15.08.2012
Kell 5 hommikul jõuan Londonisse. Jätame noormehega headaega ja asun oma kohvrit ootama. Viimati nägin seda Cairnsis, no parem oleks, et ta siin Londonis mind tervitaks. Kõik muudkui võtavad oma kohvreid... aga hei, tuleb ka minu oma.
Ohsa vana ..... kui raske ta on. Üritan teda vedada, aga võtab higi kohe lahti ja millegipärast ei märganud käru kohe võtta. Keegi mind taas hoiab, sest leian ühe mahajäetud käru tunnelist bussipeatusesse ja elu on kohe lill.
Pilet Gatwicki lennujaama on 25 naela ja leian ka oma bussi, mis 5 min pärast väljub. Bussijuht haarab abivalmilt mu kohvri ja kirub kui raske. Aga näe, ma naisterahvana vedasin seda isegi käe otsas. Tugev Eesti naine, ma ütlen.
Ja siis sõidame. Läbi Londoni eeslinna ja kiirteede Gatwicki. Jõuan varakult, mis on parem kui hilja eksole. Checkinini on aega, niiet kui leian laadimisvõimalusega istumisnurga, vaatan arvutist sarju ja kuulan muusikat. Saab paar tundi edasi.
Checkini järjekorda ja nüüd saabub fun fact: ETV spordikommentaatorid on minuga samal lennul. Päris VIP või mis :D
Jätkuvalt keegi hoiab mind, sest mu ilmselgelt ülekaalus kohvri ja vägagi ülekaalus käsipagasi kohta ei tule ühtegi märkust ega lisarahanõuet ning vau, turvakontrollist olen terve kahe päeva ja 4 kontrollimise jooksul puhtalt läbi jalutanud.
Kõik kolm tundi lendu mul keerab sees ja lennuki pidev raputamine ei tee olemist paremaks. Ma ei saa hingata. Ja see ei tulene üldse sellest, et operaatoripoisid lennukis mu kõrval istusid.
Koju ma siiski jõudsin. Mu kohver saabus lindilt viiendana.
