STOCKHOLM, ROOTSI september 2010

01.09.2010

Kõik hakkas pihta sellest, et mitmed tripiplaanid kukkusid kolinal ämbrisse, kuid päeva päästis preili H, kes teatas, et nüüd lähme Stockholmi. Läksimegi. Laevapiletid korraldas preili K, kes elab Stockholmis ja meid rõõmsalt oli nõus võõrustama.

Niisiis, kaasa pakitud hunnik hõrgutisi nagu kohukesed, must leib, suitsuvorst, karbitäis muffineid ja Martini Asti, lippasin hommikul tööle, et siis õhtul otse laeva peale silgata.

Kuna laevapiletite ees vastutas preili K nagu mainitud, siis meil polnud aimugi, mis meid ees ootab. Valmistusime ööbima veealuses akendeta kajutis hunniku võhivõõraste venelastega. Saime hoopis kahese privaatkajuti 5ndal tekil ja olime valmis hundirattaid viskama. Viskasime hoopis üleriided seljas ja patseerisime laevas ringi. Vastu patseerisid hoopis terve hunnik Eesti „tähti“ nagu Kaarel Kose (keda ma umbes 15-aastasena jumaldasin ja Musta Q kasseti ribadeks kuulasin. Poster oli ka seina peal), Rolf juunior (kes pärast selgus, oli preili K sugulane), Vahur Kersna jne. Teadmata jäi, kas nad kõik olid ühisüritusel või lihtsalt meile üles loendamiseks laevale tulnud.

Igatahes, meie preili H-ga läksime vanainimeste kombel bingot mängima, lunastasime 30 SEKise pileti ja võtsime istet. Meie kõrvale istus eelnimetet puberteediea unistus ning presenteeris valjuhäälselt oma joobeastet. Meie mängisime usinalt edasi bingot. Vaheauhindu rebisid üksteisevõidu puhta eestlased – Maxim, Jekaterina, Vadim (Vadim raisk sai neli korda raha korraldajatelt) ja Mihhail. Meie saime tühjad peod.

pensionäridega võidu bingot mängimas

Kui taxfree poodide toodangud olid artiklite kaupa pähe õpitud ja preili K tellimused täidetud, võtsime uuesti suuna showbaari, et lunastada checkinis saadud sooduskupongide eest poole hinnaga siidirid. Vaatasime kohutavat mustkunsti showd ja kepsutasime ära oma vipi kahesesse kajutisse.

02.09.2010

Hommikul muidugi ärkasime üles, et tillukesest illuminaatorist Rootsi saari piiluda ja siis ära tekile minna pildiseeriaid korraldama. Märkamatult olimegi Stockholmis kohal ja preili K meil sadamas vastas. Enne pidime muidugi nendest alkoholikärudest mööda pressima, mis hästi ei õnnestunud. Alkoturistid on kuramuse kadedad laskmaks inimesi normaaltempos kõndida. Ei olnud ma ka kitsi irvitama kui üks neist oma laadungiga trepist alla sadas (ei, ma ei aidanud sündmusele kuidagi kaasa).

Niisiis, preili K võttis meid sappa ja liikusime ära metroo peale. Avastasin oma üllatuseks, et Tallink on vahepeal kolinud ja veidi linnale lähemale parkinud kui viimasel korral. Sõitsime kesklinna ja olimegi oma lukskorteris. Sõime hommikust ja ajasime juttu ja siis võtsime suuna linna peale. Ilm oli ilus, päike küttis ja üldse oli mõnus. Stockholmi linn on ikka superilus ja nii me kulgesime läbi kesklinna vanalinna ja sealt edasi Södermalmi, silmapiiril orientiiriks Globeni muna. Astusime aga ühes butiigi uksest sisse, teisest H&Mist välja. Siis aga tuli sahmakas vihma kaela, niiet me läbiligunenult hakkasime tagasi preili K suunas liikuma. Enne Gamla Stani tagasi jõudmist aga tuli päike välja tagasi ja meie olime täitsa näljast nõrkemas, seega preili K juurde muffinirallile me ei jõudnudki, vaid leidsime end T.G.I.Fridayst nälga kustutamast. Küpsetatud mozzarellat nad meile ei toonud, aga saime teravaid kanatiibu närida ning jahedapoolset kakaod juua. Soojenduseks mõeldud fliisid olid määrdunud. 

Peale väikest istumist viisin mina, tuntud ka nime all esimene inim-TomTom, preili H preili K apartmenti diivani peale sooja ning kõpsutasin ise omapead tagasi linna peale pilti tegema. Jalad andsid küll juba märku, et kontsakingad polnud just parim valik munakiviteedel kolamiseks, aga ma ei kuulanud. Luusisin hoopis ringi järgmistes kohtades:

Lihtsalt väike tähelepanek - kõik noormehed jalutavad Stockholmis paarikaupa. Et siis...?
Ja turistid küsisid muudkui minu käest teed, et kus üks või teine asi asub. IRW. No eks ma siis jätsin väga kohaliku mulje, kepsutasin ringi ilma, et kaart näpu vahel oleks. Selle tunnuse järgi leiab alati turistid ülesse :) Ja seda tee-küsimist ei juhtunud mitte üks kord vaid pidevalt. Peaks vist Stockholmi kolima lausa...

Päike oli taas välja tulnud ja küttis nii mis jaksas. Lausa palav oli ja mõtlesin endamisi, et miks ma loll olin mõelnud toast väljudes sooja salli ja kinnaste kaasavõtmisele ja hea et ma seda ikka ei teinud. et need oleks koormaks olnud.

2h hiljem, kui ma olin oma vanalinna tuuril jõudnud linnahallini, jäin ma keset paduvihma kätte. Tuhat ja tuline (et mitte öelda raiskmaivõi). Ei tea kust, oli kohal ka taas külm kontides, jäätunud sõrmed, külm tuul ja imekole peadligi ludusoeng.

Lohistasin end uppund kanana „koju“ diivanile pleedi alla kerra. Preili K saabus ka töölt ja meisterdas meile imemaitsva õhtusöögi, mille pistsime nahka kõrvale kaasatoodud Martini Astit rüübates.

03.09.2010

Hommikut saatis taas mõnus hubane hommikusöök preili K imeilusas 1800 something something aasta majja ostetud kõrgete lagedega pesas. Lausa idüll oli olla. Tõmbasin jalga värvilised sukad (ikka et kõik tänaval vaataksid :P) ja suundusime preili Hga taas linna peale, sedakorda koguni muuseumisse, enne aga preili K juhiste järgi übertoredast sekkarist läbi käies, kus oli läbi kolme korruse KÕIKE. Siis valisime välja Vasa muuseumi, nuputasime, et kas maja tehti laeva ümber või toodi laev majja jupp haaval. Aga suuuuuuuur oli ta küll ja üldse vinge.

Kui sealt üks hetk ära lohistasime endid (mul jalad juba praktiliselt villis), vaatasime, et taevas vist ei halasta me peale ja pugesime trammi vihmavarju, tuligi jälle sahmakas vihma. Viisin preili H H&Mi shoppingule ja tegime diili, et mul on nüüd mitu tundi hooleta linna peal pilti teha. Unustasin oma valusad päkad ja villis varbad ning põrutasin linnahalli poole taas. Katse vol 2 õnnestus. Veetsin seal kohe mõnuga aega, sest vihm oli just üle läinud, inimesi seega jõlkus ka vähe ja kui päike välja tuli, muutus vaade veel ilusamaks.

Viimaks suundusin siiski minekule, küll aga jätkuvalt pilte vasakult ja paremalt tehes. Veel hunnik minuteid (kui mitte tunde) hiljem treffasime preili Hga shoppingul ning suundusime jalapuhkusele „koju“. Kui kell oli 17 ja minus tärkas paanika, et 

a) tunni aja pärast suletakse poed 

b) kontsakingades ei suuda ma enam ühtegi minutit viibida, siis lunisin preili H endaga kaasa uuesti shoppama ehk missioonile „herzile madalad saapad sellest hästi kaugest poest, mida ometigi ei saanud kohe algul ära osta, sest poode on ju igal nurgal ning hiljem ei leidnud enam herzi numbrit“. Niisiis, surusin jalga siiski taas oma kontsakingad, kuid jalavaeva hoidsime ikkagi kokku ja põrutasime sinna hästi kaugesse poodi metrooga ja preili H ostis mulle madalad saapad, mis ma kohemaid jalga panin ja nagu oleks tiivad saanud, lendlesin ringi. Siis sõitsime metrooga tagasi ka, sest tund aega ei olnud veel täis ja saime sama megakallist piletit kasutada.

Taaskord naases preili K töölt ja meisterdas imemaitsva õhtusöögi. Meie abi ta ei soovinud, seega me kõõlusime köögis, jutustasime meestest ja üleüldse ning tegime kõrvale õlut ja viinakokteile. Preili H klassika viina schwepsiga juues: „kuule selle viina asemel on küll vett pandud“ ja kallas kokteili viina juurde :D kokteili lõppedes ta enam nii ei arvanud :D

Kui juba päris mitu kokteili oli tehtud ja lahendatud, suundusime linna ööpilte tegema. Haarasin oma statiivi õlale ja koperdasime linna uuesti (juba päris mitmes kord gamla stani). Pildid tulid isegi välja, arvestades mu silmanägemist ja tarbitud õlle-viina suhet. Siis läksime tagasi preili K kodu suunal, samal ajal linna peal tiirutavaid ameerika autosid vahtides ning autotäite viisi mehi eirates. Nimelt peatus me kõrval üks auto, mille aknad kõik olid meie tarbeks alla lastud et rootsikeelsed hõiked ikka valla pääseks. Samal ajal arvas auto ees olev buss heaks uksed avada ja mis me silmad nägig – buss oli noormehi tihkelt täis pakitud ja kõik jälle kõnetasid meid häälekalt. Preili K tegi suuri silmi ja ütles et kogu tema elu jooksul pole temaga midagi sellist Stockholmi tänavatel juhtunud. Milline au meile. Vudisime kodu asemel baari muidugi, kus meid juba seltskond ees ootas. Siidrid ja värgid ja palju rootsi keelt. Sekka ikka eesti keelt ka.

Baari valdavaks sisutuselemendiks olid lameekraantelerid igas seinas. Ja näidati muidugi ainult jalgpalli, oli küll aegunud Rootsi-Ungari mäng juba, see oli tolleks hetkeks lõppenud ja kõik fännid vastavate aksessuaaridega linna peale lahti lastud. Me siiski vaatasime ka huviga mängu. Sekka ka kaadreid tribüünilt fännidega. Üks übersuur kollane kana figureeris seal. Hea mees, kes arvas et kana on lahe olla.

Baaris juttu muudkui jagus ja meeleolu oli üleval kuni pool tundi hiljem (kui mäng telekas alles pooleli oli), astus see mees-kana sinna baari, kus me hängisime. No mida nalja!!!

Niisiis, muudkui siider ja värki, kuni üks hetk ma enam ei viitsinud rootsi keelt kuulata, jätsin preili H preili K ja ta gängi hoolde ning suundusin UUESTI vanalinna pilte tegema. Kell oli öö, väljas oli pärispäris jahe ning linn oli ultraminiseelikuid ning õlapaeltetoppe täis. Annbiliivabõl.

Tegin pilte ja jalutasin hästi palju oma heades mugavates saabastes ringi, kuni üks hetk helises murelik telefon: „kas kõik OK kus oled millal tuled?“ Mina olen nüüd küll viimane inimene, kes ära eksib :D aga kuna minu pärast tunti muret, siis ma suundusin ära koju. Teekond koju oli palju palju pikem kui päeval. 

Sest 

a) selleks aaks oli ikka omajagu juba jalutatud ka päev otsa 

b)koguaeg hakkas silma midagi mida tuleks ikka ka proovida pildistada 

c)nii kuramuse palju rahvast oli linnas et kõnniteed oid umbes (inimesed olid klubide-pubide järjekorras ja järjekorrad olid tänavale välja) 

d) nii kuramuse palju autosid sõitis ringi et punase fooritulega üle tee jalutada ei õnnestunud kuidagi, erinevalt päevasest aast 

e) turistid küsisid teed ja kohalikud tulid „professionaalse fotograafiga“ rääkima 

f) nii mõnus fiiling oli et kuidagi ei tahtnud veel ära magama minna. Eriti et igal tänavanurgal tuli mõnusat klubimuusikat.  Kella 3 ajal pugesin ära teki alla.

04.09.2010

Miskipärast oli viinakokteili taga tundunud hea mõte pildiseeriaga kell 7 hommikul jätkata, lastes oma reisikaaslasel rahulikult magada ja sundimata teda kaasa jõlkuma või omapäi shoppama. Kell 7 hommikul äratuskella helisedes see mõte nii hea küll ei tundunud enam. Preili K, kes kell 5.45 juba tööle suundus, ei tulnud sel hetkel enam meeldegi. Mõned tunnid hiljem siiski ärkasime ja sõime hommikust juba töölt naasnud preili Kga. Ja siis suundusime linna peale. Vahapeal tagasi oma pessa naastes väiksele kehakinnitusele. Seejärel tagasi linna peale ja siis jälle tagasi preili K manu. Seda edasi-tagasi pendeldamist tegime me kõikse oma tripi aeg :D

Seejärel oli kell juba õhtus, pakkisime oma asjad kokku ja suundusime metroo peale ja sadamasse, kus saime veel oma imetoreda korteriperenaisega lobiseda ja talle lahkudes lehvitada. Tegime checkini ja sundusime kajuti otsinguile.

Et saada järgmine üllatus. Neid oli preili K-l pidevalt varrukast võtta me jaoks. Nimelt oli viimane meile tagasisõiduks broneerinud DeLuxe kajuti 9ndal tekil. Kui kajutiuks valla pääses ja meile vaade avanes, me ainult ahhetasime. Diivan, suuuuuuur aken, veel suuuuuuuuuuuuuurem voodi. Taaskord preili H klassikat: „oeh, siin võiks olla minibaar ja tasuta joogid.“ Seejärel kolas ta kappides ja järjekordset ust avades vaatas talle vastiu minibaari sisemus. Uksel olevat silti „joogid kuuluvad kajutihinna sisse“ luges ta lausa kolm korda ja siis algas pidu :D Laev lahkus sadamast ja meie kajutiuksel kõlas koputus. Väike hitchcockilik hetk oli, kui vaatasime üksteisele pikalt otsa ja siis ettevaatlikult ukse avasin. Ukse taga ulatas stjuuardess või mis iganes pikantset nime kandev naine naeratades üle puuviljakorvi. Krt, nii äkitsi tuli see, et ma ei osanud isegi midagi humoorikat öelda ning „aitäh“ tuli ka kokutades. Aga rõõm oli suur. Hiljem guugeldasin ka deluxe kajuti hinda ja pidin südari saama. Ütleme siis nii, et omal käel pileteid korraldades jään ma endiselt selle allpool vee piiri ilma akendeta kümne võhivõõra venelasega ühes kajutis variandi juurde, sest see on mulle taskukohane :D

Niisiis ülejäänud aeg möödus meil laeval oma hiigelsuure akna peal istudes, mööduvaid saare kõrgelt nagu pilve piiri pealt vaadates ja muidugi pilte tehes.

Korra uudistasin Soomet (Ahvenamaa, Mariehamni sadam) ka ja siis oligi juba uus päev ja tervetuloa Tallinnaan. Kodu. Ja 1000 reisipilti. Ahvenamaa pildi jaoks ma ronisin lausa päikesetekile ja imestan, et isegi sellise pildi sain. Laev värises ja urises terve see aeg :)

Ahjaa, reisikuludest ka.

Maksma läks see reis mulle: 

a) mu kontsakingad (metall kontsaplekid kadusid alt kui vits vette ja need kingad on nüüd juba prügikastis). 

b) mu tšehhist ostetud lillad sukapüksid, millest lihtsalt varbad välja pressisid.

c) mu kõrvarõnga, mis kadus lihtsalt kõrvast. ükskord see kõrvarõngas juba üritas plehku panna, aga siis leidsin ma ta magamistoa lambi küljest hängimast. seekord enam ei leidnud. kurb on see, et need kõrvarõngad olid ostetud Stockholmist mitu aastat tagasi ja seda ehtepoodi enam ei eksisteerinud, kui teda taga otsisime.

d) päris mitu tundi jalutamist Stockholmi vanalinnas.

The end.

(nüüd järgmist trippi plaanima).