.

Kõhud olid tühjad ja otsisime omale söögikohta. Eesmärk oligi meil Madriidi tulla sööma ja jalutama. Mul hakkas aga toidu lauda jõudes peale mingi ongelma. Juba enne oli tervis veidi kahtlane, nagu eestlane ikka, lootsin, et läheb üle. Kõht kergelt sees keeras, mis tipnes iga mingi aja tagant terava valuga. Ja nii kui toidud jõudsid - iiveldus. Mitte miski sisse ei läinud, samas kõht oli teravalt valus, justnagu oleks kõht megatühi. Tasapisi mitte kiirustades sõin oma söögi ära, sest sööma peab.

Peale sööki liikusime tagasi lennujaama. Taas 45 minutit. Tervis läks hullemaks :)

Vahepeal sirutasin kätt ja tegin lahedatest metroopeatustest pilti. Eesti lippu ei olnud.

Lennujaamas suundusin siis apteeki rohtu küsima. Kirjeldasin sümptomeid ja sain rohud, mida pidin võtma iga 8h tagant. Esialgu tundus veelgi hullemaks minevat.

Ja Madriid konfiskeeris mul käekotist korgitseri. Kurjam, et ma selle taas sinna unustanud olin, eelmisest jäin ju Phuketil ilma. Müstika muidugi see, et Tallinn ja Helsinki olid lahkelt sellega mind pardale lubanud ja nüüd ühtäkki oli ongelma! Kirusin muudkui ennast...

Edasilend Madriidist Almeriasse vahemere äärde hilines vahepeal tund aega. Selline tore Iberia teenindus. Aga lõpuks peale tunnist lendu kohal me olime, võtsime takso ja saime hotelli. Esmasel vaatlusel armas pisike mereäärne linnake. Hell, juba lennujaam oli konkreetselt merekaldal :)

 

Kolleeg käsutas kohe asjad tuppa panema ja 15 minutiga valmis olla, et randa minna. Kell oli 17.30 ja avalik rand meist kiviviske kaugusel. Fantastiline ilm, rand, vesi, kõik!

Kõhud läksid tühjaks pärast mitmetunnist rannas hängimist, seega suundusime hotelli riideid vahetama, et siis sööma minna. Ütleme nii, et tervis oli veelgi hullem. Valud jubedad ning see kuramuse iiveldus...

Vaade mul rõdult :)

Pärast siksakitamist kesklinna tänavatel, leidsime ühe õdusa koha ksukil sisehoovis katuseterrassil. Menüü, suhtlus, kõik inglis ekeelne :) Võtsime siis näpuga näidates midagi :) saime kombo kala-mereandide taldriku kahele. Ütlesin kolleegile kohe, et tema peab selle valdavalt üksi ära sööma, ma panustan nii palju kui suudan.

24.07.2013

Hommikul ei olnud olukord sugugi parem tervisega, oo ei - ma olin ka pool ööd hullunud. Töökonverents toimus samas hotellis, kus peatusime, mis oli väga mugav. Seega pikk tööpäev läks tööasjadele ning õhtu hakul toimus ka pisuke tööalane väljasõit, kus räägitut praktikas demonstreeriti.

 

Oo see oli mulle piin! 35 kraadises palavuses päikese käes seista,kus ainus tasakaalupoos oleks käed rinnal vaheliti, aga kõht tänu valudele oli eriti hell ja ärritunud ja turses - mul oli ette tulnud 5 kuud rasedust ühtäkki, seega ainus mõeldav poos minu jaoks oligi kõhtu vahepeal silitada ning toetada alt sõrmi vaheliti pannes. No konkreetne rasedapoos.

 

Aga ma sain hakkama. Vahepeal oli küll minestamise tunne, sest iiveldas ja keeras ka ju omajagu, aga siis võtsin end kokku ja käisin suhtlesin rahvaga, suunates oma tähelepanu tervisele (või selle puudumisele) keskendumiselt ära sotsialiseerumisele, kontaktide loomisele ning tööalasele enesetäiendamisele. See nipp töötas ja oli kergem olla.

 

Vahepeal muudkui lootsin, et tavai liigume tagasi linna nüüd. Bussisõit juba ise ajas iiveldama :)

Jõudsime tagasi ja üllatuslikult ei korraldatudki sotsialiseerumisõhtut söögiga nagu kombeks on, vaid sai oma isikliku aja. See muidugi sobis. Pidin kahjuks andma kolleegile korvi ja ütlesin, et lähen ära puhkama, sest tervis ei kannatanud minna jalutama- õlut jooma- shoppama, kuigi olek sväga tahtnud. Suundusin ära tuppa, helistasin härrale ja kurameerisin temaga veidi telefonis ning magasin tunnikese. Seejärel tegin argliku katse linna peale jalutada ja poest banaani osta. Muud ma ei tihanud süüa. Ja apteegist saadud tabletid jätsin ka ära, need tundusid hullu seisu võimendavat.

 

Poodi ma jõudsin ja natuke veel tänavatel jalutada, aga väga raske oli ikkagi olla.

Seega pärast väikest jalutust kell 21, kus väljas oli 30 kraadi ja vaikselt hakkas päike loojuma, liikusin tagasi tuppa ära, skaipisin oma härraga veidi ja siis suundusin magama ära. Magasin hommikuni!

24.07.2013
Nagu uue elu oleks saanud :)
Tervis oli palju parem, kuigi kõht oli jätkuvalt turses ja veidi hell. Muus osas - valud, iiveldus - kaebusid ei olnud.

 

Päev jätkus taas konverentsiga hotellis ning oli taas asjalik ja hariv. Peale lõunat liikusime taas väljasõidule ja seekordne vaatluspaik oli Cato de Gata neeme tipus. Ütleme nii, et ei ole paha koht töötamiseks!!!!!

Jah, kõik me tegime muudkui kauneid pilte :)) Vaheldumisi tööasjadele keskendumisele, keskendusime ka kaunitele loodusvaadetele :) Oi, oleks tahtnud seal rannas olla ja snorkeldada. Siis oli aeg tööpäev lõppenuk skuulutada ja tagasi linna sõita. Vahepela sõitsime läbi metsa...

Et taasord mingit sotsialiseerumise õhtut ei järgnenud, vaid osad alustasid tagasiteed koju, teised jäid hommikuni, sest muud lennud ei sobinud, siis meil oli vaba õhtu. Mu tervis oli mõnus, võtsime kampa Leedu poisi ja läksime randa. Kiusasin härrat helesinise ranna juttudega ning vedelesime päikese käes. Ujusime - kuivasime - ujusime.

 

Siinkohal kommenteerisin kolleegile, et krokodillid on ranna vallutanud. Neid oli igal pool. Nagu Austraalia või midagi :) Aga väga mõnus oli see, et avalik rand oli kohalikke täis. Mida hilisemaks kell läks, seda rohkem neid tuli. Peredega puhkasid ja möllasid. Üldse oli turisti vähe näha seal, pigem oligi kohalike suvituspaik. Paljud hispaania pered sisemaalt olid seal, meie hotell oli ka hispaanlasi täis.

 

Pärast randa haarasime kampa ka Slovakkia esindaja ja läksime sööma- õlut jooma. Mu tervis lubas lausa mojitot endale lubada. Ja oligi õhtu käes.

26.07.2013
Päev algas varakult kiire hommikusöögiga, mille olime endale palunud varasest kellaajast hoolimata meile eraldada. Vitsutasime ära, suundusime taksoga kell 6 lennujaama ja kell 7 pidi väljuma lend Madriidi.

See muidugi hilines... ma hakkasin juba vaikselt närvi ka minema. Kolleeg kõrval muigas, ta oli üldse he ajutuga, niiet meil sai nalja ikka korralikult. Ta hiljem sai ikka korduvalt torgata mulle, et herz, tuletan meelde, et sa läksid Almerias närvi :))

Tegime nalja, et kättemaksuks mu pagas jääb Madriidi või midagi...

Muidu poleks nendel hilinemistel ju kaalu olnud, kuid seekord olid meil kojulennu suunal väga väikesed ümberistumise ajad. Olgugi, et Almeria tegi meile check-ini Tallinnani välja, siis mure ikka vasardas ju peas. Eks ma tohutult igatsesin härra järgi ka ja ei saanud lubada endale kuskile toppama jäämist :)

Madriidis samuti lühike peatus ning juba Helsinki poole olimegi teel. Valdavalt magasin lendude ajal, sest õnneks mul und jagub ja nii lähevad lennud ka kiiremini.

Helsinki olid vallutanud aasia massid, lennujaam oli paksult rahvast täis. Muigasime, et jõuame Tallinnasse, kus on 10 inimest ja neist ka 4 personal :)

Juhhuu, Tallinn! Ja ootame pagasit. Ja ootame ja ootame, missest et väike moosiriiul oli see lennuk ja kõik on juba oma tavaari kätte saanud, sh ka kolleeg, kellega koos check in tegime eksole... Minu kotti ei kusagil. Kolleeg truult ootas ära, et näha, kas ma ka saan ilusti... ja nähes, et ei saa, muigega suunas, et noh.. lähme vormistama???

Ja mis selgus siis? Muidugi oligi mu pagas jäänud Madriidi!!! Tee veel lolli nalja, ausõna. vähemalt preili Helis võttis mind päästa ja transportis mind lennujaamast kenasti koju ära. pagasi sain mitu päeva hiljem kätte :)

HELSINKI, SOOME, detsember 2012

Ja ma jätkan reisi omatehtud viisaga
Seda reisi ei sega tuul ega vihmapiisad ka

Selliste laulusõnade taustal toimus järjekordne Helsinki kruiis.

Preili Eliisiga sai õhku visatud mõte voucherite kasutamisest ning et kuule lähme Helsinkisse shoppama. Muidugi lähme :)

15.12.2012

Äratus kell 6, kiire söök-riidesse-meik ja minek. Kell 7.15 olime leppinud kokkusaamise A-terminalis. Vihtusin jalgsi minna ja esiti polnud väga vigagi. Hulluks läks muudkui lähenedes sadamale - tuisk, torm, lumi silmas nii, et verd pritsib. Vähemalt tunne oli selline.

Tundus, et laevas ei olnudki suuri masse tunglemas, võtsime mulle juba standardiks saanud lesimistoolid tax-free poe juures ning vaatlesime inimesi. Ja aru ma ei saa, mis selle laevatemperatuuriga on. Nii külm oli.

Seega kui laevast maha astusime tänavale, oli külm juba ette sees ja hullemaks läks. Otsus müts koju jätta hakkas valusalt kätte maksma. Aga et ma olen Eesti naine, siis vähem virinat, kiirem samm - see on mu moto.

Kablutasimegi kiirelt kesklinna ära ja Forum keskusesse. Võtsime eesmärgiks kõigepealt veidi süüa ja sealne RAX "restoran" oma 9,5 euro eest "söö, palju jaksad" oli just sobilik. Pitsad, lasanjed, kartulivormid, salatid - need kõik olid imemaitsvad ja hõrgutavad.

Sõimegi väga palju :) Iseenesest oli see hea, sest siis ei sobi ju ükski proovitav riie selga, mis tähendab oma lubaduse hoidmisega saan ka kenasti hakkama. Lubasin nimelt, et ühtki kleiti ei osta :)

Ja nii me siis vaikselt poodide vahet kulgema hakkasime. Täiesti kiirustamata-tormamata. Isegi rahvamasse ei olnud veel nii hullult poes. Ja vaikselt ostud muudkui kogunesid, kuigi general plan oli mitte midagi osta... Seksikas aluspesu siit, spordiriided sealt, losjoonid kolmandast kohast.

Ja muidugi sai palju pilte teha igasugu põnevatest asjadest, mida müüakse. Kingiideid kui palju. Et ma aga oma suurt kaamerat kaasa ei vedanud (õnneks, kott oli niigi sangpomm) ja väikese kaamera aku kolmanda pildiga tühjaks sai, siis päästis päeva telefoni kaamera. Pildi kvaliteet seetõttu küll so-so, aga hei, ma olen Helsinkis juba 19 korda käinud ka, midagi väga uut ja rabavat ma ei lootnudki kohata :) Mõned pildid siis kaubandusleidudest.

Preili Eliis sai omale ka ikka ühtteist ja nii meil mõnusalt aeg kulus. Vahepeal vahetasime poodi ka, Itäkeskusesse oli tellimustöö minna. Õnneks on ju Forum kohe raudteejaama juures, vups metroosse ja kohal. Jalutasime seal kuni selle sulgemiseni, kella 18ni.

Terve päev oli väga armas. Et härra saatis sõnumeid ja tundis huvi, kuidas päev karmis kliimas kulgeb, siis sain veel lisaheldimusi, kui saabus sms Joosult: "Päivä. Kui aega saad astu joulupukki juurest läbi ja küsi Joosule pesumasinat". Kuidas siis ei tee tuju veel paremaks selline rõõmus meeldetuletus :) Ütlesin seal sukaleti ees sel hetkel smsi lugedes Eliisile, et mul on tõeliselt vedanud, et mul niiiii palju nii ägedaid inimesi mu elus ja sõpruskonnas on. Eliis selle peale vastas, et su sõbrad peegeldavad sind ennast. No topelt heldimus tuli :)

Ja paari tunni möödudes leidsin ma joulupukki täitsa ülesse :) Ei suutnud kiusatusele muidugi vastu panna ja ronisin taadile külje alla, tegime pilti ja lobisesime. Joulupukki on muide tõeline polüglott, lobises minuga soome, inglise ja eesti keeles ;)

pilt on pühendusega Joosule :))

Ja siis ma nägin maailmaägedamaid kingasid. Ooo, kas mul on neid vaja või jaa? Ainult et need olid kõik tuhkatriinu kingad, ükski ei mahtunud jalga... Kõik on kuusepuule riputamiseks...

Tagasi kesklinnas otsisime kohta, kuhu mõnusalt paariks tunniks end sättida, kuni laeva peab minema. Ehk siis mission impossible: leida mõnus hubane taskukohase hinnaga pubi... maandusime MacDonaldsis :))

Ise irvitasime ka, et nii läks. Aga et seal lõpuks hakkas mittesoomlaste seltskond kõrvallauas ikka väga häirima, siis lõpetasime oma eined kiirelt ja väljusime taas kargesse talveõhtusse.

Jõudsime riburada pidi kiriku ette ja kui Eliis hommikul oli sadamaturgu nöökinud, et meil ikka on ilus jõuluturg ka ja seal ei midagi, siis pidime tõdema, et kui herz Eliisiga jõuluturule jõudis, olid putkad juba suletud.

Kuusk oli vaat et 90-kraadise nurga all (väike liialdus küll), mis näitas, et noh, tuult ei olegi või? :)

Enne veel, kui kiired sammud sadamasse suunata saime, sattusime tänavanurgal ühe Eesti kalevipojaga kokku. Too oli väga sõbralik kohe ja tahtis hirmsasti juttu ajada. Saime teada, et 2012. aastal on Soomes välismaalastest arvuliselt esikohal eestlased. Seni on alati venelased olnud. Selle tähtsa faktiga me siis "headaega" ütlesime ja laeva tormasime. Jõudsime terminali paraja varuga ja rahvast veel väga kohal ei olnud.

Kas oli Soome piirivalvel vääääääääga igav või me olime lihtsalt nii ilusad neiud, siis võttis piirivalve meid rajalt maha ja suunas läbiotsimisse. Asjad kandikule, üleriided seljast jne. Muidugi nad midagi ei tuvastanud, ent eks neil oli endal päris põnev kohe. Eesti keelt ka soovisid õppida meiega, täpsustasid, kuidas üks või teine asi ikka eesti keeles on :))

Laeva minek oli ikka nagu kariloomade rohumaale laskmine kevadel. Võimas. Laev oli endiselt suhteliselt inimtühi, seega kõik soovijad leidsid omale vedelemisnurgakese. Erinevalt siis oktoobrikuisest Soome reisist.

Väga palju loksutamist ja külmetamist ja haigutamisi hiljem jõudsimegi kodusesse Tallinnasse. Autoga toodi mind lausa koju ära ja skypes ootas härra sõnadega: "Muidugi ma ei maga veel, sind ju ootasin." Aaaawwww :))