KUALA LUMPUR, MALAISIA detsember 2011

07.12.2011

Meie esialgne lend Kuala Lumpurisse lükati edasi 4h ja seega jõudsime kohale alles väga öösel. Olime täitsa väsinud ja öösel seiklusi ei tahtnud, seega võtsime takso (112 ringgitit), mis meid me peatuspaika viiks. Normaalsel kellaajal saaks muidugi ka ühistranspordiga, ent kl 2 öösel nad vist enam ei sõida :P

Sõit lennujaamast linna oli oi kui pikk. Tund ja veidi peale. Oma pagasi jätsime lennujaama pagasihoidu (38 ringgitit per kott), et mitte endid liialt koormata. Pidime Kuala Lumpuris viibima alla 24 tunni. Kaasas oli mul üksnes meik ja hügieenitarbed pluss statiiv :) Olin üsna optimistlik, et hulgun KL-s veel öösel ringi ja vaja ju pildistada öist linna (loe: Petronas Towersit). Taksojuht meid hostelisse sõidutades osutus ka tuuribussiks, sest saime öisest KLst üsnagi hea ülevaate. Ka Petronase kaksiktornidest sõitsime mööda ja nad ei olnudki nii valgustatud ja säravad nagu ma piltidelt ja veebis surfates olin näinud-mäletanud.

Ja ikkagi murdis uni mu maha kl 2 öösel ja ma linna peale ei läinud. Statiivi kandsin terve järgmise päeva lihtsalt kaasas. Kuna me aeg oli limiteeritud, siis tegime varase äratuse - kl 7. Enne kella 8 asusime linna uudistama.

Me hostel (väga normaalne kahene tuba, vannituba etc) asus Hiinalinna serval Central Marketi juures. Check (kuigi hommikul vara seal just liiga palju vaadata ei olnud). Liikusime metrooga LCCTsse (aka Petronas Towers). Asjad Malaisia moodi: võtsime numbri, et võtta järjekorda, et oodata (ja anda vahepeal mingile tegelase infot, mitu meid on ja kust me tuleme, et saada talt sellekohane täidetud paber) ja liikuda rivis kassasse, kust sai osta pileti Petronas Towersi skybridgele ja üles torni vaatlustekile. Kassas (mis avati kl 8.30 ja torni hakati lubama alates kl 9st) maksime raha ja andsime täidetud paberi meie asukohariigi infoga (Astonia oli käsitsi kirjutatud sinna :D) ja saime siis oma pileti... kl 10ks. WTF?

Tegelikult oli see ka mõistlik lähenemine, esialgu lihtsalt tekkis päris mitu küsimust. Nimelt nad hajutasid turistide massi, kes üles läheb, et ei oleks üksteisel jalus muudkui ning ega see skybridge kannatakski välja mingit hullu summa. Kõigil oli mugavam. Seega oli hea, et me hommikul esimese asjana sinna läksime, külastusaegasid just liiga palju saadaval üheks päevaks ei olnud.

Tund aega tegime siis parajaks kaksiktornide pargis, see oli tõesti ilus. Päris üks pilt sai tornidest tehtud küll läbi lillede, palmide, endaga ja ilma :D

Kell 10 siis teiste tuusikuvõitjatega koos liikusime 170m kõrgusele 41. korrusele taevasillale. Tõesti mõistlik oli kümnekonna inimesega rahulikult seal uudistada. Peale silda 370, kõrgusele 86.korrusel olevale vaateplatvormile. Korruseid üldse on tornidel 88.

Peale KLCC-d jalutasime shoppingrajooni, et tegeleda missiooniga "leia postkast, kuhu õrnalt asetada postkaardid". Viimane oli vaat et mission impossible. Küsisime müüjate käest, kus on postkasti/postkontorit, juhatati kuskile majja. Maja nägi väga mahajäetud välja, sees aga leidsime eest labürindi poodidega ja aegajalt silme ette tekkiva viitega postkontori kohta. Oi see oli keeruline missioon, aga täitsime ta edukalt.

Seejärel oli aega, et tegeleda veidi raha kulutamise ja keha kinnitamisega. LRTga (2.10 ringgitit) suundusime KL Sentral peatusesse, kust leidsime eest lennujaama bussi. 8 ringgiti eest viis ta meid tunni ja 15 minutiga lennujaama. Tegelikult hakkas meil väike murekorts kulmude vahele tekkima, kui kell halastamatult edasi liikus, aga buss veel startinud polnud. Ei olnud plaanis oma lennukist just maha jääda, pluss meil oli vaja veel lunastada oma seljakotid, anda pagas ära lennuki peale, läbida immigratsiooni kadalipp, leida terminal ja värav, etc.

Esimest korda juhtus nii, et kõike tuli teha lennujaamas kiirkorras, joostes läbi veel mõnest lennujaama poest, sest vaja oli osta kommi ja mõned kongitused kallitele ning juba oligi kutse lennuki peale.

Suundumine väravast lennuki peale on KL lennujaamas küll midagi seni kogematut - lihtsalt jalutad õued lennujaama hoone servas pikki sadasid meetreid, ilma et sul oleks aimugi, milline sinu lennuk on. Mitte mingit konkreetset "siit torust astud oma lennukisse" vaid uidata tuli teiste lennukite vahel. Jõudsime siiski õigele lennule.

Ja lennuelamuste TOP1 saabus ka sellel lennul Singapuri: üle vahekäigu kõrval istuv noormees (ta oli küll õite noor, aga siiski) võttis ette tühja veepudeli, mille täitis kollase ja soojaga. Unfuckingbelivable!!!