PERTH ja selle ümbrus, AUSTRAALIA, märts 2012

20.03.2012

Hommikut Rockinghamis algan külma vee duššiga, sest olgugi, et dušše leiab mõistlikult palju, ei ole kõigis sooja vett. Mis siis ikka :) 

Esimene peatus Fremantle, juba tegelt läheb Perthina kirja, sest väikelinn on kasvanud Perthi külge. Linnake mind võlub oma nunnude skulptuuride ja armsa õhustikuga. Ainus mis armas ei ole, on tasuline parkimine igal pool. Neetud, olemegi vist suurlinnas juba.

Suundusimegi Perthi kesklinna ära, aga jõudsime arusaamale, et siin ikka autoga ei ole hea seigelda, parkida on seda veel vähem. Tom sai koordinaadid kirja ja sõitsime kesklinnast välja Laura ja Janeki maja ette, kuhu siis kenasti auto saime parkida ja edasi ringi tuiates oodata, millal noored töölt koju jõuavad, et eestimaiseid tervitusi jagada ja viina mekkida :)

21.03.2012

Vallutasime Perthi. Kell 9-10 on ikka lootusetu midagi süüa leida ja vihastame nii, et sõidame bussiga kesklinna ära... lootuses, et seal ehk ikka... Päevapilet Perthis maksab muide 9.30 AUDi.

Aga et meil Perthi kaarti pole ja täpselt ei tea, kus kesklinnas miskit on, siis väljume küll CBDs, aga jõuame otsapidi King's Parki välja. Vaated on ilusad, süüa saab ka ja tuju on täitsa okei juba.

Pargist tagasi saame tasuta bussiga (nr 37) ja siis me juba teame, kus mida teha on. Martin sukeldub poodidesse, sest tema peagi lendab tagasi Eestisse ja no midagi peaks ju soetama. Mina jalutan niisama ja puhkan jalga Bell Toweri purskkaevus. 

Linnad, I mean ikka suurlinnad, on siin nii lärmakad, et telefonihelinat üldse ei kuule. Kuidas inimesed omavahel suhtlevad küll :) Ja kui autoroolis on väga bueno, ka suurlinnades, siis jalakäijana ma siin veel auto alla jään.. No tee või tina, ei saa aru, kust see auto keerab või tuleb...

Päev on ringi jalutamisest väsitav. Istume oma bussi ja sõidame "kodu" lähistele keskusesse sööma. Leiame hiinaka, kus portsjonid on hiigelsuured. Ei jõua oma kausikest tühjaks süüagi. Saame seda teada muidugi peale tellimuse esitamist ja toidu lauda toomist. 

Õhtu lõpetame Laura ja Janeki juures akusid laadides :) Nad on ikka nii armsad, hea kohe, kui on omad eestlased võtta :) Paar päeva on mul selleni, et nende juurde sisse kolida, sest osa inimesi kolib välja, seega niikaua jätkub neljarattaline hotelli saaga. Saadan cv-sid ja otsin tööd. Õhtu saab kiiresti ööks :)

22.03.2012

Teeme Martiniga rannapäeva. Alustame Cottesloe rannast, mille kohta Laura ja Janek oli rääkinud, et seal olid ägedad skulptuurid rannas. Skulptuuride väljapaneku aeg aga on ilmselgelt otsa saanud, sest neid mina enam eest ei leia.

Perthi lähistel rannajoon on üks pikk randade rivi. Jalutad rahulikult Cottesloe rannas, kui teatab silt, et nüüd oled Swanbourne rannas ja varsti juba City beachil. Sealt edasi Scarborough’s jaaniiedasi. Arvestades, et ma tulen hallikaspruunist Läänemere regioonist, on need rannad siin nagu unistus.

Sõidame autoga järgmisi randu läbi ja kuna meid on tabanud kena bensiinikanistri vimka, siis tegeleme pool päeva auto tuulutamisega. Nimelt on otsustanud me kõrbetuuri kanku nüüd lambist lekkima hakata ja me sensuaalne buduaar/magamistuba haiseb nagu tankla. Pargime end Floreat võrratule rannale, aknad-uksed lahti, magamiskotid tuulduma ja KÕIK muu tavaar välja. Kenakene väljanäitus tõesti, parem kui Palamuse :)

Rand on ilus ja sinna me ka öö saabudes end majutame. Me hotell on selleks ööks Force majeur tõttu suletud ja sätime end ookeanikaldale liiva sisse. Jah, kahjuks on ookean väga valjuhäälne, kuigi see mind ei segakski. Erinevalt sellest mis ma sõpradele ütlesin. Tegelik magamatuse põhjuse seisneb selles, et liiv on külm ja öösel veel külmem ning ma võitlen külmavärinatega terve öö. Postitan FBsse ka SOS-hüüde, aga kell 5.30 ma annan alla ja kolin lisandväärtusega hotelli tagasi.

23.03.2012

Mida teha-kuhu minna ja otsustame Martiniga tema säästmise nimel, et rannapäeva rohkem ei tee :D Sõidame hoopis Perthist põhja poole 200 km, kus Cervantese linnakese servas asuvas rahvuspargis on Pinnacles kõrb looduslike kivikuhilatega. Sissepääs on 11 dollarit auto kohta ja asume ringi tuuritama. Olen vaadetest vaimustuses ja klõpsin rõõmsalt pilte.

Tagasiteel peatan auto, et turnida tohutus liivamäes ja üritan liivasurfiga tegeleda. Ei ole väga osav selles (sest mul pole ju surfilauda eksole) ja suundume tagasi Perthi. Kohale jõuame kenasti tööpäeva lõpuks ja saame Laura-Janekiga poes kokku, et valida välja erinevad take-awayd ning manustada neid nende verandal. Õhtu lõppeb muidugi FBs ja erinevad peetud vestlused ei anna jälle und, vaid keerutan peas miljonit mõtet. Uni, see on nõrkadele.

24.03.2012

Laural ja Janekil on viikend ja Martinil viimane päev Austraalias, tähistame seda väljasõiduga Yanchep rahvusparki. Esmaslt randa, kus natuke laen omale jumet juurde (ma olen ju Austraalias, pean seda endale muudkui meelde tuletama ja piltidel poseerimiseks jumet parandama) ja siis võtame ette rahvuspargi enda. Sissepääs on taaskord 11 dollarit autole ning siis väikse ringkäigu ette võtame. Ringi hüppavad kängurud, kraaksuvad sulelised ja koaalad. Oo need koaalad. 

Pargis on ka mitu vahvat koobast, ent sinna peab ette broneerima mineku, seega me neisse ei pääse ja suundume tagasi Perthi. Auto peatan Perthi CBDs, sest kuna M õhtul liigub lennujaama, siis ma enam autos ööbida ei taha. Niigi on hotellis Ford peatutud juba 14 ööd jutti. Seega internet, hea sõber, leidis mulle lahke võõrustaja Anthony, kes mulle lahkelt diivanit pakkus paariks ööks. Ainult et diivani asemel annab Anthony mulle täitsa oma toa suure voodiga. Kas saab olla midagi paremat? Pärast õllet-pastat-pudelit veini lõpuks murrab mind ka uni maha ja magan imeliselt :D

25.03.2012

Kui ärkan ca 11 ajal, on Anthony juba ammu üleval. Kuna ilm on kehva, siis me kokkulepitud minu esimene surfitund jääb ära. Anthony on nagu imemees, mille kõigega ta ei tegele/ole tegelnud/käinud. Kuna ta töötab 6 päeva nädalas ja surfama ka ei saa, on meil laisk pühapäev teleka ees. Ka mulle see sobib, sest 4 nädalat jutti olen muudkui ringi tuisanud. Peale lõunat ma siiski veidi ringi hulgun ja CBDs ringi jalutan. Olen kinnisideeks võtnud üles leida skulptuuri Footsteps in Time ja lõpuks saadab mind ka edu. Olen sellest kohast mööda käinud oma 4-5 korda, kui neid 5 pronksmeest lõpuks märkan, no nii hästi sulanduvad linnapilti, et ei pane üldse tähelegi. Loivan tagasi „koju“ ja vaatame Anthonyga vormelit. Tema rohkem kui mina ofkoors, ma tegelen töö otsingute ja Facebookiga. Õhtusöögi võtab Anthony muidugi enda peale ja mina lihtsalt kaunistan diivanit. 

Hommikul saan sisse kolida Laura ja Janeki juurde, oo happy days! Kui elada miinimumtingimustes, on dušš-köök-voodi ja muidugi lõputu-hinna sees wifi Maslow püramiidi esimene tasand ja hindamatu luksus.