Kõik sai alguse sellest, kui herz käis raskele pummeldamisele ja magamata ööle järgnenud õndsal pühapäeval 10km jooksmas (loe: hingeldamas). Töö oli raske, järgmised päevad veel raskemad, kuid vaevatasuks anti päevakruiisi piletid Helsinkisse ja see oli seda ometi väärt eksole :)
Kuna tegemist oli minu puhul auväärt 15nda Helsinki külastusega, kusjuures sellega on kogu Soome ka minu jaoks piirdunud, siis ei olnud raske võtta vastu otsust minna autoga ja tungida sellest raudsest eesriidest läbi.
Järgmine otsus oli olla vahelduseks eeskujulik laps ja võtta kaasa oma esivanem, riskides saada seejuures lisanduvaid küünejälgi armatuurile ning mõned hallid juuksed.
Pärast küsitlust lugejate seas osutus õnnelikuks sihtkohaks Kotka.
02.10.2010
Äratus kell 6, tavaar autosse (sest päevaks Helsinkisse minnes on vaja reisiks põhjalikult ometigi valmistuda ja seega kaasa võtta nädala jagu piknikukraami) ja sadamasse. Protsess (oo mu uus lemmiksõna) oli valutu ja rahvast vähe, laiutasime diivanitel ning lasin esivanemal mööda laeva ringi tuiata, samal ajal ise mulle tähtsa isiku poolt usaldatud raamatut lugedes. Aeg lendas sahinal (kui välja arvata neid lärmakaid kahtlaseid lätlasi, kes meie territooriumile kippusid) ning ca tund enne Helsinkit sai raamat loetud ning tekkis mahti aknast välja vaadata. Väljas… ei paistnud mitte midagi! Kõik oli überpaksus udus ja tekkis tunne nagu oleks kummituslaeval (no nagu selles õudusfilmis). Haarasin aga oma kaamera(d) ja suundusin tekile. Mitte ühte hinge seal peale minu ei liikunud, seega sain pilti teha. Nähtavus oli sama hea kui null. Vinge ühesõnaga. Kui tagasi soojas ruumis diivanil istusin ja halli tühjust aknast vaatasin, oli päris hea õudushetk, kui mitte kuskilt järsku kahe meetri kaugusele tekkis Suomenlinna saare kindlused akna taha. Spooky.
Autosse ja linna peale. Sinine oli minu taevas seal linnas ja päike paistis. Esimest korda jäi mul aleksanderinkatu nägemata ja pildistamata, sest võtsime esivanema nõudmisel suuna kuhu? Itäkeskusesse ofkoors. Parkimiskohti oli seal umbes-täpselt 20 ja need kõik hõivatud, kuid jonni ei jätnud ja ühe džiibi minema ajasime. Seejärel kulus kaks tundi iga poe igat nurka uurides. Minul oli aga vaja ju raudse eesriide taha jõuda ja nii ma siis mitte eriti eeskujuliku lapsena sundisin esivanema autosse istuma ja põrutasime edasi. Pagasnik oli H&M kilekotte täis. Helsinki linnaserval juba sinine taevas hakkas kaduma ja merel olnud paks udu kippus vaateid ja taevast varjutama. Saime õigel ajal minema.
Esimene peatus: Porvoo.
Ilus. Ilus. Ilus. No hästi nunnukas linn. Tegime piknikupeatuse ja seejärel vurasin kiirel sammul idüllilist vanalinna pildistama, jättes esivanema kontsakingadel auto suunas kulgema. Laupäeva lõuna ja rahvast liikus tänavatel no ülivähe. Kahtlane.
Terve vanalinn oli nii nunnu, et kõike tuli aga pildistada.
LOVIISA
Teine peatus: Loviisa.
Laupäeva lõuna ja rahvast liikus Loviisa tänavatel null inimest. Paar autot sõitis mööda, kui me ringi jalutasime. Teist korda vist autot seal kinni ei peaks.
KOTKA
Sihtkoht: Kotka.
Parkisime auto ja võtsime suuna kaubanduskeskusesse muidugi .Õnneks oli kell 16 ja poed pandi kinni, niiet minu väärtuslik valge aeg väga palju kaotsi ei läinud. Esivanem ei olnud rahul :P siis ma ei olnud taas eriti eeskujulik laps ja sundisin esivanemat ringi jalutama. No ca 2 km tuli ära seal tänavatel. Ja mis kõige hullem, ma käskisin ennast ka pildistada.
Kotka jaoks oli mul terve suur plaan, mis ma ära tahan näha. Skulptuuride park. Ei leidnud üles. Sapokka vesipark. Ei leidnud üles. Mingid muud pargid (isopuisto, Palotorninvuori) ma leidsin üles, aga damn, mul on plaan täitsa täitmata ju.
Aeg muudkui kulus, ma parkisin autot ühte ja teise kohta ja silkasin aga pilte teha, samal ajal kui esivanem autos jalga puhkas.
LANGIKOSKI
Seejärel keerasime autonina Helsinki suunas ja tegime peatuse Langinkoskil. Sillad-sillad-sillad ja vesi.
Õhtune kiirpiknik hämarduvas keskkonnas, udused pildid ja kell 19 panime autole hääled taas sisse, et neelata mõnusalt siledat kiirteed. Nii umbes 100ndal kilomeetril Helsinki suunas otsustas mu auto Metsatölli taustal ise ka möirgama hakata. Autoomanikuna muidugi paanika – mootor (not good at all) või sumps (kah sitt lugu aga üleelatav). Andurid miskit ei näidanud, seega sumps siis? Sõitsime juba täispimeduses edasi. Lisaks ööpimedusele oli saabunud ka Helsinki matnud paks udu. Igatahes, 120ga pimedas udus edasi lasta oli omaette huvitav ettevõtmine, seda enam et eesoleva auto tulesidki ei näinud. Ja kui juba linnatänavatele sai jõutud, ei näinud endiselt muffigi. Ma pean end ikka kiitma, et sellise toreda vidina nagu GPS olen endale südamesõbraks võtnud, ma poleks halligi seal linnas üles leidnud. Sadamasse jõudsime ca tund enne laeva väljumist, esivanem oli nõutu, et Helsinki linna peale ei saanudki ning seejärel leidsime end taas tuttavalt diivanilt. Rahvast oli murdu. Aeg ei läinud nii kiiresti kui hommikul ning purjus mehed üritasid esivanemale jooki osta ning tantsima kutsuda. Pargitud auto alla tšekates ei näinud midagi. See tähendab, et oleks pidanud nägema sumbutit, aga seda ei olnud!!! Kuidas ta siledal teel minust lahkuda oli otsustanud, jääb mulle müsteeriumiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar