27.11.2013
Nagu ikka kaugete maade ja ammuste unistuste realiseerumisel, ei suuda ma uskuda piiripunkti järjekorras seistes, et päriselt? Päriselt olengi Brasiilias? Lõuna-Ameerikas?
Esimene mõte Brasiilia piletid haarata tekkis 2012 novembris, kui Estravel tuli soodsate diilidega välja. Tahtsime kohe jõuluks-aastavahetuseks preili M-ga minna, aga et ma olin just tööe läinud, alles Aussiest naasnud ja pmst pankrotis, siis ei mänginud välja. Kolm kuud hiljem veebruaris me siiski piletid võtsime. Esialgu kolmele ja siis tilkus ükshaaval soovijaid juurde, kuni meid sai viis.
Niisiis.
Lennujaam tervitab kohe sildiga, mis teatab, milliste rütmide sünnimaa Brasiilia on. Mõnusalt hariv ja rõõmus tunne on.
Järjekord on küll pikk, kuid liigub kiiresti. Lubatakse meid kõiki ikka riiki siseneda. Piirivalvuri ekraan on täpselt sellise nurga all, et näen, mis ta seal askeldab. Võttis ette nende enda vastava IT lahenduse ja keris aga riikide nimesid alla. Leidis Estonia ja viisavabaduse märke sealt. Voila ja olingi riiki lubatud.
Lennujaamas kõigepealt saavad preilid kätte oma sumadanid ja siis liigume ükshaaval tualetti üleliigseid riideid eemaldama ning vöökotte paigaldama. Brasiilia oli esimene sihtkoht minu senises praktikas, mis mind endast veidi välja viis. Ma olin omajagu häiritud tõesti kõigist neist uudisteartiklitest, sõpradelt-kolleegidelt kuuldud lugudest ning nähtud juutuubi videotest. Ma kirjutan küll Brasiilia kohta, kuid suunatult olid need Rio de Janeiro kohta siiski. Et mujal Brasiilias olla elu normaalsem.
Mis jutud siis kõhedaks tegid?
Et Brasiilias ei röövi keegi su rahakotti salaja käekotist. Et röövitakse terve kott. Päeval. Püstolitoru näkku suunates.
Et Brasiilias ei vägistata ainult naisi, vaid mehi ka. Ja siis tapetakse.
Et Rios Lapa kaarte alune on parim peokoht, aga kuna asub kesklinnas ehk business districtis, siis peale tööaega seal viibimine eluohtlik.
Et raha hoidmine on ainuvõimalik vöökotis ... äärmisel juhul rinnahoidja sisse õmmeldud peidikus.
Et foori taga punase tule ees seisma EI TOHI jääda, röövivad.
Et ehteid küljes olla EI TOHI, röövivad kohe. Et ühtegi kõrvarõngast, sõrmust, värki (no jään uskuma ja olen terve reisi kui alasti, mitte ühte kõrvarõngast pole kõrva panna).
Et favelad on hull krimi kant, kuhu saab ainult teadjameeste saatel, igal pool on relvadega inimesed ja sinu tulekust teatakse enne, kui sa isegi kilomeetri kaugusele oled jõudnud.
Et Rios EI TOHI oma suure kaameraga pilti teha kuskil... tahad kaamerast KOHE ilma jääda või??? (nii mitmedki preilid-reisikaaslased tungivalt soovitasid mul kaamera koju jätta.. Mis te teete nalja või?)
Et pangakaart tehakse sul tühjaks juba a la linna sisenedes. Et ühed tuttavad käisid just enne meid Rios rahvusvahelisel konverentsil ja osalustasu makstes pärast avastasid (polnud reis veel alanudki), et konto on tühjaks tehtud... wtf???
jaaniiedasi...
See kõik tegi mind ärevaks ja ma kartsin tegelt sinna minekut. Et "miks ometi me Brasiiliasse läheme?" Õnneks laekus mulle armsatelt blogilugejatelt kirju sõnumiga chillax, pole nii kohutav midagi. Ja see rahustas maha.
Niisiis oleme lennujaamas, kleidid punnis vöökottidest ja asusime oma sumadanidega teele. Otsustasime oma elu lihtustada ja võtta takso, sest esiteks hunnik tavaari rahval vedada ning teiseks suurlinn, mida veel ei tunne ega tea, kuhu suunda võtta. Linnakaarti ka veel hetkel ei ole. Ma olin preili Mlt kuulnud, kui ta meile öömaja korraldas, et post 5 kanti jääb korter. Seda pidavat taksojuhile ütlema. Postid, värgid - kuhu me läheme?
Õnneks selgus, et ei midagi Kopli liinide sarnast, vaid tõesti - Copacabana ja Ipanema randadest on rannapäästepunktid, mida postideks nimetatakse ja nende järgi on hea orienteeruda.
Ühesõnaga, saame viiele takso, mis tähendas, et mina, viies, istusin taga kuudis :) Fix-hind oli 105 reaali, mis viie peale polnud väga hirmus, aga siiski metsik ülemaksmine meie hilisemate kogemuste põhjal. Kurss siis on 1:3.
Sõit linna juba ajas elevile, sest nägime juba favelasid ja linna ja randasid ja laguuni ja Rio kuusepuud. Džunglit ja palme ka siinseal. Imeilus graffiti igal pool. See kõik oli ilus ja jällegi see emotsioon tantsikles mõtetes, et "lalalalaalaaa ma olen Brasiilias.."
Vägagi täiskasvanulik.
Jõudsime Copacabana elavaimale (paralleelne rannapromenaadiga) shoppingtänavale ühe maja ette. Taksojuht teatas, et see ongi. Ega me tegelt poleks ise suutnud bussidega seigeldes seda majanumbritki näha või selgeks teha, et aa see maja ongi. Väga osavalt on butiikide vahele korterite sissepääsud ära peidetud.
Preili M-l olid juhised. Lase uksekella, veeri paberilt häälduse järgi portugalikeelset juttu ja siis kohalik Brasiilia proua laseb uksest sisse. Veerisime jutu, fuajeevalvur avas ukse... ja edasi me ei pääsenud :) Algas jama nimega "me ei räägi keegi portugali keelt ja mitte üks brasiillane ei räägi sõnagi inglise keelt".
Nummi.
Pusserdasime käte ja jalgadega. Viskasime hispaaniakeelseid teadmisi sekka. Tuli üks proua ja viis meid korterisse. Mis oli hoopis teise numbriga ja seitsmendal korrusel, mitte teisel nagu meile teada oli. Sellest tekkis segadus. Proua seletas ja seletas ja mitte midagi aru ei saanud. Närvid olid nõksa pingul ka. Tahtsime teada, mitu raha see maksab (meil oli ju tegelt info teada, mis meil korteri korraldamisel anti ja kokku lepiti, et siis kõike võrrelda) ja ka seda arusaamist ei tekkinud. Igatahes, võtmed meile anti ja korter oli ka ok, seega ei kipu siit kuskile? Telefonid meil Brasiilias ei tööta, st välja helistada ei õnnestu! Seega ei saa ka kontaktile helistada, kes aitaks asja lahendada.
(korra mul õnnestus preili M-l helistada, kuid temal kuvas ekraanil hoopis mingit teksti Sao Paulo ja jumala võõras number oli. Palusin härral omale helistada ja temale hakkas telefon rääkima portugalikeelset juttu. Ühesõnaga olin levist väljas ja puhkuse mõistes oli see imeline. Smsid tulid ja läksid läbi aga küll, seega härraga sain musitada smside teel siiski).
Läks veidi aega mööda, leidsime igaüks omale koha, kui saabus proua, kes inglise keelt rääkis. Ehk siis see, keda algul pidimegi kohtama siin. Tuli sõnumiga teiselt proualt, et me pole üldse korteriga rahul.
Me kõik kooris, et eieieieiiii, nein-nein-nein. Korter on bueno. Ainult et me ei saa aru, mis ta räägib meile :) Ja et miks on teise numbriga korter, kui meile algul välja reklaamiti. Saime oma jutud kõik räägitud ja selgeks ja kõik klaarus.
Kuna olime ju Rio osas hellaks tehtud, et kogu raha ei tohi kaasas kanda ja kaardiga on targem mitte maksta, sest teevad tühjaks eksole, ja et ka majutuskohas pead olema veendunud oma asjade turvalisuses, sest teenindajad ja toapoisid ja jumal teab kes käivad tubades ja varastavad asju ära. Jällegi oli tuttavatel juhus, et toast kohvrist läksid asjad kaduma... wtf vol. miljon.
Nii me siis kõik asusime oma rahadele peidikuid otsima. Pmst kõik teadsid, kus kõigi teiste raha on... Umbes nii, et kui sa köögis süüa teed, siis SEDA potti ära võta eks... Me lõpuks veendusime, et ainsad, kelle eest me rahasid peitsime, olime me ise :)
Niisiis, olime korteris pooltunnikese veetnud, vahetasime oma puhvaikad bikiinide vastu (ilm oli ju võrratu päikseline ja soe) ja liikusime õue ära. Enne tuvastasime, et korteris on täiesti normaalne paroolivaba wifi, mida rõõmuga kasutasime.
Asusime endid positsioneerima - sadakond meetrit rannaliivast. Absoluutselt super. Nagu mainitud, olime rannapromenaadi paralleeltänaval, vudisime need mõned meetrid ja olimegi ookeani ääres. Hurraa. Copa... Copacabana.a.a.a.a.aa..
Rand on võrratu. Lained üle pea, vesi jäine :) Seda me teadsime ette tegelikult. Hoovused ja rannasopid ja kõik mängivad rolli. Riosse tulevad otse ookeanilt külma vee massid ja seal ujuda on ikka paras talisuplus, missest et 32 kraadi väljas. Aga uljaid tegelasi jagus, meie vinnasime end rannaliivale.
Algas portugalikeele seiklus vol. 2 ja vol.3. Rannatooli kauplemine. Meie tahame teada, palju tool maksab. Tema ütleb "cinco" ja näitab viit sõrme. See on selge, cinco= viis ja sõna on õpitud. Et kas viis reaali? Aga oh ei, tema hakkab viite tooli lappama. Krt, ma tahan ju teada, palju tool maksab, enne kui ma ostma hakkan...
Nii siis oligi, et hinda me teada ei saanudki. Hiljem kui rannast lahkuma hakkame, tuleb siiski uurima, et maksame ka või oleme hotellist. Kuna ma aimasin, kuhu lugu tüürib, ütlesime et oleme ja toa nr ka. Enda toa numbri siis kortermajast. Kui nii tainas on, et õigel ajal raha teemat lahendada ei tahtnud, siis olgu...
Sinna kohta me enam päevitama ei lähe ka :P
Vaated on muidugi võrratud. Üleüldse, et Rio de Janeiro ja Copacabana rand ja vaatad vasakule, näed Suhkrupea mäge ja vaatad paremale, näed pikalt oma randa ja taamalt Ipanemat. No imeline...
Peale esimest rannahängi ja liival jalutamist ja veel hängimist, otsustame minna sööma. Valime ühe koha mitte kaugel meie peesitusest ehk et ikka rannavaatega. Tellime viie peale kolm rooga - Caesari salati ja mereannid ja lihataldriku. Portsjonid on uhked ja sööme end ogaraks. Maksame vaeseks ka :) Seda saame hiljem muidugi teada, siis kui oleme juba kohanenud ja hindasid võrdleme. Aga missest. Esimese päeva tervituseks Brasiilias täiesti ok.
Tagasi korteris dušijärjekord ja riietevahetusprotseduurid. Skypen härraga ja see on ikka rõõm, kui on wifi ja tehnoloogia arendused nagu nutitelefonid ja äppid ja üleüldse. Nii hea on tema häält kuulda.
Õhtu on käes ja väljas pime ja lähme K ning preili Mga linna peale. Jalutame oma tänaval, butiigid juba vaikselt on sulgunud, ning tudeerime mahlabaaride menüüsid. Neid mahlabaare on igal pool ja tellida neist on jälle keeruline. Ei tea ju, mis on hea ja kuidas miski kokku läheb jne. Igatahes saame esimese õppetunni, et proteiinijoogid pole need, mis meile maitseksid :)
Jõuame otsapidi rannapromenaadile ja leiame eest intensiivse ööelu. Ehk turukaubandus. Magnetiga on lood kehvad. Mulle üldse kohe ei meeldi plastmassist, kummist või savist kärakad, aga paljud kohad just ainult selliseid toodavadki. Samas kõrval on hunnikutes imelahedaid metallist võtmehoidjaid. No ei ole ju raske samasuguseid magneteid teha? Jätad rõngaosa ära ja magnet taha? Kui magnetivalik oleks olnud selline lett nagu võtmehoidjaid, oleks mul olnud tõsiseid raskuseid. Kõiki oleks hädasti vaja olnud...
Jalutame Ipanemale välja ja sealt püüame omale takso. See viib meid 30 reaaliga (ca 10 eurot) Lapa kaarte juurde. Müstiline on see kiirus, millega autod tänavatel sõidavad. Eks linn on suur, seega põhiteed randade vahel ongi tehtud kiirteed. 90ga sõidetakse ja muudel tänavatel 70ga. Väga võõristav tunne.
Lapa on öistes tuledes ja imeilus akvedukt (ehk Lapa kaared) kõnetab kohe. Pildistan hulljulgelt. Jalutame tänavatel ringi ja otsime kohta, kuhu end sisse möllida. Lapa piirkond on teada kohalike pidutsemiskoht, baar, pubi, sambatantsukoht üks teise järel. Täna õhtul käib kogu möll jalgpalli ümber, rahvas seisab murdu troppis tänaval ja vaatab telekat. Vist tuli võit, sest juubeldamist oli palju.
Ühte kohta end maha istutame ja väiksed karastavad joogid teeme. Peale südaööd uni murrab ja takso viis meid taas koju ära.
28.11.213
Uni kaob varakult ja kell 7 lappan juba telefonis internetti. Ka preili M, kellega tuba jagame, on üleval. Käin duši all, sööme, chatime, paneme riidesse. Teine tuba ikka veel magab. Ihsandjumalküll. Kell 9.40 me enam ei suuda ja astume toast välja koos preili Mga. Ei raatsi päeva lihtsalt lõunasse veeretada.
Jätame teistele kirja ka.
Kammime meie tänava poode ja butiike läbi. Soetan omale kleidi ja Ipanema plätud. Soovin küll Brasiilia lipuga plätusid, no hädasti on vaja, kuid mitte kuskil ei ole!!! Võtan siis südametega eksemplarid :)
Mitu tundi hiljem jõuame korterisse tagasi ja teised on randa läinud. Liitume nendega ning saame hurjutuse, et ilma nendeta välja läksime. Rääkisime siis house rules läbi, sest vajalik nii suure NAISTE seltskonnaga ürituse puhul. Kohati mul on närvid palju pingul, kui kõik hakkavad korraga asja ajama. Hoian teadlikult madalat profiili, ma ei jaksa palju ja suures koguses naiste kõrgeid noote kuulata. Ilmselt sellest ka tuli hõõgub tuha all, mis hiljem plahvatab.
Vedeleme rannas ja meieni leiavad tee kõikvõimalikud inimesed. Küll müüakse rannarätikuid, küll jäätist, küll muid magustusi ja limonaade. Kõike müüakse. Õnneks nad ei ole pealetükkivad, kui ütled, et ei soovi, siis liiguvad edasi. Tulevad küll hiljem veel viis korda pakkuma, aga ikkagi ei ole pealetükkivad.
Saabub ka üks tuurikorraldaja. Tema hinnad on head, olime eelmine õhtu juba turu-uuringut linnas teinud. Võtame talt pealelõunaks favela-tuuri (70 reaali per inimene) ja järgmiseks päevaks Rio tuuri. Oleme hindadega rahul ja hiljem selgub, et tema ise on ka firma omanik. Selline deluxe lähenemine.
Lahkumegi rannast ja teeme kiired dušid, et siis kell 15 olla tänaval maja ees ootel. Buss saabubki, selline luksuslik 2014 aasta buss. Täpselt nii meile mees kinnitas. Huvitav.. 2013 aastal juba 2014 väljalase :) Irvitame, et tulevikubuss. Vähemasti nii uus on, et naha lõhn hõljub üle küll. Saame täiesti privaatreisi, võtame vaid korraldaja naise ka peale. Ei tea, kas õpetab toda välja?
Sõidame favelasse. Tee viib mäest üles sinka-vonka serpentiinina läbi ülikallite elamurajooni Leblonis ja mäe otsas üleval ongi meie külastatav favela. Nii see Rios ongi. Väga rikkad ja väga vaesed elavad kõrvuti.
Jalutame favela risti-rästi läbi. Vaatame ülevalt mäe otsast vaateid Leblonile, Kristuse kujule ja siis selja taga faveladele. Riokad (neil on tõeliste riokate kohta oma nimetus: cariocad... näete, osavalt on rio sinna nimetuse sisse peidetud) ise ütlevad, et Kristus vaatab näoga rikaste poole ja on seljaga vaestele. Nii tegelt ongi.
Hakkame läbi favela jalutama. Kõnnime ülevalt alla risti-rästi läbi kitsaste tänavate, treppide, hoovide... Rohked elektriliinid ja vaade inimeste elamistesse. Värvid.
Preilid muudkui kappavad kiiresti edasi, hoolimata meie kokkuleppest, et nemad turvavad mind, kui ma pilti teen. Pilt ei sünni nii, et vilan silmadega siia-sinna ja muudkui torman. Ei. Aga hoolimata sellest, kuidas mind muudkui jäetakse maha pildistama, ma siiski kaameratega lehvitan ja klõpsin. Pilte tahavad kõik pärast. Ma ise kõige rohkem. Õnneks keegi mind ei ründa relvaga, et kaamerat ära võtta. Lõpuks preili M jääb mind siiski valvama, kuigi ega miskit ju teha ikka ei suudaks me kumbki, kui keegi tahakski seda kaamerat endale. Aga põhimõtted ja kokkulepped loevad.
Saame teada, et Rios on tulevate MMde, olümpiate ja tähtsate ürituste valguses ette võetud suur töö. Favelasid on politsei puhastanud kuritegevusest süstemaatiliselt ja linn on palju turvalisem kui varem. Näeme isegi, kuidas tänavatel on politseipatrulle tihedalt. Kõik selle nimel, et Rio mainet päästa ja turiste kaitsta. Seega pilti, kus favelasid kontrollivad relvadega mehed, me ei näe. Sellist pilti enam Rios polegi.
Kell 17.30 asume läbi ummikute tagasi me korteri poole liikuma. Preilid tormlevad kohale jõudes edasi shoppama, ma jään härraga skypema, kes ei luba mul enam mitte kunagi ilma temata kuhugi nii pikaks ja nii kaugele ära minna. Olen täiesti nõus, piin on ilmata temata reisida. Heldin tema igatsusest minu järele.
Kell 20 oli kokkulepitud preilidega kokku saada, et saaksime sööma minna. Valime koha, kus buffetlauas saame kaalujärgi valida, mida soovime, ja maksta valitu eest. Minu valik maksis 18 reaali (ca 6 euri) ja see pole üldse palju. Teadsin ju ette, et Brasiilia on metsikkallis riik, olin seda palju kuulnud ja arvestanud. Kohale jõudes.... oli hinnatase nagu Eestis. Seega ei šokeerinud sugugi. Oleme, eestlased, ju rikas rahvas.
Peale sööki, kus meid praktiliselt välja visati (nii kui viimane amps tehtud taldrikult, nii juba koristaja näppupidi küljes ja hea et veel sülle ei istunud, niimoodi üle laua küünitas küll), suundusime randa turupromenaadile. Preilidel algas shopping. Minu saak oli tagasihoidlik - Brasiilia lipuvärides rannalina (20 reaali), mõned magnetid ja postkaardid.
Peale shoppingut võtame suuna korterile ja maandume enne ühes baaris. Väike unedrink eksole. Päris naljakaks osutub see, kuidas iga kahe minuti järel tuleb erinev ettekandja meile uut taldrikut tapast pakkuma. Me ei soovi ühtegi.
Südaööl lippavad tuhkatriinud ära magama.
29.11.2013
Ärkan kl 6, et härraga skypeda.
Kl 7 äratan teised, asume end valmis seadma. Noh ikka dušš ja hommikusöök. Kl 8.30 ootame oma 2014 aasta tõlda taas ja ohoo, see juba ukse all valmis. Järgneb teave, et seekord polegi meil privaattuur, vaid korjame veel rahvast peale. Mis tähendas üle tunni aja linna vahel tiirutamist.
Viimaks asume linna vallutama. Valisime Rio linnatuuri just selle pärast, et hind oli mõistlik ja sisaldas nii Kristuse kuju kui ka Suhkrupea mäe külastust. Kui arvestada kokku nende kohtade piletid pluss transport pluss ajakulu ise seigeldes, siis olime juba võidumehed. Saime boonuseks paar kohta veel ning mugavas bussis.
Nende argumentidega siis loksusime parasjagu Kristuse kuju poole. Poolel teel on 5 minutit peatust ühe mäe nõlval, kus saame hea vaate ühele teisele favelale. Aga kohe annab meie "säästureis" endast märku - igal pool on limiteeritud aeg, muudkui go-go-go ja ei mingit oma dikteerimist. Eriti nendes meile paeluvates kohtades...
Jõuame üles mäetippu, kus meile antakse 40 minutit rahvamassis tunglemiseks ja Kristuse kuju poosi võtmiseks. Rabeleme läbi summa, teeme pilte. Rahvast on tõesti julmalt palju. Taevas on pilvitu, vaated imeilusad randadele ja Suhkrupea mäele.
Aeg tiksub täis ja murrab siis läbi tagasi alla suunda. Tee peal on paar marakratti nõus, et neist pilti teen.
Oleme all ja keda ei ole, on meie umbkeelsed teised paarikesed, keda veel peale korjati. Seekord ei ole meil meid ära moosinud meest/ omanikku kaasas, on tema palgal olev naisgiid. Ja too on närviline, et kellast kinni ei peeta. Hommikul kui meid bussi korjati esimestena, uurisime päevakava ja olime üsna nördinud, et Selaroni treppe nt ei ole üldse plaanis. Preili M oli väga õnnetu, niiet omanik käskis giidil meid kindlasti sinna ka viia. Giidile see plaan üldse ei meeldinud, aga boss on boss. Omanik isegi helistas talle üle, et Selaroni trepid jäävad sisse.
Üks hetk ikka muud tegelased ka saabuvad ja suundume siis bussi ära ja tagasi linna. Järgmine sihtpunkt oli Maracana staadion. Maailma suuruselt teine (Hiinas olla suurem üks) staadion, mis mahutab Rio olümpia ajaks 2016 aastal 78 000 vaatajat. Enne mahutas 90 000, kuid nüüd olla seismiskohad ära keelatud. Hetkel käivad seal usinad remonttööd ja staadion on suletud. Alleaa noh. Mille kuramuse pärast oli siis vaja selline asi reisikavva panna, kui sisse ei saa? Igatahes teised paarikesed usinalt pildistavad üksteist sildi all, et see on Maracana.
Kiirelt ja närviliselt kupatatakse meid tagasi bussi ja algab jälle tiksumine. Mis meile üldse ei meeldi on täisvõimsusel uhav konditsioneer. Otse puhub peale ja jääkülm on. Mis neil lõunamaalastel viga on? Kellele peaks selline asi meeldima - istuda jääkülmas autos? Ja siis pendeldada kuuma õue ja külma auto vahet? Igatahes oleme palunud korduvalt kliimat maha keerata, natuke seda on ka tehtud, aga külmalt puhus peale ikkagi. JA tulemus oli olemas - saan korraliku külmetuse, niiet kurk valus, hääl täiesti ära. Ja NOHU, see õudne nohu.
Järgmine peatus - sambaareen. Oh jumal. Ka siia me tegelikult sisse ei lähe, vaid lubatakse meid kostüümilaenutusse, et saaksime endile nartsud selga panna ja "sambafestivali" pilte teha. No teeme selle lolluse kaasa ja siis on juba käte plakustamise saatel "vamos vamos" vaja bussi istuda.
Järgmine peatus siis kesklinnas, mööda Lapa kaartest, piki Vargase alleed, kus toimuvatki sambafestival, see kuulsaim, ning edasi Rio de Janeiro katedraali. Too on täitsa müstiline ehitis - puhta koonusekujuline ja üleval klaas, et püha valgus langeks alla õnnistatuile. Meie bussijuht on muidugi alles vist esimest päeva roolis, sest marsruuti ta ei tea ja mitu korda eksleme ringi. Aeg kaob...
Taamal paistavad Lapa kaared ja meile antakse muidugi 5 minutit sees käimiseks, sest kiire. Kiirekiirekiire.
Aga olgu, järgmine oli meie suur soov - Santa Teresasse viivad Selaroni trepid. Ja need on küll imeilusad. Müstilisel kombel rahvast treppidel ei ole, seega saame ilusaid pilte teha. Kui juba kõlas tuttav "kiirekiire", kupatati tagasi bussi. Meile kõigile jäi sellest lühivisiidist väheks, täiesti üles ei jõudnudki ja trepid on kaetud erinevate linnade ja kohtade keraamiliste plaatidega. Rääkimata Selaroni enda maalitud motiividest. Nimelt härra Selaron võttis oma isiklikuks missiooniks neid treppe ilmestada ja värvikamaks muuta, elas ta seal samas kõrval. Tegeles ta sellega üle 20 aasta ja talle lõpuks saadeti plaate igast maailmanurgast. Leidsin ka Tallinna plaadi üles.
Igatahes oleme täiesti nõutud, et miks pannakse Rio trippi sisse mingid mõttetud areenid, kuhu sissegi ei saa, aga mitte ilu ja värve, mida Riol pakkuda on.
Vaikselt on kõhud tühjad ja järgmine peatus ongi söögipaus, mis on ka hinna sees. Hea diil. Kontseptsioon sama, mis me üks õhtu harrastasime - söö, palju jaksad kaalu järgi.
Peale lõunat, kus kulub teistel paarikestel jälle liiga palju aega ja me siis hängime ja ootame, liigume edasi Suhkrupea mäele. Sõidame liikluses, imetlen taas erinevaid värvilisi graffiteid, kui foori taga seistes kõrval seisab üks takso, mille tagaistmel uhke proua kulda-karda täis. Uhkelt kohe sõrmuseid, kette, kellasid, rõngaid. Blingis tugevalt ja lobises ennastunustavalt Iphnonega. Vaatame ja muigame, kui Maarja manitseb, et kas ta siis ei tea, et Rios ei tohi ehteid kanda ja et varastatakse?
Mägi tegelikult koosneb kahest mäest üldsegi - Suhkrupea (suurem) ja Urca (väiksem) mäest. Ülesse tuleb sõita kahe köisraudteega, vahepeal ümber istudes ja dzunglirajal jalutades.
Selleks ajaks, kui me köisraudtee ootejärjekorda jõuame, on kuskilt ilmunud pilvitusse taevasse udupilved. Tihedalt :) Seetõttu on vaated eriti hurmavad ja läbi udu üles sõita samamoodi. Mu fotoka aku saab tühjaks kõige ebasobivamal hetkel muidugi.
Jõuame täitsa üles välja, kus meie käre giid teatab meile, et meil on seal üleval aega 10 minutit. Dafaq? Oi, ma sain pahaseks ja hakkasin vaidlema ka. Giid ei andnud alla ja kukkus siis seletama, et no teie tahtsite minna Selaroni treppe vaatama ja graafik puhta nihu ja tal kell kukub, vaja olla kuskil iks kohas. No ekskjuusmii, ei olnud mina see, kes veel viimasel hetkel veel rahvast peale võtta tahtis ja selletõttu hommikul veel ummikutes linna vahel ringi tiirutas. Ja päev otsa oli igal pool kellegi järel ootamist, seega meie kaela veeretada, et meie tõttu graafik pekkis, oli väga alatu. Igatahes selle 10 minuti jooksul ei jõudnud sellest neetud köisraudteest veel väljagi, rahvas tungles jalus.
Ja Suhkrupea otsa ei minda 10 minutiks, kurat võtaks.
Nii ma olin täiesti nördinud seal otsas ja nägin, et K ja Maarja ka. Tegin ettepaneku, et preilid, ärme lähe alla veel, vaid liigume ära omal käel. Mõeldud-tehtud. Evelin ja Helis kobisid alla bussi ja meiega ei jäänud. Tõdesime, et seal üleval on nii võrratult ilusad vaated, et patt on üldse tulla selle peale, et veeta seal 10 minutit. Lasime oma auru kõvasti välja. Aga võtsime edasi vabalt. Jalutasime ringi erinevatel platvormidel. Kohati läks ära džunglirajaks, vahepeal olime puhta udu sees. Loodus on lopsakas ja me oleme oma otsusega no nii rahul, kui olla saab.
Istume ühele vaateplatvormile pingile, et jutustada ja vaadata Copacabana ja Ipanema randasid ja nautida. Ühel hetkel läheb lahti konkreetne show! Saabuvad ahvid, kes võtavad rivvi, no nii 10 tükki üksteise taga, kui tagumised ahvid hakkavad üle üksteise hüppama. Lasevad end pildistada ega ole sugugi agressiivsed. Hiljem saan teada, et seal seda reelingut iga hommik hõõrutakse spetsiaalselt banaanidega, et nad turistide rõõmuks sinna tuleksid.
Vahepeal uurime Suhkrupea otsas suveniiripoodi.
Neli tundi kuluvad seal üleval imeruttu ja hakkab hämarduma. Ideaalne, sest saame siis ära näha päikeseloojangu Kristuse selja taha ning tuledes linna. Klõpsin hoolega pilte ja loodan, et ilma statiivita miskit välja ka tulevad.
Eelviimase köisraudteega tuleme alla. Jääme bussipeatusesse ootama bussi, kuid seda üldse ei tule. Õnneks me pole ainsad, kes Copacabana bussi ootavad, kuid see pole väga abiks. Teisele poole Copa siltidega bussid liiguvad küll, kuid meie teadmiste kohaselt see pole õige suund, vaid et nad Copalt tulevad. Üks hetk enam ei viitsi oodata ja võtame esimese mööduva takso. Kojusõit maksab kolme peale 15 reaali ja see on imevähe.
Enne korterisse jõudmist astume sisse toidupoodi ja voila. Evelin ja Helis on ka just seal. Saame K-ga järjekorras seistes huvitava kogemuse osaliseks. Ainult sellise, mida saab Brasiilias. Kus räägitakse ainult portugali keelt eksole. Nimelt oleme järjekorras ja meie kassapidaja seletab meile järjekindlalt midagi, muudkui sama sõna korrutab. Ei ole abiks see, nähes, et me midagi aru ei saa, seda sõna palju... PALJU aeglasemalt öelda. Me ikka ei saa aru. Kuni juhtus ime ja kõrvaljärjekorrast üks noormees ütles puhtas inglise keeles, et me seisame vanurite sabas. Oolrait. Hakkasime siis otsima teist saba, kuhu ümber seada end, kui kassiir me asjad kassast juba läbi laskis. No mida sa siis hädaldad kümme korda siis, eriti et me ju silmnähtavalt turistid oleme. Oeh.
Ära korterisse ja vahetasime päeva jooksul tehtud pilte, kuni uni murdma hakkas.
30.11. 2013
Hommik ikka härraga skypes. Standardprotseduuride järel suund randa. Meie seltskonna suurust arvestades me mobiliseerime end küll väga kiiresti. Seekord otsustame Ipanemale end vedada ja poolel teel sinna eksime bikiinipoodi ära.
Ma sinna üldse ei plaaninud minnagi ja vaatasin ükskõikselt esialgu ringi, aga kui preilid hakkavad üksteise võidu bikiine proovima, üks ilusam kui teine, siis murdun ka mina. Väljun vaesena, kuid uute Brasiilia nööridega, sest siinsed bikiini alumised osad on väga vähe katvad. Selle järgi saavat kohalikke ja turiste eristada :)
Teeme Ipanema rannapausi.
Taevas on täiesti hall ja pilves. Ent on palav ja vedeleda mõnus. Mäed kõik pilveudus. Ipanema rannas maksab tool 4 reaali, Copacabanas oli 5. Kas nad mitte kõik ei räägi, et Ipanema on kallim? Gucci-muccid-pradad-jm?
Teenindajatega on ikka jätkuv pahandus. See keelebarjäär. Minu hämminguks, kui nad tegelevad turismimekades päevast päeva, võiks ju mõni inglise keelne sõna külge jääda? Dziisas, Egiptuses turumüüja näeb korra eestlast ja õpib ära "tereterevanakere" ning kordab seda veatult ka kümme aastat hiljem. Ja et mul ka see seebikate vaatamine lapsepõlves tipneski vaid "assassina" ja "mi iha" meelde jätmisega. Üsna kasutu, või mis?
Oleme vaprad ja halli taeva taustal päevitame ilma päevitusvarjudeta. Õhtuks oleme kõik punetuse saanud :)
Vahepeal tuleb vastupandamatu soov fotoseanssideks. Kui nii siis nii ja K viskab aga hundirattaid ja mina püüan pildile. Saame lainetes karates korralikult märjaks ja vesi Ipanema rannas on oluliselt soojem kui Copas või mulle ainult tundub nii?
Kl 13.30 asutame end rannast liikuma ja olen üleni maasikas - täiuslikult punane. Leiame kesklinna liikuva bussi ja 2.75 reaali hiljem kihutame bussiga Lapa suunas. Jõuame kohale kiiremini kui arvata oleks osanud. Kõhud on tühjad, kuid sobivat söögikohta preilid ei omavahel ei suuda kooskõlastada. Läheneme muudkui Selaroni treppidele, kuhu oligi me plaan jõuda.
Lapa akvedukti kaarte all tahaks grupipilti teha. Väljakul me kõrval seisab politseiauto kahe noormehega ja no mis see siis ära ei ole. Teavitan teisi, et lähen usutlen neid, et kas pilti saaks. "Ääääära mine," on see, mis minu teekonda saatma hakkab, aga ei hooli. Härra politseinoormees kusjuures vastab veatus inglise keeles (halleluuuja!!!) ja tal pole midagi selle vastu, et meist pilti teha. Peale klõpsu tänan viisakalt ja härra politseinoormees tunneb huvi, kas me katedraalis oleme käinud? Vastan, et jaa, see on meil tehtud, ning seejärel näitab ta meile suuna kätte, kuhu poole Selaroni trepid jäävad. Ma tegelikult orienteerusin ise ka, aga las noormees aitab ;)
Et taevas on hall, tõotavad Selaroni treppide pildid hallid/valged tulla... (kirun mõttes eilset giidi, kes täiusliku ilma puhul ja täiesti tühjade treppide juures meile aega ei raatsinud eraldada). Leiame trepid kiirelt ja kui tahan sealsete tänavate graffitit pildistada, kuulen juba tuttavat manitsevat "Äääära...." midaiganes ja liigume ära treppide juurde, kus preilid unustavad end ehtemüüja laua ette pooleks tunniks. Ma uudistan treppe palistavaid plaadikesi, leian uuesti Tallinna üle ja ohoo, ka Riia on esindatud (õh, kurjam, me polegi ... erilised...), kui üks tänavakaupmees minu ka rajalt maha võtab. Näitab mulle ühte suveniiri, mida saab oma soovi järgi kujundada ja et see on väga romantiline ja imal taaskord, siis ma sellest rohkem ei räägikski, sest seda kingitust pole mu kallis härra veel kätte saanud.
Lõpetasid teised oma ostud ja siis tegime Selaroni treppidel hunniku poose pilte. Sel päeval olid trepid rahvast pungil ja kerge ülesanne see ei olnud. Kõik tahtsid ju pilti selle trepiastme peal, kus on kirjas Rio de Janeiro, seega oli esiteks järjekord, et kelle kord teha (mitte meie endi vahel, vaid turistidest üldse). Teiseks on ilmas ikka palju inimesi, kellele jumal mõistust lusikaga jagas. Kurat sa passid seal kõrval, kui sa ju näed, et ma ootan, et sa ära läheks pildi pealt???
Saime kõik oma seeriad tehtud.
Seejärel jalutasime trepist üles, muudkui ikka pildistades ja uudistades. Leidsime kokku KOLM Tallinna plaati. Vau! Ja Väga palju teisi ilusaid.
Olles jõudnud treppide kõige ülemisele astmele, saan kodumaalt sõnumi, et Tallinnas on lumi maas. Brrr, jube!
Trambime treppidest alla tagasi ning uitame tänavate vahel, otsides taksot. Et taksosid üldse silma ei hakka, otsivad teised seda taga, mina aga märkan maju ja tänavaid. Ja pildistan rohkelt.
Viimaks saamegi ühe takso, mis meid kõiki viite peale võtab ja Copale viib. Kõhud on juba pingest urisevaks muutunud (pingsa söögikoha otsingul ununes kõhumure ära, kui trepid ja shopping vahele tulid) ning tuttavas "söö kaalu järgi" platsis rahuldame oma vajadusi.
Söögipausi lõpuks on hakanud vihma sadama. Ent vähemalt on jätkuvalt soe ja poodides uitamist ei sega. Aga et on laupäeva õhtu, siis poed sulguvad üksteise järel kl 18-18.30 paiku ja jäängi vihma kätte :) Pingelises poemaratonis raha välja ei köhi kuskil.
Lippan läbi vihma tagasi korterisse, kl on 19 paiku ja meie plaan jõulukuuse avamist vaatama minna, on läinud vett vedama. Milline kaunis sõnademäng, kas pole? :)
Mingil ajal siiski vihm jääb järgi, ent siis on kell juba liig palju ja väsimus peal. Härra nurrub skype kaudu kõrva ja tervis on mul oi kui halb! Kõik need konditsioneerid poodides ja autodes versus väga soe ilm õues - see kõik on halvasti mõjunud. Peavalu, kurguvalu... jään ära magama, kui teised teises toas lobisevad ja kilkavad südaööni.
JA üks hetk hiilivad ringi päkapikud, aga mina küll juba magasin...(või siis mitte).
01.12. 2013
Esimese advendi puhul (sellest ka need päkapikud öösel minu kotist käisidsussi plätu sisse nodi jagamas) lendame preilide M ja K-ga Iguacusse, et oma silmaga ära näha need maailmakuulsad joad. Ärkan kl 6, veel lobisen oma härraga skypes ja sätime end valmis. Tervis on hullemaks läinud, lisaks on must ära öelnud mu hääl, mis lubas aga kohale ilmuda nohul. Alleaa. Võtame kaasa hädavajaliku ja ülejäänud pakime kõik kokku, et Evelin ja Helis saaksid hiljem taksoga kaasa haarata, kui hakkame ühiselt Riost ära sõitma Ubatuba suunas.
Kell 7 püüame praktiliselt inimtühjalt tänavalt takso ja sõidame lennujaama. Veel Eestis olles ja plaane tehes, et kuidas ja mis ja kus, otsustasime vahemaid ja ajakulu hinnates, et ei, me ei hakka bussidega sõitma neid sadu ja sadu kilomeetreid, sellega meie nappe puhkusepäevi raisates. Otsustasime veidi kallima lennureisi kasuks. Esiti tellisime need piletid kolmele Estraveli kaudu, kui mul juba nobedalt makstudki oli ja teised kaks otsustasid sellest loobuda. Estravel kandis mulle raha tagasi. Aeg möödus ja preili M passis küll iseseisvalt pileteid, päris kõige odavamad magasime maha, aga kõige hullema hinnaga need lõpuks polnudki. Võtsime siis ära ja nüüd olimegi teel lennujaama. Taksojuht teeb sõidu ajal üllatavaid manöövreid ja no suht napikas oli, et oleks avarii olnud. Selliseid seikluseid aga me ei vaja. Jõudsime tervelt ja suure varuga lennujaama. Ei tea ju kunagi nende suurlinnade ummikutega, et kuidas lood. Seekord vedas.
Ostan lennujaamast kolm pakki kanget Hallsi, et elada saaks. Kell 9.56 stardib lennuk Foz do Iguacusse. Pardale suundudes ja lennul olles tundub, et oleme saanud tuusiku seeniorpaketist. KUHU me läheme koos nende pensionäridega???
Lähenedes sihtkohta teatab kapten nagu ikka ilmaolusid: "The weather in Iguacu is too good. 29 degrees."
Me oleme rahul. Taevas on pilvitu ja ilm mõnus. Me jõuame kohale ja mul on eluräme kõrvavalu. Nohu ja maandumine ja üleüldse kehv enesetunne võrdub väga-väga jube kõrvavalu ja sellist pole mul varem olnud. Ja siis on kõrvad lukus. TERVE PÄEV. Ei ole meeldiv tunne, sõbrad! Ei ole!
Olen kogu aeg nagu vati sees. Mitte midagi ei kuule, tegelen ainult kõrvade lukust lahti saamisega. Ikka vanal heal "vajutan kõrva peale, et läheks vaakumisse ja siis lukust lahti" meetodil. Ei, see ei tööta. Ainult valu põhjustas hirmsat moodi.
Meil on lennujaamas vastas autojuht, näpus silt preili M nimega. Puhta õigesti kirjutatud ja väga vip tunne on niimoodi saabuda tervitusi vastu võtma. Autojuht sõidutab meid paarkümmend kilomeetrit lennujaamast linna poole ehk linnakese serva meie hotelli. Tee peal lobiseb vaatamisväärsuste infot ja muudkui korrutab, et täna hea ilm, homme sajab!!! Mulle see lugu üldse ei meeldi. Teeme check-ini, viime asjad tuppa ja suundume siis koskesid vallutama. Tahame minna bussiga ja mitte kaugel hotellist tänava peal on bussipeatus, sinna lähemegi. Päike on seniidis ja kütab lagipähe. Fantastiliselt palav on olla, esimest korda Brasiilias. Enne on ka kraadid samad olnud Rios, aga ei olnud nii läppuvalt raske olla. Ja muidugi need kõrvad, neist ma ei taha rääkidagi. Ootame ja ootame bussi, ega me ei tea süsteemi ka ju. Ega räägi portugali keelt. Buss tuleb püüda, muidu ei peatu. Ja siis, kui buss juba möödas oli, taipasime, et too oligi ju meie buss.... Neid kihutas mööda hulgi ja meie soovitud buss pidi sõitma iga 20 min tagant. No ootasime veel, kuid ei tundunud midagi juhtuvat. Kusjuures kosed asuvad vaid veidikene lennujaamast edasi ehk teises suunas. Krt, me oleks võinud nt pagasi anda lennujaamas autojuhile, et see selle hotelli viiks ja me oleks saanud juba kohe minna oma rada pidi. Või siis leppida kokku, et autojuht tuleb meile Iguacusse järgi? No vot aga ei teadnud süsteeme ja marsruute jne ikka enne, kui kohal.
Lõpuks loobume sellest bussipüüdmisest ja püüan meile tee äärest takso. Vastasel korral jäämegi tee äärde ja kulutame väärtuslikku valget aega.
Taksosõit läheb meile maksma 32 reaali, s.o natuke alla 11 euro kolme peale.
Oleme kohal rahvuspargis. Kassast lunastame sissepääsu, suundume rahvuspargi-sisesele bussile (sest territoorium korralikult suur ja jalgsi juba ei rända) ning leiame end peatusest, mis viib esimeste koskede juurde. Ja avanevad vaated!!!
Ei anna seda tunnet ja suurust edasi ükski pilt ega sõna. Seda PEAB ise nägema. Kilomeetrite viisi järjest koski kõrvuti, kohati mitmetasandilised, kohati ühetasandiline. See võimas vee jõud, mida sa näed alla kukkumas. Fantastiline tunne seal olla ja kogeda.
Olime kuulnud paljudelt Brasiilias käinutelt, et no neid koski pole küll mõtet vaatama minna. Eino mis mõttes? Täiesti fantastilised vaated ja loodus on ju?
Meil jagub jalutamist, pildistamist, poseerimist ja imetlemist 2,5 tunniks.
Teerada viib looklevalt piki jõekallast, kus paremal käel võimsad vaated ja vasakul käel puhas dzungel ja mäesein. Ja tarantel! Esimest korda elus näen selle õuduse sentimeetrite kauguselt ära. Tegelikult ise ei märkagi, nii osavalt maskeerunud oli, kuid keegi kaasturist jäi näpuga näitama ja nii nägin ka mina...
On ka palju kaunimat loodust imetleda. On uskumatute värvidega liblikad, on pesukarud, kes müttavad ringi, on suured sisalikud. Need on jätkuvalt väkk. Olid Austraalias ja on siin ka.
Jõuame oma dzunglirada pidi Devil's throat'ini. Erinevate koskede suudmesse, kus teerada kulgeb vaateplatvormiks keset veemöllu. Ainult suur veepilv on üleval, eos on teada, et ükski pilt välja ei tule ning mitte keegi kuivaks ei jää.
Selg sirgu ja minek. Oleme momentaalselt märjad, aga milline emotsioon ja energialaeng!
Pildid koskedest - no neid ma tegin tuhat vähemalt. Nagu ikka kodus vaadates on nad kõik ühesugused, aga mind ei morjenda. Laon nad siia kõik ritta ka muidugi, ei pääse te neist midagi.
Saame viimaks ometi ka normaalseid suveniire shopata, sest Rio selles vallas üldse ei hiilanud. Olen juba nädala jagu otsinud Rios Brasiilia lipuvärvides plätusid, kuid mida pole, seda pole. Siin nüüd kahed olid!!! Ühed laste number ja teised... härra number! Aga mina??? Ma tahaks ju endale? Aga mis siis ikka, mind on vaevanud juba pikalt üks pildikompositsioon peas ja hädasti oli just selliseid plätusid vaja. Ja saabki härrale kingituse ka teha.
Ja kogu selle jalutuskäigu ajal suudan ära põleda päikese käes. Mitte nii nagu Eestis, et vähkpunane ja valus üle terve keha, vaid mõnus õhetus põskedel ja otsa ees. Ning joodikumaika päevitus, muidugi mõista. Devil's Throat juures on platvorme mitmel tasandil, saab koskedest võrratuid vaateid igalt nurgalt.
Kõrvad on jätkuvalt lukus. Kuigi korraks nagu saab korda, aga ei, tegelikult on see ainult reklaamitrikk ja sama sitt on olla edasi.
Sõidame bussiga tagasi rahvuspargi algusesse, ka seal on poekesi, mida veel kiirelt uudistada. Väike postkaardi kirjutamise paus ning kiire hingetõmme.
Tee äärest õnnestub seekord ka buss püüda (suuresti tänu teistele turistidele, kes selle töö meie eest ära teevad) ja 2,75 reaaliga saame ära linna. Ei suundu meie peatuses maha, vaid otsustame sõita linna sisse ja vaadata ringi keskuses. Sõidame ja sõidame ja kõik tundub väga geto olema.
Jõuame downtowni ja lõpp-peatusesse, sealt hakkame jalgsi tagasi loivama.
Juba on kergelt hämar ja kas ma just tundsin vihmapiiska oma nahal? Taevas muudkui sähvivad välgunooled. Jõuame baaride alleeni, mis minu, orienteerumisässa, hinnangul on pmst ümber nurga meie hotellist. Otsustame võtta istet ja teha malaariavaktsiini ehk gin tonicud.
Kastame keelt ja teeme tooste, kui hakkab vihma sadama. Rämedat moodi sadama!!! Vihma tuleb nii suure hooga ja kogustes, mida pole enne nähtud. Istume väljas varikatuse all ja ega väga pikalt saagi olla seal. Järjest tugevneb see vihm. Niimoodi istudes ja lobisedes (omavahel muudkui ahhetades, et hea vähemalt et hakkas sadama just siis, kui olime istet võtnud ja mitte kui alles rahvuspargis) näeme, kuidas välk lööb üle tee olevasse elektriposti ja viskab välja surisevaid sädemeid. Ta lööb sinna kaks korda järjest!
Meie lauda nillib end üks kohalik noormees, ta oskab ka inglise keelt piisavalt, et meiega seal juttu teha. Kui dringid tehtud, laseme baarist endale takso kutsuda ja kui takso ees, on tõsine raskus see 4 meetrit sinna joosta, sest saaks koheselt läbimärjaks. Baaril on õnneks ka vihmavarjud ja meid eskorditakse kuivalt taksoni. Tore!
Taksojuht viib meid hotelli ära, kuigi esiti tekib segadus, sest viib meid vale "pousada" ette. Tänav on õige, kuid pimedas ja ämbrist tuleva vee paistel täiesti võõra ilmega. Tuppa saame siiski õnnelikult lõpuks.
Ja juhhuu!!! Kõrvad said lukust lahti. Parim nipp on haigutamine! Haigutada pikalt ja sügavalt ja see lööb kõrvad lahti. (samas kartsin juba eos ette tagasilendu Riosse, sest see kõrvavalu ja järgnev vati sees olek terve päeva oli tõesti õudne).
02.12. 2013
Päev algab ikka härra kõnega, sest wifit leiab Brasiilias igalt poolt. Hommikusöök hotellis on üle mõistuse rikkalik - puuviljad, müslid, pirukad, juustud, vorstid, mahlad. Kõik jutud.
Sööme end kurguni täis, võtame hotellist taksojuhi, kes meid Argentiinasse viiks. See Argentiina päev tuleb eraldi postitusena.
Kell 17 tuleb meile autojuht taas järgi ja suundume uuesti Brasiiliasse. Iguacu kosed on kolme riigi piiril - Brasiilia, Argentiina ja Paraguay. Uurin hotellist Paraguay võimaluste kohta. On õhtu ja meil piisavalt vaba aega, et minna sinna dringile. Admin laidab mõtte maha, et sela pole midagi teha. Hotellis nad müüvad 1-päevaseid Paraguay shoppingtrippe, ent õhtul polevat midagi teha ega kuhugi minna. Linnake seal piiri ääres mõttetu. No kui ei, siis ei. Paraguaysse ma ei saanudki seetõttu.
Peale pisikest puhkust hotelli basseini ääres lähme linna dringile. Vastupidiselt eelmise päeva infole, et tuleb vihmane kole päev, oli meil olnud imeilus ilm ja seda õhtuni välja, seega hea põhjus minna nautima.
Jalutame samale tänavale, kus eelmine õhtu olime olnud ja leiame endale sobiva baari. Üks kann kokteili. Teine kann kokteili. Väga purjus.
03.12.2013
Meil on hommikul vara äratus. Kl 5 lausa. Wifi ei tööta millegipärast, mistõttu kohe on katki olla, et härraga skypeida ei saa. Raske on olla nii pikalt oma kallimast eemal, vajadus häält kuulda või kõrva sisse nurruda ja oma emotsioonidest ja elamustest rääkida on ju suur. Täiesti kohutav, et temaga neid koos siin nautida ei saa. Kell 5.30ks olime palunud adminil meile takso tellida.
Mis ei olnud lõpuks muidugi takso, vaid nende poolne autojuhiga transfeer-teenus. Selle hind oli oluliselt teine kui takso. Väga mugav "valesti aru saada".
Algas pikk päev. Päevaplaan: oodata lennujaamas. Lennata. Oodata lennujaamas. Lennata. Sõita busssidega. Oodata. Loksuda. Jõuda sihtkohta enne südaööd.
Niisiis saime asuda lendama. Me tagasi Riosse ei saanud lennata otselennuga nagu tulles, vaid oli ümberistumine Curitibas. Trippi planeerides oli preili M avaldanud soovi minna linnaga tutvuma ootamise ajal, ma ise polnud lõpuni kaasa mõelnud, et kui pikk ümberistumise ja ootamise aeg on või mis? Sellest mõtteavaldusest läks aga hammas ju verele. Nüüd lennujaamas olles aga hakkasid mõlemad reisipreilid blokkima ja no ma ikka üksi ka ei taha väga hängida, kui ajakriitiline hängimine. Olime siis lennujaamas.
Minu suurim hirm kõrvavalu presents kõrvadlukku ei olnudki täna programmis! Juhhuu!
Jätkub edasilend ja oleme peagi Rios. Seekord ei tormanud taksot võtma, vaid saime lennujaama infost teada, et liigub ka bussijaama buss nr 2145. Pilet 11 reaali ja sõit ca tund. Meile sobis. Olime preili Mga netist vaadanud, et buss Paratysse väljub 15.50 ja selle graafiku järgi pidi meil piisavalt varuaega olema. Teistele andsime teada, et oleme kohal ja hakkame bussijaama liikuma, tulgu nad ka taksoga ja võtku me kohvrid kaasa.
Sõidame bussiga, parajalt pikk tee on ja muidugi ummikud. Suured suured ummikud. Nokin magada ja hiljem selgus, et mitte ainult mina. Meil kõigil oli üks ja sama hetk, et nokkida niiviisi und seal istmel ja siis üks hetk silmad lahti, et näha aknast otse ees bussijaama Nova Rio silti :D
Tegime vist kõik kolmekesi üheaegselt silmad lahti :) Seikleme natuke selles päris suures bussijaamas, milles on kaks tiiba ja neid ühendav kahekorruseline keskosa, ringi. Otsime üles kassa, kus Paraty pileteid müüakse.
See ei ole mingi Tallinna bussijaam, kus lähed kohale, vaatad - kassad! Ja võid osta ükskõik, mis bussifirma mis iganes liinile pileti. Oi eieiei.
Siin, sõbrakesed, pead teadma, mis liiniga kuskile sõita saab. Riost Paratysse sõidab näiteks vaid üks firma ja igal firmal on oma putka. Nii, me leiame selle putka. Ja SABA on MEELETUPIKK. Mida pekki? Seisame üle poole tunni seal järjekorras. Ooteajal vaatame õnnelikke, kes kassast piletitega lahkuvad. Valdavalt on kõik noored, suurte seljakottidega ja pusserdavad särgi all oma vöökottidega. Haah, turistid :) Meie lõppeks endi vöökotte praktiliselt ei kasutagi.
Peas käivad mõtted, aga mis siis kui pileteid ei saa? Selle variandi peale polnud me tulnudki. Et miks ei peaks saama eksju? Aga siis tuleb välja, et maailmas on küllalt kohti, kus tuleb ühistranspordi piletid ja värgid ette osta või broneerida. Või kui on ainult neli piletit alles? Mis siis saab? Jõuame kassiirini ja taas keelebarjäär. Ma olin enda arvates nutikas. Kirjutasin telefonisse eriti suure fondiga ette, et Paraty 15:50 ja cinco persoa.
Näitan seda veendunult.
Tädi tõstab neli sõrme! Külm jutt käib läbi, et mis mõttes NELI!!! "Nooo-noo, CINCO!!!", halan seal kassas. Hiljem saan aru, et tädi pidas silmas bussiväljumisaega. Et mitte kell 15.50 nagu ma teadsin, vaid et kell 16. NELI (sõrme) noh :)
Saame oma piletid kätte. Tuvastame, kuhu saabuvad selles metsiksuures bussijaamas taksod ja oleme vastas, kui Evelin ja Helis saabuvad koos meie hiigellaadungiga. Haarame endi kohvrid ja peale kerget kehakinnitust (me preilide M ja K-ga pole täna veel söönud) jääme bussi väljumist ootama.
Buss on ülimugav!!! Parim asi pärast viilutatud leiba. Kõigil on lamamistoolid, saad end horisontaali lasta, jalgu sirutada ja magada. Ma ei ole kunagi lennukis äriklassis lennanud, aga see tundus olema võrdne sellise luksusega. Oleme väga rahul. (välja arvatud see neetud külm konditsioneer!!!)
Tervisele see konditsioneerinali head ei tõota! Kuigi lendudelt seekord pääsesin kõrvavaluta, siis uimane-paha on endiselt olla ning veidi on kõht ikkagi tühi ja see ajab iiveldama.
Sõit on pikk! Pool teed valges, kuid jätkub usinalt juba pimedas piki rannikut allapoole. Valisime esimeseks peatuspaigaks koloniaalstiilis linnakese Paraty ja too on silmnähtavalt kaunim ja hoolitsetum kui kõik need teised linnakesed, kust läbi sõidame. Kohale jõuame hiljem kui arvasime. Ikka üsna hilisel tunnil.
Ei hakka oma saja kodinaga seiklema ja külalistemaja otsima. Bussijaamas olevad infopunktid on rohkem netipunktid kui midagi muud ja sealt ei saa ei kaarti ega adekvaatset infot. Selge, taksolaks.
Veename peatuses ühe taksojuhi ära, et me mahume kõik talle peale. Sätime kohvrid kõik pakiruumi ja istume sisse ära. Ta küsib veidi kõrgemat hinda, kui nt nelja inimese eest küsiks, aga oleme nõus. Peaasi, et juba kohale saaks.
Jõuame kohale, toad on ausad, wifi on olemas. Jätan telefoni laadima ja suundume ööpimeduses linna sööma. Linnake paistab väga ilus tõesti - valged majad ning värvilised uksed-aknad. Kuid mul on uni ja paha olla ja keerab sees. Ainus mõte on söök.
Siis algab tants aurukatla ümber, kuhu küll sööma minna ja vaatame hoopis suveniire. Enamus (ja just enamus mitte enamik) otsustab, et see elava muusikaga koht seal eemal on hea valik, mul aga ei ole jaksu lärmi sees olla, sest muusika oli seal tõega vali. Söön üksinda eraldi restos ja haletsen end. Road on kõik kahele inimeesele ja vastava hinnaga ka. Võtan kala juurviljadega, millest pool jääb söömata.
Jalutan ära magama.
04.12.2013
Ärkan viie ajal ja skypeme härraga. Saan üle paari päeva taas netitada.
Tervis ei tundu jätkuvalt kõige parem olevat, teeb ka meele mõrumaks. Vastik kinnine köha, mis järgi üldse ei jää. Peale skype kõnet tudun edasi ja üles ärgates tundun endale juba rohkem inimese moodi olevat.
Hommikusöök on meil taas jumalik. Puuviljad, värsked saiakesed juustu-vorstiga. Ja tee! Mmm, joon mitu tassi mate teed.
Pakin taas oma õuduseni plahvatanud kohvrit, see õnnestub hädavaevu. Ma ei ole ju midagi ostnudki veel? Et olime Paratys vaid ühe öö, siis check-out ja kohvrid külalistemaja lobbysse.
Üle tee on kohe rand ja seal saame viiekesi alata oma rannapuhkust. Rios ju sai samuti päikest püüda rannas, kuid seal oli see 50:60 linnatuuridega pooleks. Üleüldse, ma pikalt ei kannata päikese käes vedelemist (Brasiilias ainult varju all olin ka muidugi, et mitte ära põleda) ja seetõttu sai peale paaritunnist jalapuhkust mindud linna peale. Nüüd algasime oma reisi rannapuhkuse osa. 100 m ja varbad vees. Üsna privaatne rand, taustaks mäed ja puudevilus rannabaarid. Kokteilid, kookospähkli piim, rannatoolid. Asusin oma kompositsioonipilti tegema. Iguacust ostetud lipuvärvides plätud ja rand ja kookos. Kõik, mis ilmestab Brasiilia puhkust.
Vesi nagu vannis, niiiiii soe. 2,5h vedeleme rannatoolil või vees, seejärel lähme vaatame, mis seal värviliste uste ja akende taga peitub. Munakivitänavad, valged majad, värvid, rõõm. Ilus selge ilm ja päike. Kõik see vanalinna osa oli täis poekesi ja butiike. Ühesõnaga, alustame shoppingut. Magnetid. Ehted. Muud kingitused. Cachacha ehk alkohol.
Parim cachacha ehk suhkrurooviin tulebki osta Paratyst, see on selle linnakese artikkel. Alkopoed sisaldavad valimis tuhandeid erinevaid pudeleid.
Väga raske valik, jätame selle hilisemaks ehk kui saame õhtul kokku Peetriga, meie edasise majutajaga. Sellest tsipa hiljem.
Päev lippab käest, kui muudkui poodides ringi käime. Niigi on palju raha kulunud, kuid Paraty on imeline koht just kingituste ostmiseks. Ja no endale peab ka ühtteist lubama.
Kell 16 kinnitame keha taas ühes kaalu järgi maksmise restos ja siis liigume tagasi külalistemaja suunas. Ma võtan aega skypemiseks, teised liiguvad randa ära. Jääb üle aega parajaks teha, kuni Peeter ja Kärt kohale jõuavad.
Ootame-ootame-ootame ja siis nad tulevad minibussiga. Ülevoolavalt sõbralikus tujus ja me ei tee jutukski enam meid häirinud asjaolusid.
Saaga nendega on veidi pikem. Kui me olime veebruaris piletid Brasiiliasse ära ostnud ja oma reisiseltskonna suuremaks kasvatanud, hakkasime tegelema taustatööga, et mida me teha ja näha jõuaks Brasiilias. Nagu ikka, on hea ja õnnestunud reisi alus korralik taustauuring. Preili M võttis oma peale uurimiseks Rio ja Iguacu välised tegevused. Mina olin suvel nii muuseas tutvunud ühe saopaulokaga, kes ütles, et Rio ja Sao Paulo vahel on Brasiilia kaunimad rannad. Täpselt poolel teel on rannikul selline kohakene nagu Ubatuba ja interneti foorumid pajatasid kõik, kui võimas ja äge Peetri juures on. Preili M asus Peetri kontakti otsima, kuid tulutult. FBs oli ta olemas, kuid ühelegi kirjale ei vastanud. (hiljem teame, et ongi suur manjaana) Siis, nutikad nagu me, preilid, oleme, süttis tal tuluke ja küsis minu käest: "Kuule, vaata, kas sul on Peetriga FBs ühiseid tuttavaid?" Ma vaatasin ja leidsin, et näe, ongi! Kirjutasin tollele tuttavale ja rääkisin mure ära. Tuttav reageeris kiiresti ja teatas, et häh, Peeeeedro on ju tema õe hea sõber ja pmst nagu pereliige väiksest peale. Sain teada, et Peeter on just Eestis ja ilusti ka telefoninumbri, millelt kontakti võtta. Preili M kontakteerus, sai ta FBs ka sõbraks ja leppisime kokku ühe õhtu, kus kohtume ja räägime, mis meid täpsemalt huvitab ja mida tema pakub. Pmst tund enne kohtumist ta selle asja känsedas, õigemini tegime plaanid ümber tema järgi ja ta pidi helistama, kui vabaneb. Kõnet ei tulnud.... Läks pikalt aega mööda, kui preili M oma tuntud südikuses alla ei andnud, muudkui kirjutas talle ja me siiski tahtsime kohtuda. Saimegi tema ja ta tuliuue kallima Kärdiga Kadriorus kokku. Rääkisime, kuulasime tema pakkumisi (dzunglivilla, tuurid, autorent, snorkeldamine, rannad, kosed dzunglis jne). Tegime diilid ja bronnisime selle dzunglivilla, aga tahtsime jätkuvalt täiendavat pakkumist hindade osas saada, mille lubas meile asap saata. Seda ei tulnud... Tema tingimus oli, et pool raha Eestis ette kannaksime ja siis teise poole kohapeal. See meile sobis, sest nii saime reisil tehtavaid kulutusi hajutada. No ma kordan, mitte mingit piiksu ka talt ei kuulnud ja reisi algus tormas mühinal vastu. Kui ei, siis ei, mõtlesime. Ja et saame jooksvalt siis mõelda, mis ja kus teeme, kui Paratys oleme. Et võime seal pikendada oma viibimist või otsida ise Ubatubasse midagi. Lõpuks siiski kontakt tuli, nädal enne reisi algust kirjutas Kärt preili M-le joodeldava "järgmine nädal skypeme, tere tulemast paradiisi". Ma vaatasin kulmu kerkides, et muidugi skypeme, napakad.... Ja olime valmis, et selline manjaana mentaliteet võib tähendadagi, et tegeleme oma asjadega kohapeal ise. Vahepeal olime jõudnud juba reisi alata ja peatusime parasjagu Atlantas, kui tuli soov, et nüüd on hädasti vaja, et te meile ülekande ära teeks.! Et siis NÜÜD? Nagu meil oleks kellelgi kuu lõpus olnud selliseid summasid kontol või teiseks... ID kaarti kaasas (me ju läksime Brasiiliasse, kus nad muudkui röövivad. ja kõik üleliigne jäi maha... kurjam, ma ei võtnud isegi rahakotti, vaid panin rahad maxiclipi.. ja nägin kurja vaeva sellepärast koguaeg). Veelgi enam, meil polnud kaasas ei arvutit ega id-kaardi lugejaid ja päris ma tahan mingis suvalises võõras arvutis rahaülekandeid teha. Rullisime ohtralt silmi sellise reisikorralduse peale. Preili Mga arutlesime, et nemad vist ei ole meiesuguste reisijatega varem kokku puutunud? Et Peeter pani meid omale lukku ära kuupäevadega, enne kui me üldse ütlesime jah-sõna. Me pärisime infot ja hindasid, mitte ei teinud kohe broneeringut. Igatahes oli juba enne reisi algust mõru maik mann.
Aga siis oli Brasiilia ja võrratu Paraty linnake ja me nautinud olemist ja mekkinud caipirinhasid ja kokteile ja nad tulid meile bussiga järele, et meid Ubatubasse viia. Me olime valmis ka, et ei pea selle päeva õhtul tulema, tulge järgmise päeva hommikul. Me võime Paratys ööbida ja omal käel sealset mingit festivali külastada. Peeter jahus pikalt, et tol õhtul on seal hea tasuta muusikafestival, kõvad esinejad Brasiiliast ja naaberriikidest.
Meie uurisime ka linnast, et teil siin täna mingi festival? Ja saime vastuseks, et keegi ei tea sellest midagi. Kui P-K kohale jõudsid, siis nad linnatänavatelt uurisid ka ja selguski, et ei ole. Keegi oli haigeks jäänud ja festival tühistatud... Manjaana all over again.
Paneme oma pakid vööri ja jalutame nendega veelkord, juba hämarduvas Paratys. Peeter siis räägibki, millised on parimad cachachad, mida kaasa osta. Kärt tutvustab ühte magustoitu purgi sees, mida saab ainult Paratyst. Olen müüdud ja ostan selle kaasa, teadmata veel, KUI HEA see tegelikult on. Eriti koos acai-ga.
Järgmises alkopoes, me käime neid päris mitu läbi, juhtub huvitav sündmus. Ühel hetkel on alkopoe ees koos 9 eestlast. Meie viiekesi, Peeter-Kärt ning nende tuttavad, üks paarike. Nood on Brasiilias "lähetuses" ehk et on aja maha võtnud, chillivad-grillivad ja distantsilt tegelevad tööasjadega ka. Jutustame seal kõik, kui jalutavad mööda VEEL kaks eestlast. Päriselt? Neid me olime veidi varem rannas põgusalt trehvanud ja nüüd nad tulid ka linna peale jalutama. 11 juhuslikku eestlast suure Brasiilia väikeses linnakeses.
Peale sellist trehvamist liigume meie seltskond ja P-K ära tänavabaari, teeme caipirinhasid ja lobiseme lõbusalt. Saan teada, et Brasiilias tuleb arve maksmisel küsida "tuisutopsi". Baari kulul lahkumisdrink. Päriselt? Peeter küsib ja tuuakse lauda.
Istume bussi ja asume teele Ubatubasse. Käib nali ja naps ja autos pudel ringi.
Päris pimedas jõuame Ubatubasse ja läbi linna sõites meie dzunglimajja. Meil kõigil on oma tuba, villal on kaks verandat, elutuba läbi kolme tasandi. Alumine veranda koos köögi ja söögitoaga on üks tiib, ülemises parralleelses tiivas asuvad magamistoad ja teine veranda. Neid siis ühendabki läbi kolme tasandi elutuba.
See maja on VAU!
Ma ei ole kunagi nii ägedas villas majutunud ja meile väga meeldib. Kuna on kottpime öö, siis ümbrust ei näe, kuid saame lubaduse, et see on võrratu.
05.12. 2013
Kell 6 teen silmad lahti ja otse voodist üle oma varvaste vaatan lahtisest aknast välja. Mu ees on lopsakas dzungel ja selle taga otsevaat ookeanile. Koos punetava taevalaotusega ehk tuntud ka kui päikesetõus. Täiesti uskumatu!!! Kilkan ja rõõmustan.
Teen härraga kõne ja näitan tallegi skypes seda uskumatut vaadet. Ja maja :)
Ärkame rahulikult, sest kiiret pole absoluutselt. Lihtsalt kõik minu varased ärkamised tulevad iseenesest, mul läheb uni ära. Ju siis ei ole Brasiilia ajaarvamise järgi end sättinud. Hommikusöögiks teeme Eveliniga omleti ja acaid. Meie korraldajad pole külmkappi üldse süüa varunud. See oleks pidanud olema ka üks läbirääkimiste punkt nende poolt (inimesed, kes sellega raha teenivad! Kuidas nad üldse nii palju kiitust on foorumitesse kokku ajanud, kui elementaarsed korralduslikud küsimused lonkavad? Või siis ongi nii, et Peetri naljatlemine ja muudkui rand ja alko on see, mis inimesi võlub? Ilmselgelt meid mitte).
Mingi aeg saabuvad P-K ja suundume läbi dzungli alla randa. Meie päralt on privaatne Praia Vermelha. Kümmekond inimest peale meie, kohalikud. Kärt räägib, et on juba ette surfipoistele reklaaminud, et tulevad viis blondiini. Kõik pidavat elevuses olema. Sel päeval on pilvitu taevas ja olematu laine, nagu Peeter ütleb. "Laine on täielik pussy," on põhisõnum.
Ma ei taha samal seisukohal olla, laine on jõhker, muudkui murrab randa ja rebib tagasi kõik, mis vees on sel hetkel. Ujuma minemisest ei taha ma mõeldagi, ma pelgan selliseid laineid ja vett, mis ei allu kontrollile. Igatahes, surfilainet ei pidada üldse too päev olema, sellegipoolest on vesi surfipoisse täis!!! Saame teada, et eputatakse meie pärast. Meie kodurand on muideks Brasiilia top surfirand, kus toimuvad suured surfilaagrid ja -võistlused ja rahvast tuleb kohale üle maailma. Selle tuntuse kohta on ikka väga priva rand. Või aetakse meile häma?
Käime teeme muidugi vees pilte, nagu turistile kohale ja kui kaameraga tagasi oma lamamistoolile jõuan, tuleb Kärt, et kuule, surfipoiss seal lauaga ootab, et saaks sinuga pildile. Oh jummel :) Kui nii, siis tehtud. Mul oli niikuinii hädasti vaja surflauaga pilte teha rannas ju.
Päevitame. Kõrbeme. Teeme caipirinhasid. Kärt õpetab mind laine alt ujuma. Sööme imelisi, lihtsalt võrratuid ja värskeid krevette ja hailiha. Seda kõike püüavad kohalikud kalurid ja toovad värske kala rannabaaridesse. Ubatuba tähendab tõlkes vanast indiaanikeelest "palju paate". Seda ma võin uskuda küll.
Haidega seoses kinnitab Peeter, et kohalikel on ütlus: "Ubatubas ei söö hai inimest, vaid inimene haid". Hairünnakuid ei pidada olema.
Mul õnnestub pika raske rannapäeva peale päikesekreemi silma hõõruda ja no ei saa enam silmast välja. Kipitab ja midagi ei näe ja pahandus. Neli korda käin duši all pesemas, ei midagi.
Kl 16, peale väsitavat päeva napsude ja päikesega, suundume tagasi villasse (mille uksi kunagi ei lukustata, nii turvaline olevat), et tunnikese magada ja puhata. Seejärel pidime minema kõrval olevasse randa sööma.
Ma lobisen härraga skypes ja kui tund möödas, lõpetan kõne, et noh, sööma minek. Keegi ei kõssa ka kuskil. Silmaga mul jätkuvalt pahandus ja pane ta siis ka kinni ära. Magame kõik veel tunnikese. Ärkan kl 18, vaade aknast on kurjakuulutav. Pilved muutuvad silmnähtavalt üha tumedamaks ning tuul muudkui tõuseb. Kõmiseb ja välgutab. Me juba teame, mida see tähendab.
Siis avanevad taevaluugid ja alla sajab metsik vihm. Kõik tormab väljas, tuul rebib dzunglit. Tohutu möll. Meil on elutuba ja alumine tiib üleni klaasist, selle taga olev dzungel on maru. All on kamin ja võrkkiik ja ma just hommikul olin härrale telefonis õhanud, et kuidas tahaks siin kaminatule taustal istuda ja nautida tormi. Sain, mis tahtsin :)
Pargingi end lemmikvõrkkiike, neid on meil majas kolm lausa, ja vaatan dzunglimöllu klaasi taga. Ma olin juba tulles kuulutanud, et see alumine võrkkiik on puhta minu oma. Üldiselt ma reisin nii, et kunagi ööbimiskohale rõhku ei pane, sest niikuinii on ainult magamise koht ja mitte chillimiseks. Nüüd aga ei olnud meil rannapuhkuse ajal kuhugi kiire, vaid nautisimegi. Ja seda saime mõnuga teha. Kui Peeter ja Kärt läbi tormi meie juurde jooksevad (nad ise elavad hetkel veidi eemal väikses majas, tavaliselt elavad ise selles villas), kuuleme, et puhta orkaan on väljas lahti ja sellist maru pole Peeter 9 Ubatubas elatud aasta jooksul näinud. Saame täie raha eest nautida. P teebki kaminasse tule üles ja on väga õdus olla. Külmkapp meil on ju tühi ja poes pole käinud sel päeval. Pidime ju minema välja sööma. Mõtleme, et küll on hea, et ei läinud, me oleks täiesti raju kätte jäänud ja hiljem järgmisel päeval sinna randa jõudes näeme, et sealt oleks ikka katsumus olnud läbi tormi tagasi tulla.
Kärt siis nuputab midagi välja ja mingid jäägid on tal ka külmkapis, sellest saame mõnusa õhtusöögi küll. Väike ring-joint ka Peetri poolt ja mate tee juurde, õdus olemine tormi taustal. Egas midagi, magama ära.
06.12.2013
Et tormiga said aknaluugid kinni pandud, siis otsevaadet ookeanile hommikul ei ole. On pime tuba. Ärkan lõpuks, et luugid avada. Terve öö olen kahtlustanud, et muudkui sajab, selline kohisemine kostub. Ooei! Päikesetõus on just lõppenud ja paistavad taas kaunid vaated. Ei mingit vihma.
See, mis kohises, on ookean.
Sööme hommikuks acaid kõik ja seame end randa valmis. Acai hakkas meile meeldima esimesest maitsmisest saati. See on acai-palmi pisike tumelilla vili, mis jahvatakase pulbriks ja segatakse siis jogurti vms kokku. Näeb välja ja maitseb nagu sorbett, aga puhas tervis ja vitamiinid ja elujõud ja õnnelikkuse allikas. Peeter hakkas seda Eestisse ka tooma, niiet olemas on kontakt meil, kelle käest saab. Julgen vabalt kiita ja reklaamida, tõeliselt hea asi on. Ja kui keegi huvi tunneb, siis jagan kontakti. Eestis mujalt sellisel kujul teda ei saa, on võimalik üksnes acai pulbrit saada.
On pilvine taevas, kuid mõnusalt soe ilm. Isegi parem rannailm ongi, kui päike lagipähe ei lajata.
Ootame tükk aega P-Kd, kuid neid ei tule. Suundume teel randa nende maja juurde, kuid seal vaikus, ju magavad veel. Manjaana. Me tahame rannas magada, kell on 10 läbi.
Kõhud on tühjad ja tellime rannabaarist käte abil söögipoolist. Ei üllata, jätkuvalt keeleprobleem. Kas tõesti on neil nii raske viis sõna inglise keelt ära õppida? Fish või shark või shrimps? Passionfruit või orange? Tundub, et on, nii teflonid on, et ei hakka ükski inglise keelne sõna neile külge.
Lõpuks saan ise tellitud, sest mul on juba standardsõnavara portugali keeles juba suus. Camarao on krevetid ja neid meil vaja ongi.
Vahepeal jõuab Peeter randa. K on eelmine päev end vees vigastanud. Tal oli varasem põlvevigastus, mis nüüd uue laksu sai, seetõttu on ta koduarestis. Viibime hetke kodurannas, ootame oma toitu. Seejärel võtame suuna kõrvalranda, kuhu pidime eelmine õhtu juba minema. Tee viib üle mäe ja läbi dzungli. ees ootab Seedrirand. Ongi Praia Cedro, sest seal kasvavad seedrid. Välimuselt meenutab natuke kodust Eestit, sellepärast ka Peetrile seal käia meeldib.
Vesi on imetasane ja see on lihtsalt super me jaoks. Kusjuures see ongi põnev. Kummalgi pool meie koduranda, vaid ümber nurga minna, on täiesti peegelsiledad rannad, kuid meite lähimas laine murrab tohutult.
Hullame tükk aega vees. Sööme-joome. Me oleme võtnud juba päev varem jutuks, et tahaks minna paaditripile-snorkeldama, kuid oleme vastu saanud häma. Et tõsteti hinda ja siis lausub meile numbri, mida kuuldes me tõesti paati ei taha. Me kahtlustame, et P manjaana-mehena lihtsalt ei viitsi meiega tegeleda. Räägib pidevalt eelmisest grupist, kus oli 40 ärimeest Eestist ja kus nad käisid ja mis nad tegid ja kui palju ringi sõitsid. Arvame, et ainult rahalõhn paneb teda tööle ja meid lihtsalt hindab talle mitte tulusaks ja blufib siis numbritega. Kusjuures endal tal ei ole ei autot ega paati, mis võiks äkki turismi korraldades ära kuluda? Ei, ta ostab neid kõiki teenusena kelleltki sisse ja need hinnad on krõbedad, sest ta tahab ise ka teenida.
Seedrirannas käivad Ubatuba linnast kohalikud paatidega (sest otse üle vee on kiirem ja lühem tee, kui autoga vms läbi linna ja dzungli tulla) ujumas-puhkamas. Ühele sellisele paadile sebib ta meid peale 20 reaali eest.
Saame kuulda, et kui hästi meil ikka vedas ja mis imeodava hinnaga saime, sest üldiselt ei võeta peale või tuleb maksta kolm-neli korda rohkem jne. Üleüldse on kuulda palju sellist laadi juttu.
Minul paneb igakord skeptiliselt kulmu kerkima, aga mängin kaasa ja chillin puhata. Et kui ei saa neid puhkuse aktiviteete, mida hoolega välja reklaamitud, siis ei saa.
Jõuame Ubatuba keskusesse ja jalutame seal ringi. Peeter viib meid ühte poodi, kus tal omad diilid, kui rahvast toob. Midagi erilist poes pole, aga siiski lahkun veel ühtede bikiinidega. No naine, nõrkus on su nimi.
Käime ühes toidupoes, lõpuks ometi. Ostame midagi hommikuks süüa. Õhtuks on meid kutsutud baaripidaja Wilsoni juurde koju õhtusöögile ja mingi teise jõmmi juurde grillima ka. Me siis arvasime, et kuna teine jõmm pidavat olema linnast väljas (Peetril mitte mingit oma transporti pole), siis keeruline transpordi küsimus ja tema peod pidi kahtlaseks kiskuma. Seega siis oleme valinud, et lähme baaripidaja juurde õhtusöögile, mille tõttu õhtusöögikraami peale ei mõtle ka poes.
Peeter korraldab poest töötaja autoga, kes toidukotid ja tema ära viiks. Meie pidime jalgsi astuma hakkama. Natuke maad sõidavad ja siis pidurid. Ah, ronige ka peale. Viiekesi tagaistmel, mahtusime ära kõik.
Villas duši- ja puhkepaus. Koju jõudsime ca 18 ajal ja nüüd on kell juba 20, vaikus majas. Oot, aga õhtusöögile minek? Lõpuks saabuvad P-K, et nemad küll ei viitsi kuskile minna.
[sisesta ise ropp küsisõna]
No mismõttes? Kas enne suud peas ei olnud? Poes näiteks? Me oleksime äkki õhtusööki ka ostnud või mis?
Ütleme nii, et kõik olime pahased. Isekeskis arutades mõtlesime, et kuna meile teadaolevalt on nende suhe oikuivärske (alles suvises kodumaises surfilaagris tutvusid), siis äkki on Kärt oma vigase jalaga kodus armukade (et noh, mees viie eesti blondiga hullab randades ringi)? Ei saa aru küll, et miks peaks armukade olema, sest ausalt öelda pole mehel tegu ega nägu ning oma perenime on ta kah väärt. Mõlemi poolt oli tunda selle "teeme nalja, elame paradiisis, elu on ilus" pildi kadumist ja jahedamat suhtumist. Et tehke ise, mis tahate. Ma räägin, et parajate suhtlemise invaliididega on tegu. Kas ei saa varem oma meelsustest rääkida? Kus kurat me seal dzunglis süüa leiame ööpimeduses? Kuigi ümberringi kasvavad banaanid ja acaipalmid, siis saame Peetrilt teada, et ei, banaanikobar tuleb alla võtta ja see peab nädal aega valmima nii, enne kui süüa saab. Kas sa ei teadnud, et me tuleme ja et me võiksime tahta värkseid puuvilju, kui me dzunglis elame?
Rullin silmi jätkuvalt.
Igatahes lepime isekeskis kokku, et teeme siis hommikusöögimaterjalidest omale õhtusöögi ja siis hommikul lähme linna sööma. Kokaülesanded pannakse mulle ilma minuga kooskõlastamata :) Õhtusöök saab imeline: omlett+riis+hernepasta+salat. Saame kõhud korralikult täis. Seejärel teevad preilid mate teed ning leiutavad kokteili. See teenib ära nimetuse "maailma halvim kokteil" ja tegijad ise panid selle. Tõesti oli õudne. Algul polnud nagu vigagi, aga umbes viienda sõõmu juures ei kannatanud enam, läks pikalt läbi hammaste. Naistejutud ja lebo ja võrkkiik ja magama ära.
07.12.2013
Esimest korda juhtub selline asi, et öösel on mul külm. Jätkuvad nähud terviseprobleemidest? Kl 6 ei olnud mitte mingit päikesetõusu, täiesti hall taevas taas. Natuke härraga nurrumist skypes ja kukun ära magama taas. Ärkan kl 8.30 ja preildi kõik vaatasid imestunud silmadega, et misasja??? Herz magab nii kaua täna.
Sätime ära, meil on õnneks 2 vannituba ülemisel korrusel ja üks tualett allkorrusel, niiet peegliprobleeme ei teki. Seda enam, et vannitoad (ja veel peegli-buduaarid) on suuremad kui mul magamistuba Tallinnas.
Asutame end linna minema. Allkorrusele jõudes leiame eest Kärdi, tahab ka meiega söögikohta longata. Jalutame minnes läbi kõrvalranna Tenorio. See on konkreetne Stroomi rand meets Pärnu. Rahvast on murdu, vaba kohta liival ei ole ja kõik suitsetavad ümberringi. Vesi, kuhu end sisse kasta (ehk siis piisavalt sügav) on kilomeetri kaugusel. Ja see on umbes 500m meie rannast, kuidas saab nii erinev olla?
Kesklinn ei ole meist üldse kaugel, täiesti jalutatav. Seal on hulga pudi-padi-turupoode. Peale väga mõnusa hommikusöögi (quiche ja värske apelsinimahl, kokku 10 reaali...vau) lähevad teed Kärdiga lahku ja me asume poode uudistama. Seda polnud üldse lõbus päev varem teha, kui P muudkui kaasa jõlkus ja siis igal pool ukse all konutas ja meid ootas. Surutud tunne oli peal muudkui. Meie pärast ei pea meiega kaasa hängima ja vaevatult ootama, sest me ei tea kunagi, kuhu poodi tahaks sisse põigata või kus ühtäkki võib poole minuti asemel tund aega kuluda.
Nüüd olime isepäi ja vaatasimegi muudkui rahulikult ringi. Ja hakkab pihta: hädasti on kõike vaja. Üksteise järel tulevad näppu kotikesed: lühikesed püksid. sall. võrkkiik (see sai härrale jõulukingiks ja meil on talle meie värskelt soetatud majas koht täitsa olemas). toidukraami koju viimiseks. kõrvarõngad. maxikleit.
Teised luhvtitavad samuti oma sajalisi ja koju suundume kaamlitena.
Koju. Bikiinid selga. Randa. Veedame seal mitu tundi, ma vist suurema osa ajast magan? Aeg kaob kuhugi :) Vahepeal algab tõus, mis lainetena meid üle ujutab ja ikka konkreetselt. Plätusid tuleb püüda veest, et laine ära ei veaks ning rätikud on läbimärjad. Laine tuli nii tugeva hooga, et lükkas toolegi ümber.
See on märguanne, et tuleb rannapäev lõpetada ning koju suunduda. Täna oleme osavamad ja isetehtud caipirinha Evelini etteastel on lihtsalt võrratu. Seejärel mukime end üles ja suundume välja. Plaan on õhtusöök ja siis tantsu keerutama minna.
Kell 20 oleme valmis liikuma asuma läbi pimeda dzungli ja poolvedela poritee. Leiame kesklinnas söögikoha, kus sisse saamiseks on megapikk järjekord ukse taga. Selge, kui kohalikud käivad, järelikult on hea koht. Võtame ka sappa. Muudkui kutsutakse inimesi sisse ja siis selgub, et ähh, sisseviskaja juures peab end registreerima ka. Uus kogemus. Ootame veel ja veel, sest kes peale meid olid tulnud, on ju juba end kirja pannud. Saame viimaks viiele laua.
Koht on tore. Joogid-söögid saame kätte üllatavalt kiiresti. Võtame kamba peale pitsa nimega "Ubatuba", seal on sees ka palmito, millest Iguacus kuulsime esimest korda. See on palmipuu südamik. Mulle täitsa maitseb ja pitsa on tõega hea. Kõigile jagub pitsat rohkelt.
Helis kurdab peavalu üle ja kui on aeg suunduda tantsukohta otsima, siis ta ei saa üksi koju mindud. Me oleme seda teekonda linna ja tagasi dzunglivillasse jalutanud läbi mitmeid kordi... Ma siis loobun tantsuplaanist ja suundume villasse.
08.12.2013
Bussijaam igatahes on tõeliselt ebamugavas asukohas ja sinna pmst saaks ainult taksoga. Peetri bussiaegade info ei päde üldse, saame teada, et on kaks bussi päevas, mis Sao Paulosse lähevad. Kell 5.50 ja kell 14.50. Mina olin konkreetselt selle poolt, et minek hommikul ja siis Sao Paulos jõuab ka linnas ringi veidi vaadata. Tüdrukud ei viitsinud, tahtsid veel viimase hetkeni rannas olla. Bussi info oli, et sõit kestab viis tundi, meil oli väljalend kell 22.
Et foori taga punase tule ees seisma EI TOHI jääda, röövivad.
Et ehteid küljes olla EI TOHI, röövivad kohe. Et ühtegi kõrvarõngast, sõrmust, värki (no jään uskuma ja olen terve reisi kui alasti, mitte ühte kõrvarõngast pole kõrva panna).
Et favelad on hull krimi kant, kuhu saab ainult teadjameeste saatel, igal pool on relvadega inimesed ja sinu tulekust teatakse enne, kui sa isegi kilomeetri kaugusele oled jõudnud.
Et Rios EI TOHI oma suure kaameraga pilti teha kuskil... tahad kaamerast KOHE ilma jääda või??? (nii mitmedki preilid-reisikaaslased tungivalt soovitasid mul kaamera koju jätta.. Mis te teete nalja või?)
Et pangakaart tehakse sul tühjaks juba a la linna sisenedes. Et ühed tuttavad käisid just enne meid Rios rahvusvahelisel konverentsil ja osalustasu makstes pärast avastasid (polnud reis veel alanudki), et konto on tühjaks tehtud... wtf???
jaaniiedasi...
See kõik tegi mind ärevaks ja ma kartsin tegelt sinna minekut. Et "miks ometi me Brasiiliasse läheme?" Õnneks laekus mulle armsatelt blogilugejatelt kirju sõnumiga chillax, pole nii kohutav midagi. Ja see rahustas maha.
Niisiis oleme lennujaamas, kleidid punnis vöökottidest ja asusime oma sumadanidega teele. Otsustasime oma elu lihtustada ja võtta takso, sest esiteks hunnik tavaari rahval vedada ning teiseks suurlinn, mida veel ei tunne ega tea, kuhu suunda võtta. Linnakaarti ka veel hetkel ei ole. Ma olin preili Mlt kuulnud, kui ta meile öömaja korraldas, et post 5 kanti jääb korter. Seda pidavat taksojuhile ütlema. Postid, värgid - kuhu me läheme?
Õnneks selgus, et ei midagi Kopli liinide sarnast, vaid tõesti - Copacabana ja Ipanema randadest on rannapäästepunktid, mida postideks nimetatakse ja nende järgi on hea orienteeruda.
Ühesõnaga, saame viiele takso, mis tähendas, et mina, viies, istusin taga kuudis :) Fix-hind oli 105 reaali, mis viie peale polnud väga hirmus, aga siiski metsik ülemaksmine meie hilisemate kogemuste põhjal. Kurss siis on 1:3.
Sõit linna juba ajas elevile, sest nägime juba favelasid ja linna ja randasid ja laguuni ja Rio kuusepuud. Džunglit ja palme ka siinseal. Imeilus graffiti igal pool. See kõik oli ilus ja jällegi see emotsioon tantsikles mõtetes, et "lalalalaalaaa ma olen Brasiilias.."
Vägagi täiskasvanulik.
Jõudsime Copacabana elavaimale (paralleelne rannapromenaadiga) shoppingtänavale ühe maja ette. Taksojuht teatas, et see ongi. Ega me tegelt poleks ise suutnud bussidega seigeldes seda majanumbritki näha või selgeks teha, et aa see maja ongi. Väga osavalt on butiikide vahele korterite sissepääsud ära peidetud.
Preili M-l olid juhised. Lase uksekella, veeri paberilt häälduse järgi portugalikeelset juttu ja siis kohalik Brasiilia proua laseb uksest sisse. Veerisime jutu, fuajeevalvur avas ukse... ja edasi me ei pääsenud :) Algas jama nimega "me ei räägi keegi portugali keelt ja mitte üks brasiillane ei räägi sõnagi inglise keelt".
Nummi.
Pusserdasime käte ja jalgadega. Viskasime hispaaniakeelseid teadmisi sekka. Tuli üks proua ja viis meid korterisse. Mis oli hoopis teise numbriga ja seitsmendal korrusel, mitte teisel nagu meile teada oli. Sellest tekkis segadus. Proua seletas ja seletas ja mitte midagi aru ei saanud. Närvid olid nõksa pingul ka. Tahtsime teada, mitu raha see maksab (meil oli ju tegelt info teada, mis meil korteri korraldamisel anti ja kokku lepiti, et siis kõike võrrelda) ja ka seda arusaamist ei tekkinud. Igatahes, võtmed meile anti ja korter oli ka ok, seega ei kipu siit kuskile? Telefonid meil Brasiilias ei tööta, st välja helistada ei õnnestu! Seega ei saa ka kontaktile helistada, kes aitaks asja lahendada.
(korra mul õnnestus preili M-l helistada, kuid temal kuvas ekraanil hoopis mingit teksti Sao Paulo ja jumala võõras number oli. Palusin härral omale helistada ja temale hakkas telefon rääkima portugalikeelset juttu. Ühesõnaga olin levist väljas ja puhkuse mõistes oli see imeline. Smsid tulid ja läksid läbi aga küll, seega härraga sain musitada smside teel siiski).
Läks veidi aega mööda, leidsime igaüks omale koha, kui saabus proua, kes inglise keelt rääkis. Ehk siis see, keda algul pidimegi kohtama siin. Tuli sõnumiga teiselt proualt, et me pole üldse korteriga rahul.
Me kõik kooris, et eieieieiiii, nein-nein-nein. Korter on bueno. Ainult et me ei saa aru, mis ta räägib meile :) Ja et miks on teise numbriga korter, kui meile algul välja reklaamiti. Saime oma jutud kõik räägitud ja selgeks ja kõik klaarus.
Kuna olime ju Rio osas hellaks tehtud, et kogu raha ei tohi kaasas kanda ja kaardiga on targem mitte maksta, sest teevad tühjaks eksole, ja et ka majutuskohas pead olema veendunud oma asjade turvalisuses, sest teenindajad ja toapoisid ja jumal teab kes käivad tubades ja varastavad asju ära. Jällegi oli tuttavatel juhus, et toast kohvrist läksid asjad kaduma... wtf vol. miljon.
Nii me siis kõik asusime oma rahadele peidikuid otsima. Pmst kõik teadsid, kus kõigi teiste raha on... Umbes nii, et kui sa köögis süüa teed, siis SEDA potti ära võta eks... Me lõpuks veendusime, et ainsad, kelle eest me rahasid peitsime, olime me ise :)
 |
| Vaade seitsmendalt korruselt trepi pealt. Üles läksime reeglina liftiga, alla tulime trepist :) |
Niisiis, olime korteris pooltunnikese veetnud, vahetasime oma puhvaikad bikiinide vastu (ilm oli ju võrratu päikseline ja soe) ja liikusime õue ära. Enne tuvastasime, et korteris on täiesti normaalne paroolivaba wifi, mida rõõmuga kasutasime.
Asusime endid positsioneerima - sadakond meetrit rannaliivast. Absoluutselt super. Nagu mainitud, olime rannapromenaadi paralleeltänaval, vudisime need mõned meetrid ja olimegi ookeani ääres. Hurraa. Copa... Copacabana.a.a.a.a.aa..
Rand on võrratu. Lained üle pea, vesi jäine :) Seda me teadsime ette tegelikult. Hoovused ja rannasopid ja kõik mängivad rolli. Riosse tulevad otse ookeanilt külma vee massid ja seal ujuda on ikka paras talisuplus, missest et 32 kraadi väljas. Aga uljaid tegelasi jagus, meie vinnasime end rannaliivale.
Algas portugalikeele seiklus vol. 2 ja vol.3. Rannatooli kauplemine. Meie tahame teada, palju tool maksab. Tema ütleb "cinco" ja näitab viit sõrme. See on selge, cinco= viis ja sõna on õpitud. Et kas viis reaali? Aga oh ei, tema hakkab viite tooli lappama. Krt, ma tahan ju teada, palju tool maksab, enne kui ma ostma hakkan...
Nii siis oligi, et hinda me teada ei saanudki. Hiljem kui rannast lahkuma hakkame, tuleb siiski uurima, et maksame ka või oleme hotellist. Kuna ma aimasin, kuhu lugu tüürib, ütlesime et oleme ja toa nr ka. Enda toa numbri siis kortermajast. Kui nii tainas on, et õigel ajal raha teemat lahendada ei tahtnud, siis olgu...
Sinna kohta me enam päevitama ei lähe ka :P
Vaated on muidugi võrratud. Üleüldse, et Rio de Janeiro ja Copacabana rand ja vaatad vasakule, näed Suhkrupea mäge ja vaatad paremale, näed pikalt oma randa ja taamalt Ipanemat. No imeline...
Peale esimest rannahängi ja liival jalutamist ja veel hängimist, otsustame minna sööma. Valime ühe koha mitte kaugel meie peesitusest ehk et ikka rannavaatega. Tellime viie peale kolm rooga - Caesari salati ja mereannid ja lihataldriku. Portsjonid on uhked ja sööme end ogaraks. Maksame vaeseks ka :) Seda saame hiljem muidugi teada, siis kui oleme juba kohanenud ja hindasid võrdleme. Aga missest. Esimese päeva tervituseks Brasiilias täiesti ok.
Tagasi korteris dušijärjekord ja riietevahetusprotseduurid. Skypen härraga ja see on ikka rõõm, kui on wifi ja tehnoloogia arendused nagu nutitelefonid ja äppid ja üleüldse. Nii hea on tema häält kuulda.
Õhtu on käes ja väljas pime ja lähme K ning preili Mga linna peale. Jalutame oma tänaval, butiigid juba vaikselt on sulgunud, ning tudeerime mahlabaaride menüüsid. Neid mahlabaare on igal pool ja tellida neist on jälle keeruline. Ei tea ju, mis on hea ja kuidas miski kokku läheb jne. Igatahes saame esimese õppetunni, et proteiinijoogid pole need, mis meile maitseksid :)
Jõuame otsapidi rannapromenaadile ja leiame eest intensiivse ööelu. Ehk turukaubandus. Magnetiga on lood kehvad. Mulle üldse kohe ei meeldi plastmassist, kummist või savist kärakad, aga paljud kohad just ainult selliseid toodavadki. Samas kõrval on hunnikutes imelahedaid metallist võtmehoidjaid. No ei ole ju raske samasuguseid magneteid teha? Jätad rõngaosa ära ja magnet taha? Kui magnetivalik oleks olnud selline lett nagu võtmehoidjaid, oleks mul olnud tõsiseid raskuseid. Kõiki oleks hädasti vaja olnud...
Jalutame Ipanemale välja ja sealt püüame omale takso. See viib meid 30 reaaliga (ca 10 eurot) Lapa kaarte juurde. Müstiline on see kiirus, millega autod tänavatel sõidavad. Eks linn on suur, seega põhiteed randade vahel ongi tehtud kiirteed. 90ga sõidetakse ja muudel tänavatel 70ga. Väga võõristav tunne.
Lapa on öistes tuledes ja imeilus akvedukt (ehk Lapa kaared) kõnetab kohe. Pildistan hulljulgelt. Jalutame tänavatel ringi ja otsime kohta, kuhu end sisse möllida. Lapa piirkond on teada kohalike pidutsemiskoht, baar, pubi, sambatantsukoht üks teise järel. Täna õhtul käib kogu möll jalgpalli ümber, rahvas seisab murdu troppis tänaval ja vaatab telekat. Vist tuli võit, sest juubeldamist oli palju.
Ühte kohta end maha istutame ja väiksed karastavad joogid teeme. Peale südaööd uni murrab ja takso viis meid taas koju ära.
28.11.213
Uni kaob varakult ja kell 7 lappan juba telefonis internetti. Ka preili M, kellega tuba jagame, on üleval. Käin duši all, sööme, chatime, paneme riidesse. Teine tuba ikka veel magab. Ihsandjumalküll. Kell 9.40 me enam ei suuda ja astume toast välja koos preili Mga. Ei raatsi päeva lihtsalt lõunasse veeretada.
Jätame teistele kirja ka.
Kammime meie tänava poode ja butiike läbi. Soetan omale kleidi ja Ipanema plätud. Soovin küll Brasiilia lipuga plätusid, no hädasti on vaja, kuid mitte kuskil ei ole!!! Võtan siis südametega eksemplarid :)
Mitu tundi hiljem jõuame korterisse tagasi ja teised on randa läinud. Liitume nendega ning saame hurjutuse, et ilma nendeta välja läksime. Rääkisime siis house rules läbi, sest vajalik nii suure NAISTE seltskonnaga ürituse puhul. Kohati mul on närvid palju pingul, kui kõik hakkavad korraga asja ajama. Hoian teadlikult madalat profiili, ma ei jaksa palju ja suures koguses naiste kõrgeid noote kuulata. Ilmselt sellest ka tuli hõõgub tuha all, mis hiljem plahvatab.
Vedeleme rannas ja meieni leiavad tee kõikvõimalikud inimesed. Küll müüakse rannarätikuid, küll jäätist, küll muid magustusi ja limonaade. Kõike müüakse. Õnneks nad ei ole pealetükkivad, kui ütled, et ei soovi, siis liiguvad edasi. Tulevad küll hiljem veel viis korda pakkuma, aga ikkagi ei ole pealetükkivad.
Saabub ka üks tuurikorraldaja. Tema hinnad on head, olime eelmine õhtu juba turu-uuringut linnas teinud. Võtame talt pealelõunaks favela-tuuri (70 reaali per inimene) ja järgmiseks päevaks Rio tuuri. Oleme hindadega rahul ja hiljem selgub, et tema ise on ka firma omanik. Selline deluxe lähenemine.
Lahkumegi rannast ja teeme kiired dušid, et siis kell 15 olla tänaval maja ees ootel. Buss saabubki, selline luksuslik 2014 aasta buss. Täpselt nii meile mees kinnitas. Huvitav.. 2013 aastal juba 2014 väljalase :) Irvitame, et tulevikubuss. Vähemasti nii uus on, et naha lõhn hõljub üle küll. Saame täiesti privaatreisi, võtame vaid korraldaja naise ka peale. Ei tea, kas õpetab toda välja?
Sõidame favelasse. Tee viib mäest üles sinka-vonka serpentiinina läbi ülikallite elamurajooni Leblonis ja mäe otsas üleval ongi meie külastatav favela. Nii see Rios ongi. Väga rikkad ja väga vaesed elavad kõrvuti.
Jalutame favela risti-rästi läbi. Vaatame ülevalt mäe otsast vaateid Leblonile, Kristuse kujule ja siis selja taga faveladele. Riokad (neil on tõeliste riokate kohta oma nimetus: cariocad... näete, osavalt on rio sinna nimetuse sisse peidetud) ise ütlevad, et Kristus vaatab näoga rikaste poole ja on seljaga vaestele. Nii tegelt ongi.
Hakkame läbi favela jalutama. Kõnnime ülevalt alla risti-rästi läbi kitsaste tänavate, treppide, hoovide... Rohked elektriliinid ja vaade inimeste elamistesse. Värvid.
Preilid muudkui kappavad kiiresti edasi, hoolimata meie kokkuleppest, et nemad turvavad mind, kui ma pilti teen. Pilt ei sünni nii, et vilan silmadega siia-sinna ja muudkui torman. Ei. Aga hoolimata sellest, kuidas mind muudkui jäetakse maha pildistama, ma siiski kaameratega lehvitan ja klõpsin. Pilte tahavad kõik pärast. Ma ise kõige rohkem. Õnneks keegi mind ei ründa relvaga, et kaamerat ära võtta. Lõpuks preili M jääb mind siiski valvama, kuigi ega miskit ju teha ikka ei suudaks me kumbki, kui keegi tahakski seda kaamerat endale. Aga põhimõtted ja kokkulepped loevad.
Saame teada, et Rios on tulevate MMde, olümpiate ja tähtsate ürituste valguses ette võetud suur töö. Favelasid on politsei puhastanud kuritegevusest süstemaatiliselt ja linn on palju turvalisem kui varem. Näeme isegi, kuidas tänavatel on politseipatrulle tihedalt. Kõik selle nimel, et Rio mainet päästa ja turiste kaitsta. Seega pilti, kus favelasid kontrollivad relvadega mehed, me ei näe. Sellist pilti enam Rios polegi.
Kell 17.30 asume läbi ummikute tagasi me korteri poole liikuma. Preilid tormlevad kohale jõudes edasi shoppama, ma jään härraga skypema, kes ei luba mul enam mitte kunagi ilma temata kuhugi nii pikaks ja nii kaugele ära minna. Olen täiesti nõus, piin on ilmata temata reisida. Heldin tema igatsusest minu järele.
Kell 20 oli kokkulepitud preilidega kokku saada, et saaksime sööma minna. Valime koha, kus buffetlauas saame kaalujärgi valida, mida soovime, ja maksta valitu eest. Minu valik maksis 18 reaali (ca 6 euri) ja see pole üldse palju. Teadsin ju ette, et Brasiilia on metsikkallis riik, olin seda palju kuulnud ja arvestanud. Kohale jõudes.... oli hinnatase nagu Eestis. Seega ei šokeerinud sugugi. Oleme, eestlased, ju rikas rahvas.
Peale sööki, kus meid praktiliselt välja visati (nii kui viimane amps tehtud taldrikult, nii juba koristaja näppupidi küljes ja hea et veel sülle ei istunud, niimoodi üle laua küünitas küll), suundusime randa turupromenaadile. Preilidel algas shopping. Minu saak oli tagasihoidlik - Brasiilia lipuvärides rannalina (20 reaali), mõned magnetid ja postkaardid.
Peale shoppingut võtame suuna korterile ja maandume enne ühes baaris. Väike unedrink eksole. Päris naljakaks osutub see, kuidas iga kahe minuti järel tuleb erinev ettekandja meile uut taldrikut tapast pakkuma. Me ei soovi ühtegi.
Südaööl lippavad tuhkatriinud ära magama.
29.11.2013
Ärkan kl 6, et härraga skypeda.
Kl 7 äratan teised, asume end valmis seadma. Noh ikka dušš ja hommikusöök. Kl 8.30 ootame oma 2014 aasta tõlda taas ja ohoo, see juba ukse all valmis. Järgneb teave, et seekord polegi meil privaattuur, vaid korjame veel rahvast peale. Mis tähendas üle tunni aja linna vahel tiirutamist.
Viimaks asume linna vallutama. Valisime Rio linnatuuri just selle pärast, et hind oli mõistlik ja sisaldas nii Kristuse kuju kui ka Suhkrupea mäe külastust. Kui arvestada kokku nende kohtade piletid pluss transport pluss ajakulu ise seigeldes, siis olime juba võidumehed. Saime boonuseks paar kohta veel ning mugavas bussis.
Nende argumentidega siis loksusime parasjagu Kristuse kuju poole. Poolel teel on 5 minutit peatust ühe mäe nõlval, kus saame hea vaate ühele teisele favelale. Aga kohe annab meie "säästureis" endast märku - igal pool on limiteeritud aeg, muudkui go-go-go ja ei mingit oma dikteerimist. Eriti nendes meile paeluvates kohtades...
Jõuame üles mäetippu, kus meile antakse 40 minutit rahvamassis tunglemiseks ja Kristuse kuju poosi võtmiseks. Rabeleme läbi summa, teeme pilte. Rahvast on tõesti julmalt palju. Taevas on pilvitu, vaated imeilusad randadele ja Suhkrupea mäele.
 |
| Ühe meie seltskonna paarikese papu. Väga lahe oli. Salaja pildistasin muidugi. |
Aeg tiksub täis ja murrab siis läbi tagasi alla suunda. Tee peal on paar marakratti nõus, et neist pilti teen.
Oleme all ja keda ei ole, on meie umbkeelsed teised paarikesed, keda veel peale korjati. Seekord ei ole meil meid ära moosinud meest/ omanikku kaasas, on tema palgal olev naisgiid. Ja too on närviline, et kellast kinni ei peeta. Hommikul kui meid bussi korjati esimestena, uurisime päevakava ja olime üsna nördinud, et Selaroni treppe nt ei ole üldse plaanis. Preili M oli väga õnnetu, niiet omanik käskis giidil meid kindlasti sinna ka viia. Giidile see plaan üldse ei meeldinud, aga boss on boss. Omanik isegi helistas talle üle, et Selaroni trepid jäävad sisse.
Üks hetk ikka muud tegelased ka saabuvad ja suundume siis bussi ära ja tagasi linna. Järgmine sihtpunkt oli Maracana staadion. Maailma suuruselt teine (Hiinas olla suurem üks) staadion, mis mahutab Rio olümpia ajaks 2016 aastal 78 000 vaatajat. Enne mahutas 90 000, kuid nüüd olla seismiskohad ära keelatud. Hetkel käivad seal usinad remonttööd ja staadion on suletud. Alleaa noh. Mille kuramuse pärast oli siis vaja selline asi reisikavva panna, kui sisse ei saa? Igatahes teised paarikesed usinalt pildistavad üksteist sildi all, et see on Maracana.
Kiirelt ja närviliselt kupatatakse meid tagasi bussi ja algab jälle tiksumine. Mis meile üldse ei meeldi on täisvõimsusel uhav konditsioneer. Otse puhub peale ja jääkülm on. Mis neil lõunamaalastel viga on? Kellele peaks selline asi meeldima - istuda jääkülmas autos? Ja siis pendeldada kuuma õue ja külma auto vahet? Igatahes oleme palunud korduvalt kliimat maha keerata, natuke seda on ka tehtud, aga külmalt puhus peale ikkagi. JA tulemus oli olemas - saan korraliku külmetuse, niiet kurk valus, hääl täiesti ära. Ja NOHU, see õudne nohu.
Järgmine peatus - sambaareen. Oh jumal. Ka siia me tegelikult sisse ei lähe, vaid lubatakse meid kostüümilaenutusse, et saaksime endile nartsud selga panna ja "sambafestivali" pilte teha. No teeme selle lolluse kaasa ja siis on juba käte plakustamise saatel "vamos vamos" vaja bussi istuda.
 |
| Siinkohal saame teada selle kaare tähenduse. Arhitekt ei teinud M tähte... Vaid sellised kaared sümboliseerivad naise tagumikku ja bikiine siis täpsemalt. Pühendusega brasiillannadele rannas. |
Järgmine peatus siis kesklinnas, mööda Lapa kaartest, piki Vargase alleed, kus toimuvatki sambafestival, see kuulsaim, ning edasi Rio de Janeiro katedraali. Too on täitsa müstiline ehitis - puhta koonusekujuline ja üleval klaas, et püha valgus langeks alla õnnistatuile. Meie bussijuht on muidugi alles vist esimest päeva roolis, sest marsruuti ta ei tea ja mitu korda eksleme ringi. Aeg kaob...
Taamal paistavad Lapa kaared ja meile antakse muidugi 5 minutit sees käimiseks, sest kiire. Kiirekiirekiire.
Aga olgu, järgmine oli meie suur soov - Santa Teresasse viivad Selaroni trepid. Ja need on küll imeilusad. Müstilisel kombel rahvast treppidel ei ole, seega saame ilusaid pilte teha. Kui juba kõlas tuttav "kiirekiire", kupatati tagasi bussi. Meile kõigile jäi sellest lühivisiidist väheks, täiesti üles ei jõudnudki ja trepid on kaetud erinevate linnade ja kohtade keraamiliste plaatidega. Rääkimata Selaroni enda maalitud motiividest. Nimelt härra Selaron võttis oma isiklikuks missiooniks neid treppe ilmestada ja värvikamaks muuta, elas ta seal samas kõrval. Tegeles ta sellega üle 20 aasta ja talle lõpuks saadeti plaate igast maailmanurgast. Leidsin ka Tallinna plaadi üles.
Igatahes oleme täiesti nõutud, et miks pannakse Rio trippi sisse mingid mõttetud areenid, kuhu sissegi ei saa, aga mitte ilu ja värve, mida Riol pakkuda on.
Vaikselt on kõhud tühjad ja järgmine peatus ongi söögipaus, mis on ka hinna sees. Hea diil. Kontseptsioon sama, mis me üks õhtu harrastasime - söö, palju jaksad kaalu järgi.
Peale lõunat, kus kulub teistel paarikestel jälle liiga palju aega ja me siis hängime ja ootame, liigume edasi Suhkrupea mäele. Sõidame liikluses, imetlen taas erinevaid värvilisi graffiteid, kui foori taga seistes kõrval seisab üks takso, mille tagaistmel uhke proua kulda-karda täis. Uhkelt kohe sõrmuseid, kette, kellasid, rõngaid. Blingis tugevalt ja lobises ennastunustavalt Iphnonega. Vaatame ja muigame, kui Maarja manitseb, et kas ta siis ei tea, et Rios ei tohi ehteid kanda ja et varastatakse?
Mägi tegelikult koosneb kahest mäest üldsegi - Suhkrupea (suurem) ja Urca (väiksem) mäest. Ülesse tuleb sõita kahe köisraudteega, vahepeal ümber istudes ja dzunglirajal jalutades.
Selleks ajaks, kui me köisraudtee ootejärjekorda jõuame, on kuskilt ilmunud pilvitusse taevasse udupilved. Tihedalt :) Seetõttu on vaated eriti hurmavad ja läbi udu üles sõita samamoodi. Mu fotoka aku saab tühjaks kõige ebasobivamal hetkel muidugi.
Jõuame täitsa üles välja, kus meie käre giid teatab meile, et meil on seal üleval aega 10 minutit. Dafaq? Oi, ma sain pahaseks ja hakkasin vaidlema ka. Giid ei andnud alla ja kukkus siis seletama, et no teie tahtsite minna Selaroni treppe vaatama ja graafik puhta nihu ja tal kell kukub, vaja olla kuskil iks kohas. No ekskjuusmii, ei olnud mina see, kes veel viimasel hetkel veel rahvast peale võtta tahtis ja selletõttu hommikul veel ummikutes linna vahel ringi tiirutas. Ja päev otsa oli igal pool kellegi järel ootamist, seega meie kaela veeretada, et meie tõttu graafik pekkis, oli väga alatu. Igatahes selle 10 minuti jooksul ei jõudnud sellest neetud köisraudteest veel väljagi, rahvas tungles jalus.
Ja Suhkrupea otsa ei minda 10 minutiks, kurat võtaks.
Nii ma olin täiesti nördinud seal otsas ja nägin, et K ja Maarja ka. Tegin ettepaneku, et preilid, ärme lähe alla veel, vaid liigume ära omal käel. Mõeldud-tehtud. Evelin ja Helis kobisid alla bussi ja meiega ei jäänud. Tõdesime, et seal üleval on nii võrratult ilusad vaated, et patt on üldse tulla selle peale, et veeta seal 10 minutit. Lasime oma auru kõvasti välja. Aga võtsime edasi vabalt. Jalutasime ringi erinevatel platvormidel. Kohati läks ära džunglirajaks, vahepeal olime puhta udu sees. Loodus on lopsakas ja me oleme oma otsusega no nii rahul, kui olla saab.
Istume ühele vaateplatvormile pingile, et jutustada ja vaadata Copacabana ja Ipanema randasid ja nautida. Ühel hetkel läheb lahti konkreetne show! Saabuvad ahvid, kes võtavad rivvi, no nii 10 tükki üksteise taga, kui tagumised ahvid hakkavad üle üksteise hüppama. Lasevad end pildistada ega ole sugugi agressiivsed. Hiljem saan teada, et seal seda reelingut iga hommik hõõrutakse spetsiaalselt banaanidega, et nad turistide rõõmuks sinna tuleksid.
Vahepeal uurime Suhkrupea otsas suveniiripoodi.
 |
| Nii šeff rahakott. Ei ostnud, aga HÄDASTI oleks vaja... just seda!!! |
Neli tundi kuluvad seal üleval imeruttu ja hakkab hämarduma. Ideaalne, sest saame siis ära näha päikeseloojangu Kristuse selja taha ning tuledes linna. Klõpsin hoolega pilte ja loodan, et ilma statiivita miskit välja ka tulevad.
Eelviimase köisraudteega tuleme alla. Jääme bussipeatusesse ootama bussi, kuid seda üldse ei tule. Õnneks me pole ainsad, kes Copacabana bussi ootavad, kuid see pole väga abiks. Teisele poole Copa siltidega bussid liiguvad küll, kuid meie teadmiste kohaselt see pole õige suund, vaid et nad Copalt tulevad. Üks hetk enam ei viitsi oodata ja võtame esimese mööduva takso. Kojusõit maksab kolme peale 15 reaali ja see on imevähe.
Enne korterisse jõudmist astume sisse toidupoodi ja voila. Evelin ja Helis on ka just seal. Saame K-ga järjekorras seistes huvitava kogemuse osaliseks. Ainult sellise, mida saab Brasiilias. Kus räägitakse ainult portugali keelt eksole. Nimelt oleme järjekorras ja meie kassapidaja seletab meile järjekindlalt midagi, muudkui sama sõna korrutab. Ei ole abiks see, nähes, et me midagi aru ei saa, seda sõna palju... PALJU aeglasemalt öelda. Me ikka ei saa aru. Kuni juhtus ime ja kõrvaljärjekorrast üks noormees ütles puhtas inglise keeles, et me seisame vanurite sabas. Oolrait. Hakkasime siis otsima teist saba, kuhu ümber seada end, kui kassiir me asjad kassast juba läbi laskis. No mida sa siis hädaldad kümme korda siis, eriti et me ju silmnähtavalt turistid oleme. Oeh.
Ära korterisse ja vahetasime päeva jooksul tehtud pilte, kuni uni murdma hakkas.
30.11. 2013
Hommik ikka härraga skypes. Standardprotseduuride järel suund randa. Meie seltskonna suurust arvestades me mobiliseerime end küll väga kiiresti. Seekord otsustame Ipanemale end vedada ja poolel teel sinna eksime bikiinipoodi ära.
Ma sinna üldse ei plaaninud minnagi ja vaatasin ükskõikselt esialgu ringi, aga kui preilid hakkavad üksteise võidu bikiine proovima, üks ilusam kui teine, siis murdun ka mina. Väljun vaesena, kuid uute Brasiilia nööridega, sest siinsed bikiini alumised osad on väga vähe katvad. Selle järgi saavat kohalikke ja turiste eristada :)
 |
| Copacabana promenaadi muster. Igas rannas on erinev, selle järgi tunneb ära, kus oled. |
 |
| Ipanema promenaadi muster. |
 |
| Ipanemas on toimunud pahandus. |
Teeme Ipanema rannapausi.
Taevas on täiesti hall ja pilves. Ent on palav ja vedeleda mõnus. Mäed kõik pilveudus. Ipanema rannas maksab tool 4 reaali, Copacabanas oli 5. Kas nad mitte kõik ei räägi, et Ipanema on kallim? Gucci-muccid-pradad-jm?
 |
| Ipanema promenaadi eraldab rannaliivast kõrge äär, mis on ranna poolt täis joonistatud. Väga ilus! |
Teenindajatega on ikka jätkuv pahandus. See keelebarjäär. Minu hämminguks, kui nad tegelevad turismimekades päevast päeva, võiks ju mõni inglise keelne sõna külge jääda? Dziisas, Egiptuses turumüüja näeb korra eestlast ja õpib ära "tereterevanakere" ning kordab seda veatult ka kümme aastat hiljem. Ja et mul ka see seebikate vaatamine lapsepõlves tipneski vaid "assassina" ja "mi iha" meelde jätmisega. Üsna kasutu, või mis?
Oleme vaprad ja halli taeva taustal päevitame ilma päevitusvarjudeta. Õhtuks oleme kõik punetuse saanud :)
Vahepeal tuleb vastupandamatu soov fotoseanssideks. Kui nii siis nii ja K viskab aga hundirattaid ja mina püüan pildile. Saame lainetes karates korralikult märjaks ja vesi Ipanema rannas on oluliselt soojem kui Copas või mulle ainult tundub nii?
 |
| Onju super rannailm? |
Kl 13.30 asutame end rannast liikuma ja olen üleni maasikas - täiuslikult punane. Leiame kesklinna liikuva bussi ja 2.75 reaali hiljem kihutame bussiga Lapa suunas. Jõuame kohale kiiremini kui arvata oleks osanud. Kõhud on tühjad, kuid sobivat söögikohta preilid ei omavahel ei suuda kooskõlastada. Läheneme muudkui Selaroni treppidele, kuhu oligi me plaan jõuda.
 |
| Seda graffitit oli igal pool igat värvi. Umberto :) |
Lapa akvedukti kaarte all tahaks grupipilti teha. Väljakul me kõrval seisab politseiauto kahe noormehega ja no mis see siis ära ei ole. Teavitan teisi, et lähen usutlen neid, et kas pilti saaks. "Ääääära mine," on see, mis minu teekonda saatma hakkab, aga ei hooli. Härra politseinoormees kusjuures vastab veatus inglise keeles (halleluuuja!!!) ja tal pole midagi selle vastu, et meist pilti teha. Peale klõpsu tänan viisakalt ja härra politseinoormees tunneb huvi, kas me katedraalis oleme käinud? Vastan, et jaa, see on meil tehtud, ning seejärel näitab ta meile suuna kätte, kuhu poole Selaroni trepid jäävad. Ma tegelikult orienteerusin ise ka, aga las noormees aitab ;)
Et taevas on hall, tõotavad Selaroni treppide pildid hallid/valged tulla... (kirun mõttes eilset giidi, kes täiusliku ilma puhul ja täiesti tühjade treppide juures meile aega ei raatsinud eraldada). Leiame trepid kiirelt ja kui tahan sealsete tänavate graffitit pildistada, kuulen juba tuttavat manitsevat "Äääära...." midaiganes ja liigume ära treppide juurde, kus preilid unustavad end ehtemüüja laua ette pooleks tunniks. Ma uudistan treppe palistavaid plaadikesi, leian uuesti Tallinna üle ja ohoo, ka Riia on esindatud (õh, kurjam, me polegi ... erilised...), kui üks tänavakaupmees minu ka rajalt maha võtab. Näitab mulle ühte suveniiri, mida saab oma soovi järgi kujundada ja et see on väga romantiline ja imal taaskord, siis ma sellest rohkem ei räägikski, sest seda kingitust pole mu kallis härra veel kätte saanud.
 |
| Never drink water! |
 |
| Trepid täis keraamilisi plaate, nii astmetel kui külgedel. Igal pool! |
 |
| Treppide küljed. Ja nii käidki, uurid aga iga plaati eraldi, sest kõik on lihtsalt nii ilusad ja milline värvikombo üldpildis! |
Lõpetasid teised oma ostud ja siis tegime Selaroni treppidel hunniku poose pilte. Sel päeval olid trepid rahvast pungil ja kerge ülesanne see ei olnud. Kõik tahtsid ju pilti selle trepiastme peal, kus on kirjas Rio de Janeiro, seega oli esiteks järjekord, et kelle kord teha (mitte meie endi vahel, vaid turistidest üldse). Teiseks on ilmas ikka palju inimesi, kellele jumal mõistust lusikaga jagas. Kurat sa passid seal kõrval, kui sa ju näed, et ma ootan, et sa ära läheks pildi pealt???
Saime kõik oma seeriad tehtud.
Seejärel jalutasime trepist üles, muudkui ikka pildistades ja uudistades. Leidsime kokku KOLM Tallinna plaati. Vau! Ja Väga palju teisi ilusaid.
 |
| H nagu herz. Koos meestega :) |
 |
| Nii sünnib pilt! |
 |
| Selle päeva värv oli valge! Uut aastat võetakse rios muide vastu Copacabana rannas. Ja et tuleks hea aasta, on traditsioon, et kõik riietuvad valgesse. Me hakkasime juba uut aastat ootama varakult :) |
 |
| Senjoor Selaron on tänaseks küll kahjuks juba surnud, kuid tema projekt on võrratu. Algas sellest, et ta ise maalis keraamilisi plaatre ja tema motiivideks olid alati paljad rasedad neegrinaised. |
Olles jõudnud treppide kõige ülemisele astmele, saan kodumaalt sõnumi, et Tallinnas on lumi maas. Brrr, jube!
Trambime treppidest alla tagasi ning uitame tänavate vahel, otsides taksot. Et taksosid üldse silma ei hakka, otsivad teised seda taga, mina aga märkan maju ja tänavaid. Ja pildistan rohkelt.
 |
| Graffiti on Brasiilias täiesti legaalne nüüd ja väga-väga osavaid kunstnikke on neil seal. Rios ei saa niimoodi ringi jalutada, et graffitit ei näe! See on tõesti igal sammul, siinkohal täiesti liialdamata. Ja niiiiiii ilusad teosed. Ja värvid! Oeh :) |
Viimaks saamegi ühe takso, mis meid kõiki viite peale võtab ja Copale viib. Kõhud on juba pingest urisevaks muutunud (pingsa söögikoha otsingul ununes kõhumure ära, kui trepid ja shopping vahele tulid) ning tuttavas "söö kaalu järgi" platsis rahuldame oma vajadusi.
 |
| Preili M ostis imeilusad kõrvakad... Süda, onju? |
Söögipausi lõpuks on hakanud vihma sadama. Ent vähemalt on jätkuvalt soe ja poodides uitamist ei sega. Aga et on laupäeva õhtu, siis poed sulguvad üksteise järel kl 18-18.30 paiku ja jäängi vihma kätte :) Pingelises poemaratonis raha välja ei köhi kuskil.
 |
| Seda komplekti nähes mõtlesin Tikrile. |
Lippan läbi vihma tagasi korterisse, kl on 19 paiku ja meie plaan jõulukuuse avamist vaatama minna, on läinud vett vedama. Milline kaunis sõnademäng, kas pole? :)
Mingil ajal siiski vihm jääb järgi, ent siis on kell juba liig palju ja väsimus peal. Härra nurrub skype kaudu kõrva ja tervis on mul oi kui halb! Kõik need konditsioneerid poodides ja autodes versus väga soe ilm õues - see kõik on halvasti mõjunud. Peavalu, kurguvalu... jään ära magama, kui teised teises toas lobisevad ja kilkavad südaööni.
JA üks hetk hiilivad ringi päkapikud, aga mina küll juba magasin...(või siis mitte).
01.12. 2013
Esimese advendi puhul (sellest ka need päkapikud öösel minu kotist käisid
Kell 7 püüame praktiliselt inimtühjalt tänavalt takso ja sõidame lennujaama. Veel Eestis olles ja plaane tehes, et kuidas ja mis ja kus, otsustasime vahemaid ja ajakulu hinnates, et ei, me ei hakka bussidega sõitma neid sadu ja sadu kilomeetreid, sellega meie nappe puhkusepäevi raisates. Otsustasime veidi kallima lennureisi kasuks. Esiti tellisime need piletid kolmele Estraveli kaudu, kui mul juba nobedalt makstudki oli ja teised kaks otsustasid sellest loobuda. Estravel kandis mulle raha tagasi. Aeg möödus ja preili M passis küll iseseisvalt pileteid, päris kõige odavamad magasime maha, aga kõige hullema hinnaga need lõpuks polnudki. Võtsime siis ära ja nüüd olimegi teel lennujaama. Taksojuht teeb sõidu ajal üllatavaid manöövreid ja no suht napikas oli, et oleks avarii olnud. Selliseid seikluseid aga me ei vaja. Jõudsime tervelt ja suure varuga lennujaama. Ei tea ju kunagi nende suurlinnade ummikutega, et kuidas lood. Seekord vedas.
Ostan lennujaamast kolm pakki kanget Hallsi, et elada saaks. Kell 9.56 stardib lennuk Foz do Iguacusse. Pardale suundudes ja lennul olles tundub, et oleme saanud tuusiku seeniorpaketist. KUHU me läheme koos nende pensionäridega???
Lähenedes sihtkohta teatab kapten nagu ikka ilmaolusid: "The weather in Iguacu is too good. 29 degrees."
Me oleme rahul. Taevas on pilvitu ja ilm mõnus. Me jõuame kohale ja mul on eluräme kõrvavalu. Nohu ja maandumine ja üleüldse kehv enesetunne võrdub väga-väga jube kõrvavalu ja sellist pole mul varem olnud. Ja siis on kõrvad lukus. TERVE PÄEV. Ei ole meeldiv tunne, sõbrad! Ei ole!
Olen kogu aeg nagu vati sees. Mitte midagi ei kuule, tegelen ainult kõrvade lukust lahti saamisega. Ikka vanal heal "vajutan kõrva peale, et läheks vaakumisse ja siis lukust lahti" meetodil. Ei, see ei tööta. Ainult valu põhjustas hirmsat moodi.
Meil on lennujaamas vastas autojuht, näpus silt preili M nimega. Puhta õigesti kirjutatud ja väga vip tunne on niimoodi saabuda tervitusi vastu võtma. Autojuht sõidutab meid paarkümmend kilomeetrit lennujaamast linna poole ehk linnakese serva meie hotelli. Tee peal lobiseb vaatamisväärsuste infot ja muudkui korrutab, et täna hea ilm, homme sajab!!! Mulle see lugu üldse ei meeldi. Teeme check-ini, viime asjad tuppa ja suundume siis koskesid vallutama. Tahame minna bussiga ja mitte kaugel hotellist tänava peal on bussipeatus, sinna lähemegi. Päike on seniidis ja kütab lagipähe. Fantastiliselt palav on olla, esimest korda Brasiilias. Enne on ka kraadid samad olnud Rios, aga ei olnud nii läppuvalt raske olla. Ja muidugi need kõrvad, neist ma ei taha rääkidagi. Ootame ja ootame bussi, ega me ei tea süsteemi ka ju. Ega räägi portugali keelt. Buss tuleb püüda, muidu ei peatu. Ja siis, kui buss juba möödas oli, taipasime, et too oligi ju meie buss.... Neid kihutas mööda hulgi ja meie soovitud buss pidi sõitma iga 20 min tagant. No ootasime veel, kuid ei tundunud midagi juhtuvat. Kusjuures kosed asuvad vaid veidikene lennujaamast edasi ehk teises suunas. Krt, me oleks võinud nt pagasi anda lennujaamas autojuhile, et see selle hotelli viiks ja me oleks saanud juba kohe minna oma rada pidi. Või siis leppida kokku, et autojuht tuleb meile Iguacusse järgi? No vot aga ei teadnud süsteeme ja marsruute jne ikka enne, kui kohal.
Lõpuks loobume sellest bussipüüdmisest ja püüan meile tee äärest takso. Vastasel korral jäämegi tee äärde ja kulutame väärtuslikku valget aega.
Taksosõit läheb meile maksma 32 reaali, s.o natuke alla 11 euro kolme peale.
Oleme kohal rahvuspargis. Kassast lunastame sissepääsu, suundume rahvuspargi-sisesele bussile (sest territoorium korralikult suur ja jalgsi juba ei rända) ning leiame end peatusest, mis viib esimeste koskede juurde. Ja avanevad vaated!!!
Ei anna seda tunnet ja suurust edasi ükski pilt ega sõna. Seda PEAB ise nägema. Kilomeetrite viisi järjest koski kõrvuti, kohati mitmetasandilised, kohati ühetasandiline. See võimas vee jõud, mida sa näed alla kukkumas. Fantastiline tunne seal olla ja kogeda.
Olime kuulnud paljudelt Brasiilias käinutelt, et no neid koski pole küll mõtet vaatama minna. Eino mis mõttes? Täiesti fantastilised vaated ja loodus on ju?
Meil jagub jalutamist, pildistamist, poseerimist ja imetlemist 2,5 tunniks.
Teerada viib looklevalt piki jõekallast, kus paremal käel võimsad vaated ja vasakul käel puhas dzungel ja mäesein. Ja tarantel! Esimest korda elus näen selle õuduse sentimeetrite kauguselt ära. Tegelikult ise ei märkagi, nii osavalt maskeerunud oli, kuid keegi kaasturist jäi näpuga näitama ja nii nägin ka mina...
On ka palju kaunimat loodust imetleda. On uskumatute värvidega liblikad, on pesukarud, kes müttavad ringi, on suured sisalikud. Need on jätkuvalt väkk. Olid Austraalias ja on siin ka.
Jõuame oma dzunglirada pidi Devil's throat'ini. Erinevate koskede suudmesse, kus teerada kulgeb vaateplatvormiks keset veemöllu. Ainult suur veepilv on üleval, eos on teada, et ükski pilt välja ei tule ning mitte keegi kuivaks ei jää.
Selg sirgu ja minek. Oleme momentaalselt märjad, aga milline emotsioon ja energialaeng!
Pildid koskedest - no neid ma tegin tuhat vähemalt. Nagu ikka kodus vaadates on nad kõik ühesugused, aga mind ei morjenda. Laon nad siia kõik ritta ka muidugi, ei pääse te neist midagi.
Saame viimaks ometi ka normaalseid suveniire shopata, sest Rio selles vallas üldse ei hiilanud. Olen juba nädala jagu otsinud Rios Brasiilia lipuvärvides plätusid, kuid mida pole, seda pole. Siin nüüd kahed olid!!! Ühed laste number ja teised... härra number! Aga mina??? Ma tahaks ju endale? Aga mis siis ikka, mind on vaevanud juba pikalt üks pildikompositsioon peas ja hädasti oli just selliseid plätusid vaja. Ja saabki härrale kingituse ka teha.
Ja kogu selle jalutuskäigu ajal suudan ära põleda päikese käes. Mitte nii nagu Eestis, et vähkpunane ja valus üle terve keha, vaid mõnus õhetus põskedel ja otsa ees. Ning joodikumaika päevitus, muidugi mõista. Devil's Throat juures on platvorme mitmel tasandil, saab koskedest võrratuid vaateid igalt nurgalt.
Kõrvad on jätkuvalt lukus. Kuigi korraks nagu saab korda, aga ei, tegelikult on see ainult reklaamitrikk ja sama sitt on olla edasi.
Sõidame bussiga tagasi rahvuspargi algusesse, ka seal on poekesi, mida veel kiirelt uudistada. Väike postkaardi kirjutamise paus ning kiire hingetõmme.
Tee äärest õnnestub seekord ka buss püüda (suuresti tänu teistele turistidele, kes selle töö meie eest ära teevad) ja 2,75 reaaliga saame ära linna. Ei suundu meie peatuses maha, vaid otsustame sõita linna sisse ja vaadata ringi keskuses. Sõidame ja sõidame ja kõik tundub väga geto olema.
Jõuame downtowni ja lõpp-peatusesse, sealt hakkame jalgsi tagasi loivama.
 |
| K-l oli tol päeval just öökulliga t-särk seljas ja see ju ometi nõudis olukorra erilisuse ja kokkusattumuslikkuse tõttu pilti :) |
 |
| Selliste motiividega oli terve Rio turumajandus täis rannasalle. Ostsime ka mõned :) |
Juba on kergelt hämar ja kas ma just tundsin vihmapiiska oma nahal? Taevas muudkui sähvivad välgunooled. Jõuame baaride alleeni, mis minu, orienteerumisässa, hinnangul on pmst ümber nurga meie hotellist. Otsustame võtta istet ja teha malaariavaktsiini ehk gin tonicud.
Kastame keelt ja teeme tooste, kui hakkab vihma sadama. Rämedat moodi sadama!!! Vihma tuleb nii suure hooga ja kogustes, mida pole enne nähtud. Istume väljas varikatuse all ja ega väga pikalt saagi olla seal. Järjest tugevneb see vihm. Niimoodi istudes ja lobisedes (omavahel muudkui ahhetades, et hea vähemalt et hakkas sadama just siis, kui olime istet võtnud ja mitte kui alles rahvuspargis) näeme, kuidas välk lööb üle tee olevasse elektriposti ja viskab välja surisevaid sädemeid. Ta lööb sinna kaks korda järjest!
Meie lauda nillib end üks kohalik noormees, ta oskab ka inglise keelt piisavalt, et meiega seal juttu teha. Kui dringid tehtud, laseme baarist endale takso kutsuda ja kui takso ees, on tõsine raskus see 4 meetrit sinna joosta, sest saaks koheselt läbimärjaks. Baaril on õnneks ka vihmavarjud ja meid eskorditakse kuivalt taksoni. Tore!
Taksojuht viib meid hotelli ära, kuigi esiti tekib segadus, sest viib meid vale "pousada" ette. Tänav on õige, kuid pimedas ja ämbrist tuleva vee paistel täiesti võõra ilmega. Tuppa saame siiski õnnelikult lõpuks.
Ja juhhuu!!! Kõrvad said lukust lahti. Parim nipp on haigutamine! Haigutada pikalt ja sügavalt ja see lööb kõrvad lahti. (samas kartsin juba eos ette tagasilendu Riosse, sest see kõrvavalu ja järgnev vati sees olek terve päeva oli tõesti õudne).
02.12. 2013
Päev algab ikka härra kõnega, sest wifit leiab Brasiilias igalt poolt. Hommikusöök hotellis on üle mõistuse rikkalik - puuviljad, müslid, pirukad, juustud, vorstid, mahlad. Kõik jutud.
 |
| ->e pealt ahvisin kompat, kui me Balkanis käisime suvel. Tema piirdu kohvitassiga linnakaardil, mul on väike edasiarendus. Kõik söödav või joodav selle koha kaardil, kus parasjagu oleme. I like. |
Sööme end kurguni täis, võtame hotellist taksojuhi, kes meid Argentiinasse viiks. See Argentiina päev tuleb eraldi postitusena.
Kell 17 tuleb meile autojuht taas järgi ja suundume uuesti Brasiiliasse. Iguacu kosed on kolme riigi piiril - Brasiilia, Argentiina ja Paraguay. Uurin hotellist Paraguay võimaluste kohta. On õhtu ja meil piisavalt vaba aega, et minna sinna dringile. Admin laidab mõtte maha, et sela pole midagi teha. Hotellis nad müüvad 1-päevaseid Paraguay shoppingtrippe, ent õhtul polevat midagi teha ega kuhugi minna. Linnake seal piiri ääres mõttetu. No kui ei, siis ei. Paraguaysse ma ei saanudki seetõttu.
Peale pisikest puhkust hotelli basseini ääres lähme linna dringile. Vastupidiselt eelmise päeva infole, et tuleb vihmane kole päev, oli meil olnud imeilus ilm ja seda õhtuni välja, seega hea põhjus minna nautima.
Jalutame samale tänavale, kus eelmine õhtu olime olnud ja leiame endale sobiva baari. Üks kann kokteili. Teine kann kokteili. Väga purjus.
 |
| Teise kannu pilt on juba palju hägusem :) |
03.12.2013
Meil on hommikul vara äratus. Kl 5 lausa. Wifi ei tööta millegipärast, mistõttu kohe on katki olla, et härraga skypeida ei saa. Raske on olla nii pikalt oma kallimast eemal, vajadus häält kuulda või kõrva sisse nurruda ja oma emotsioonidest ja elamustest rääkida on ju suur. Täiesti kohutav, et temaga neid koos siin nautida ei saa. Kell 5.30ks olime palunud adminil meile takso tellida.
Mis ei olnud lõpuks muidugi takso, vaid nende poolne autojuhiga transfeer-teenus. Selle hind oli oluliselt teine kui takso. Väga mugav "valesti aru saada".
Algas pikk päev. Päevaplaan: oodata lennujaamas. Lennata. Oodata lennujaamas. Lennata. Sõita busssidega. Oodata. Loksuda. Jõuda sihtkohta enne südaööd.
Niisiis saime asuda lendama. Me tagasi Riosse ei saanud lennata otselennuga nagu tulles, vaid oli ümberistumine Curitibas. Trippi planeerides oli preili M avaldanud soovi minna linnaga tutvuma ootamise ajal, ma ise polnud lõpuni kaasa mõelnud, et kui pikk ümberistumise ja ootamise aeg on või mis? Sellest mõtteavaldusest läks aga hammas ju verele. Nüüd lennujaamas olles aga hakkasid mõlemad reisipreilid blokkima ja no ma ikka üksi ka ei taha väga hängida, kui ajakriitiline hängimine. Olime siis lennujaamas.
Minu suurim hirm kõrvavalu presents kõrvadlukku ei olnudki täna programmis! Juhhuu!
Jätkub edasilend ja oleme peagi Rios. Seekord ei tormanud taksot võtma, vaid saime lennujaama infost teada, et liigub ka bussijaama buss nr 2145. Pilet 11 reaali ja sõit ca tund. Meile sobis. Olime preili Mga netist vaadanud, et buss Paratysse väljub 15.50 ja selle graafiku järgi pidi meil piisavalt varuaega olema. Teistele andsime teada, et oleme kohal ja hakkame bussijaama liikuma, tulgu nad ka taksoga ja võtku me kohvrid kaasa.
Sõidame bussiga, parajalt pikk tee on ja muidugi ummikud. Suured suured ummikud. Nokin magada ja hiljem selgus, et mitte ainult mina. Meil kõigil oli üks ja sama hetk, et nokkida niiviisi und seal istmel ja siis üks hetk silmad lahti, et näha aknast otse ees bussijaama Nova Rio silti :D
Tegime vist kõik kolmekesi üheaegselt silmad lahti :) Seikleme natuke selles päris suures bussijaamas, milles on kaks tiiba ja neid ühendav kahekorruseline keskosa, ringi. Otsime üles kassa, kus Paraty pileteid müüakse.
See ei ole mingi Tallinna bussijaam, kus lähed kohale, vaatad - kassad! Ja võid osta ükskõik, mis bussifirma mis iganes liinile pileti. Oi eieiei.
Siin, sõbrakesed, pead teadma, mis liiniga kuskile sõita saab. Riost Paratysse sõidab näiteks vaid üks firma ja igal firmal on oma putka. Nii, me leiame selle putka. Ja SABA on MEELETUPIKK. Mida pekki? Seisame üle poole tunni seal järjekorras. Ooteajal vaatame õnnelikke, kes kassast piletitega lahkuvad. Valdavalt on kõik noored, suurte seljakottidega ja pusserdavad särgi all oma vöökottidega. Haah, turistid :) Meie lõppeks endi vöökotte praktiliselt ei kasutagi.
Peas käivad mõtted, aga mis siis kui pileteid ei saa? Selle variandi peale polnud me tulnudki. Et miks ei peaks saama eksju? Aga siis tuleb välja, et maailmas on küllalt kohti, kus tuleb ühistranspordi piletid ja värgid ette osta või broneerida. Või kui on ainult neli piletit alles? Mis siis saab? Jõuame kassiirini ja taas keelebarjäär. Ma olin enda arvates nutikas. Kirjutasin telefonisse eriti suure fondiga ette, et Paraty 15:50 ja cinco persoa.
Näitan seda veendunult.
Tädi tõstab neli sõrme! Külm jutt käib läbi, et mis mõttes NELI!!! "Nooo-noo, CINCO!!!", halan seal kassas. Hiljem saan aru, et tädi pidas silmas bussiväljumisaega. Et mitte kell 15.50 nagu ma teadsin, vaid et kell 16. NELI (sõrme) noh :)
Saame oma piletid kätte. Tuvastame, kuhu saabuvad selles metsiksuures bussijaamas taksod ja oleme vastas, kui Evelin ja Helis saabuvad koos meie hiigellaadungiga. Haarame endi kohvrid ja peale kerget kehakinnitust (me preilide M ja K-ga pole täna veel söönud) jääme bussi väljumist ootama.
Buss on ülimugav!!! Parim asi pärast viilutatud leiba. Kõigil on lamamistoolid, saad end horisontaali lasta, jalgu sirutada ja magada. Ma ei ole kunagi lennukis äriklassis lennanud, aga see tundus olema võrdne sellise luksusega. Oleme väga rahul. (välja arvatud see neetud külm konditsioneer!!!)
Tervisele see konditsioneerinali head ei tõota! Kuigi lendudelt seekord pääsesin kõrvavaluta, siis uimane-paha on endiselt olla ning veidi on kõht ikkagi tühi ja see ajab iiveldama.
Sõit on pikk! Pool teed valges, kuid jätkub usinalt juba pimedas piki rannikut allapoole. Valisime esimeseks peatuspaigaks koloniaalstiilis linnakese Paraty ja too on silmnähtavalt kaunim ja hoolitsetum kui kõik need teised linnakesed, kust läbi sõidame. Kohale jõuame hiljem kui arvasime. Ikka üsna hilisel tunnil.
Ei hakka oma saja kodinaga seiklema ja külalistemaja otsima. Bussijaamas olevad infopunktid on rohkem netipunktid kui midagi muud ja sealt ei saa ei kaarti ega adekvaatset infot. Selge, taksolaks.
Veename peatuses ühe taksojuhi ära, et me mahume kõik talle peale. Sätime kohvrid kõik pakiruumi ja istume sisse ära. Ta küsib veidi kõrgemat hinda, kui nt nelja inimese eest küsiks, aga oleme nõus. Peaasi, et juba kohale saaks.
Jõuame kohale, toad on ausad, wifi on olemas. Jätan telefoni laadima ja suundume ööpimeduses linna sööma. Linnake paistab väga ilus tõesti - valged majad ning värvilised uksed-aknad. Kuid mul on uni ja paha olla ja keerab sees. Ainus mõte on söök.
Siis algab tants aurukatla ümber, kuhu küll sööma minna ja vaatame hoopis suveniire. Enamus (ja just enamus mitte enamik) otsustab, et see elava muusikaga koht seal eemal on hea valik, mul aga ei ole jaksu lärmi sees olla, sest muusika oli seal tõega vali. Söön üksinda eraldi restos ja haletsen end. Road on kõik kahele inimeesele ja vastava hinnaga ka. Võtan kala juurviljadega, millest pool jääb söömata.
Jalutan ära magama.
04.12.2013
Ärkan viie ajal ja skypeme härraga. Saan üle paari päeva taas netitada.
Tervis ei tundu jätkuvalt kõige parem olevat, teeb ka meele mõrumaks. Vastik kinnine köha, mis järgi üldse ei jää. Peale skype kõnet tudun edasi ja üles ärgates tundun endale juba rohkem inimese moodi olevat.
Hommikusöök on meil taas jumalik. Puuviljad, värsked saiakesed juustu-vorstiga. Ja tee! Mmm, joon mitu tassi mate teed.
Pakin taas oma õuduseni plahvatanud kohvrit, see õnnestub hädavaevu. Ma ei ole ju midagi ostnudki veel? Et olime Paratys vaid ühe öö, siis check-out ja kohvrid külalistemaja lobbysse.
Üle tee on kohe rand ja seal saame viiekesi alata oma rannapuhkust. Rios ju sai samuti päikest püüda rannas, kuid seal oli see 50:60 linnatuuridega pooleks. Üleüldse, ma pikalt ei kannata päikese käes vedelemist (Brasiilias ainult varju all olin ka muidugi, et mitte ära põleda) ja seetõttu sai peale paaritunnist jalapuhkust mindud linna peale. Nüüd algasime oma reisi rannapuhkuse osa. 100 m ja varbad vees. Üsna privaatne rand, taustaks mäed ja puudevilus rannabaarid. Kokteilid, kookospähkli piim, rannatoolid. Asusin oma kompositsioonipilti tegema. Iguacust ostetud lipuvärvides plätud ja rand ja kookos. Kõik, mis ilmestab Brasiilia puhkust.
Vesi nagu vannis, niiiiii soe. 2,5h vedeleme rannatoolil või vees, seejärel lähme vaatame, mis seal värviliste uste ja akende taga peitub. Munakivitänavad, valged majad, värvid, rõõm. Ilus selge ilm ja päike. Kõik see vanalinna osa oli täis poekesi ja butiike. Ühesõnaga, alustame shoppingut. Magnetid. Ehted. Muud kingitused. Cachacha ehk alkohol.
Parim cachacha ehk suhkrurooviin tulebki osta Paratyst, see on selle linnakese artikkel. Alkopoed sisaldavad valimis tuhandeid erinevaid pudeleid.
Väga raske valik, jätame selle hilisemaks ehk kui saame õhtul kokku Peetriga, meie edasise majutajaga. Sellest tsipa hiljem.
Päev lippab käest, kui muudkui poodides ringi käime. Niigi on palju raha kulunud, kuid Paraty on imeline koht just kingituste ostmiseks. Ja no endale peab ka ühtteist lubama.
 |
| Kingitus ->e-le Ta sai pildi teaserina ka. Brasiilias on väga šeff ehete designer pood, kust ma endal eostsin ühtteist ja kingituseks ka. Anti kaasa ka sertifikaat, vau. Pood juba se oli tõeliselt vau, pood on täis kummuteid, kus ehted kõik sahtlites. Muudkui vaata ja otsi. Sobral on selle brändi nimi ja ->e kingi koti peale tegin paar täiendust: sai kirja SÕBRALE :) |
Kell 16 kinnitame keha taas ühes kaalu järgi maksmise restos ja siis liigume tagasi külalistemaja suunas. Ma võtan aega skypemiseks, teised liiguvad randa ära. Jääb üle aega parajaks teha, kuni Peeter ja Kärt kohale jõuavad.
Ootame-ootame-ootame ja siis nad tulevad minibussiga. Ülevoolavalt sõbralikus tujus ja me ei tee jutukski enam meid häirinud asjaolusid.
Saaga nendega on veidi pikem. Kui me olime veebruaris piletid Brasiiliasse ära ostnud ja oma reisiseltskonna suuremaks kasvatanud, hakkasime tegelema taustatööga, et mida me teha ja näha jõuaks Brasiilias. Nagu ikka, on hea ja õnnestunud reisi alus korralik taustauuring. Preili M võttis oma peale uurimiseks Rio ja Iguacu välised tegevused. Mina olin suvel nii muuseas tutvunud ühe saopaulokaga, kes ütles, et Rio ja Sao Paulo vahel on Brasiilia kaunimad rannad. Täpselt poolel teel on rannikul selline kohakene nagu Ubatuba ja interneti foorumid pajatasid kõik, kui võimas ja äge Peetri juures on. Preili M asus Peetri kontakti otsima, kuid tulutult. FBs oli ta olemas, kuid ühelegi kirjale ei vastanud. (hiljem teame, et ongi suur manjaana) Siis, nutikad nagu me, preilid, oleme, süttis tal tuluke ja küsis minu käest: "Kuule, vaata, kas sul on Peetriga FBs ühiseid tuttavaid?" Ma vaatasin ja leidsin, et näe, ongi! Kirjutasin tollele tuttavale ja rääkisin mure ära. Tuttav reageeris kiiresti ja teatas, et häh, Peeeeedro on ju tema õe hea sõber ja pmst nagu pereliige väiksest peale. Sain teada, et Peeter on just Eestis ja ilusti ka telefoninumbri, millelt kontakti võtta. Preili M kontakteerus, sai ta FBs ka sõbraks ja leppisime kokku ühe õhtu, kus kohtume ja räägime, mis meid täpsemalt huvitab ja mida tema pakub. Pmst tund enne kohtumist ta selle asja känsedas, õigemini tegime plaanid ümber tema järgi ja ta pidi helistama, kui vabaneb. Kõnet ei tulnud.... Läks pikalt aega mööda, kui preili M oma tuntud südikuses alla ei andnud, muudkui kirjutas talle ja me siiski tahtsime kohtuda. Saimegi tema ja ta tuliuue kallima Kärdiga Kadriorus kokku. Rääkisime, kuulasime tema pakkumisi (dzunglivilla, tuurid, autorent, snorkeldamine, rannad, kosed dzunglis jne). Tegime diilid ja bronnisime selle dzunglivilla, aga tahtsime jätkuvalt täiendavat pakkumist hindade osas saada, mille lubas meile asap saata. Seda ei tulnud... Tema tingimus oli, et pool raha Eestis ette kannaksime ja siis teise poole kohapeal. See meile sobis, sest nii saime reisil tehtavaid kulutusi hajutada. No ma kordan, mitte mingit piiksu ka talt ei kuulnud ja reisi algus tormas mühinal vastu. Kui ei, siis ei, mõtlesime. Ja et saame jooksvalt siis mõelda, mis ja kus teeme, kui Paratys oleme. Et võime seal pikendada oma viibimist või otsida ise Ubatubasse midagi. Lõpuks siiski kontakt tuli, nädal enne reisi algust kirjutas Kärt preili M-le joodeldava "järgmine nädal skypeme, tere tulemast paradiisi". Ma vaatasin kulmu kerkides, et muidugi skypeme, napakad.... Ja olime valmis, et selline manjaana mentaliteet võib tähendadagi, et tegeleme oma asjadega kohapeal ise. Vahepeal olime jõudnud juba reisi alata ja peatusime parasjagu Atlantas, kui tuli soov, et nüüd on hädasti vaja, et te meile ülekande ära teeks.! Et siis NÜÜD? Nagu meil oleks kellelgi kuu lõpus olnud selliseid summasid kontol või teiseks... ID kaarti kaasas (me ju läksime Brasiiliasse, kus nad muudkui röövivad. ja kõik üleliigne jäi maha... kurjam, ma ei võtnud isegi rahakotti, vaid panin rahad maxiclipi.. ja nägin kurja vaeva sellepärast koguaeg). Veelgi enam, meil polnud kaasas ei arvutit ega id-kaardi lugejaid ja päris ma tahan mingis suvalises võõras arvutis rahaülekandeid teha. Rullisime ohtralt silmi sellise reisikorralduse peale. Preili Mga arutlesime, et nemad vist ei ole meiesuguste reisijatega varem kokku puutunud? Et Peeter pani meid omale lukku ära kuupäevadega, enne kui me üldse ütlesime jah-sõna. Me pärisime infot ja hindasid, mitte ei teinud kohe broneeringut. Igatahes oli juba enne reisi algust mõru maik mann.
Aga siis oli Brasiilia ja võrratu Paraty linnake ja me nautinud olemist ja mekkinud caipirinhasid ja kokteile ja nad tulid meile bussiga järele, et meid Ubatubasse viia. Me olime valmis ka, et ei pea selle päeva õhtul tulema, tulge järgmise päeva hommikul. Me võime Paratys ööbida ja omal käel sealset mingit festivali külastada. Peeter jahus pikalt, et tol õhtul on seal hea tasuta muusikafestival, kõvad esinejad Brasiiliast ja naaberriikidest.
Meie uurisime ka linnast, et teil siin täna mingi festival? Ja saime vastuseks, et keegi ei tea sellest midagi. Kui P-K kohale jõudsid, siis nad linnatänavatelt uurisid ka ja selguski, et ei ole. Keegi oli haigeks jäänud ja festival tühistatud... Manjaana all over again.
Paneme oma pakid vööri ja jalutame nendega veelkord, juba hämarduvas Paratys. Peeter siis räägibki, millised on parimad cachachad, mida kaasa osta. Kärt tutvustab ühte magustoitu purgi sees, mida saab ainult Paratyst. Olen müüdud ja ostan selle kaasa, teadmata veel, KUI HEA see tegelikult on. Eriti koos acai-ga.
Järgmises alkopoes, me käime neid päris mitu läbi, juhtub huvitav sündmus. Ühel hetkel on alkopoe ees koos 9 eestlast. Meie viiekesi, Peeter-Kärt ning nende tuttavad, üks paarike. Nood on Brasiilias "lähetuses" ehk et on aja maha võtnud, chillivad-grillivad ja distantsilt tegelevad tööasjadega ka. Jutustame seal kõik, kui jalutavad mööda VEEL kaks eestlast. Päriselt? Neid me olime veidi varem rannas põgusalt trehvanud ja nüüd nad tulid ka linna peale jalutama. 11 juhuslikku eestlast suure Brasiilia väikeses linnakeses.
Peale sellist trehvamist liigume meie seltskond ja P-K ära tänavabaari, teeme caipirinhasid ja lobiseme lõbusalt. Saan teada, et Brasiilias tuleb arve maksmisel küsida "tuisutopsi". Baari kulul lahkumisdrink. Päriselt? Peeter küsib ja tuuakse lauda.
Istume bussi ja asume teele Ubatubasse. Käib nali ja naps ja autos pudel ringi.
Päris pimedas jõuame Ubatubasse ja läbi linna sõites meie dzunglimajja. Meil kõigil on oma tuba, villal on kaks verandat, elutuba läbi kolme tasandi. Alumine veranda koos köögi ja söögitoaga on üks tiib, ülemises parralleelses tiivas asuvad magamistoad ja teine veranda. Neid siis ühendabki läbi kolme tasandi elutuba.
See maja on VAU!
Ma ei ole kunagi nii ägedas villas majutunud ja meile väga meeldib. Kuna on kottpime öö, siis ümbrust ei näe, kuid saame lubaduse, et see on võrratu.
05.12. 2013
Kell 6 teen silmad lahti ja otse voodist üle oma varvaste vaatan lahtisest aknast välja. Mu ees on lopsakas dzungel ja selle taga otsevaat ookeanile. Koos punetava taevalaotusega ehk tuntud ka kui päikesetõus. Täiesti uskumatu!!! Kilkan ja rõõmustan.
 |
| Ülemine rõdu. |
 |
| Minu lemmikkoht. |
 |
| Söögituba |
 |
| Vaade elutoale. |
 |
| Vaade köögi ühele tööpinnale. Teine jääb vasakule. Otsevaates veel mitu majapidamisruumi. |
 |
| Ülemise korruse esimene vannituba. Jagasime seda kolmekesi ja kõik mahtusid oma ilutoodete ja protseduuridega ära siia. |
 |
| Minu vaade :) |
 |
| Ülemise rõduga tuba. Neil on ka eraldi vannituba. |
 |
| Ülemise korruse teine vannituba siis. Asub rõduga toas. Selja taha jääb muidugi suur ruum peegli ja peeglilauaga. |
 |
| Köök on tohutu suur. Kahel pool suured tööpinnad ning kaks kraanikaussi. Siia kööki mahub küll mitu kokka ära :) |
 |
| Alumine rõdu ja sissepääs. Mitu söömisnurka ning taga grillinurk. |
 |
| Väike kanajalgadel majake :) |
 |
| Maja vaade kaks sammu kaugemalt. |
 |
| Teerada maja eest viib läbi dzungli randa. |
 |
| Vaade paremast nurgast alumisele rõdule. |
 |
| Maja paremast küljes viib trepp üles ülemisse tiiba. Saab astuda otse ülemise rõduga tuppa. |
 |
| Selline majaplaan ühesõnaga. Ülemine ja alumine tiib, mida ühendab elutuba läbi kolme tasandi. |
Ärkame rahulikult, sest kiiret pole absoluutselt. Lihtsalt kõik minu varased ärkamised tulevad iseenesest, mul läheb uni ära. Ju siis ei ole Brasiilia ajaarvamise järgi end sättinud. Hommikusöögiks teeme Eveliniga omleti ja acaid. Meie korraldajad pole külmkappi üldse süüa varunud. See oleks pidanud olema ka üks läbirääkimiste punkt nende poolt (inimesed, kes sellega raha teenivad! Kuidas nad üldse nii palju kiitust on foorumitesse kokku ajanud, kui elementaarsed korralduslikud küsimused lonkavad? Või siis ongi nii, et Peetri naljatlemine ja muudkui rand ja alko on see, mis inimesi võlub? Ilmselgelt meid mitte).
 |
| P. hüppas üks hetk oma hetkemajakese aknast välja ja tõmbas võsa seest välja ananassi... |
Mingi aeg saabuvad P-K ja suundume läbi dzungli alla randa. Meie päralt on privaatne Praia Vermelha. Kümmekond inimest peale meie, kohalikud. Kärt räägib, et on juba ette surfipoistele reklaaminud, et tulevad viis blondiini. Kõik pidavat elevuses olema. Sel päeval on pilvitu taevas ja olematu laine, nagu Peeter ütleb. "Laine on täielik pussy," on põhisõnum.
Ma ei taha samal seisukohal olla, laine on jõhker, muudkui murrab randa ja rebib tagasi kõik, mis vees on sel hetkel. Ujuma minemisest ei taha ma mõeldagi, ma pelgan selliseid laineid ja vett, mis ei allu kontrollile. Igatahes, surfilainet ei pidada üldse too päev olema, sellegipoolest on vesi surfipoisse täis!!! Saame teada, et eputatakse meie pärast. Meie kodurand on muideks Brasiilia top surfirand, kus toimuvad suured surfilaagrid ja -võistlused ja rahvast tuleb kohale üle maailma. Selle tuntuse kohta on ikka väga priva rand. Või aetakse meile häma?
Käime teeme muidugi vees pilte, nagu turistile kohale ja kui kaameraga tagasi oma lamamistoolile jõuan, tuleb Kärt, et kuule, surfipoiss seal lauaga ootab, et saaks sinuga pildile. Oh jummel :) Kui nii, siis tehtud. Mul oli niikuinii hädasti vaja surflauaga pilte teha rannas ju.
 |
| K. viskab lausa silda |
 |
| Meie lemmikud krabid :) Kella 15 ajal ilmusid alati välja ja tegid showd ca tunni jagu igapäev. Oi, ku kiirelt nad edasi-tagasi jooksevad :D |
Päevitame. Kõrbeme. Teeme caipirinhasid. Kärt õpetab mind laine alt ujuma. Sööme imelisi, lihtsalt võrratuid ja värskeid krevette ja hailiha. Seda kõike püüavad kohalikud kalurid ja toovad värske kala rannabaaridesse. Ubatuba tähendab tõlkes vanast indiaanikeelest "palju paate". Seda ma võin uskuda küll.
Haidega seoses kinnitab Peeter, et kohalikel on ütlus: "Ubatubas ei söö hai inimest, vaid inimene haid". Hairünnakuid ei pidada olema.
 |
| hai liha |
Mul õnnestub pika raske rannapäeva peale päikesekreemi silma hõõruda ja no ei saa enam silmast välja. Kipitab ja midagi ei näe ja pahandus. Neli korda käin duši all pesemas, ei midagi.
Kl 16, peale väsitavat päeva napsude ja päikesega, suundume tagasi villasse (mille uksi kunagi ei lukustata, nii turvaline olevat), et tunnikese magada ja puhata. Seejärel pidime minema kõrval olevasse randa sööma.
Ma lobisen härraga skypes ja kui tund möödas, lõpetan kõne, et noh, sööma minek. Keegi ei kõssa ka kuskil. Silmaga mul jätkuvalt pahandus ja pane ta siis ka kinni ära. Magame kõik veel tunnikese. Ärkan kl 18, vaade aknast on kurjakuulutav. Pilved muutuvad silmnähtavalt üha tumedamaks ning tuul muudkui tõuseb. Kõmiseb ja välgutab. Me juba teame, mida see tähendab.
Siis avanevad taevaluugid ja alla sajab metsik vihm. Kõik tormab väljas, tuul rebib dzunglit. Tohutu möll. Meil on elutuba ja alumine tiib üleni klaasist, selle taga olev dzungel on maru. All on kamin ja võrkkiik ja ma just hommikul olin härrale telefonis õhanud, et kuidas tahaks siin kaminatule taustal istuda ja nautida tormi. Sain, mis tahtsin :)
Pargingi end lemmikvõrkkiike, neid on meil majas kolm lausa, ja vaatan dzunglimöllu klaasi taga. Ma olin juba tulles kuulutanud, et see alumine võrkkiik on puhta minu oma. Üldiselt ma reisin nii, et kunagi ööbimiskohale rõhku ei pane, sest niikuinii on ainult magamise koht ja mitte chillimiseks. Nüüd aga ei olnud meil rannapuhkuse ajal kuhugi kiire, vaid nautisimegi. Ja seda saime mõnuga teha. Kui Peeter ja Kärt läbi tormi meie juurde jooksevad (nad ise elavad hetkel veidi eemal väikses majas, tavaliselt elavad ise selles villas), kuuleme, et puhta orkaan on väljas lahti ja sellist maru pole Peeter 9 Ubatubas elatud aasta jooksul näinud. Saame täie raha eest nautida. P teebki kaminasse tule üles ja on väga õdus olla. Külmkapp meil on ju tühi ja poes pole käinud sel päeval. Pidime ju minema välja sööma. Mõtleme, et küll on hea, et ei läinud, me oleks täiesti raju kätte jäänud ja hiljem järgmisel päeval sinna randa jõudes näeme, et sealt oleks ikka katsumus olnud läbi tormi tagasi tulla.
Kärt siis nuputab midagi välja ja mingid jäägid on tal ka külmkapis, sellest saame mõnusa õhtusöögi küll. Väike ring-joint ka Peetri poolt ja mate tee juurde, õdus olemine tormi taustal. Egas midagi, magama ära.
 |
| Acai. Otsas. |
 |
| Caipirinha. Täitsa saadaval. Caipirinhat tehakse muide sellesama cachacaga ehk suhkrurooviinaga. Meil Eestis ja mujal maailmas on baarides Caipiroshkad. Need on tavalise viinaga ja kaugeltki mitte nii head. |
06.12.2013
Et tormiga said aknaluugid kinni pandud, siis otsevaadet ookeanile hommikul ei ole. On pime tuba. Ärkan lõpuks, et luugid avada. Terve öö olen kahtlustanud, et muudkui sajab, selline kohisemine kostub. Ooei! Päikesetõus on just lõppenud ja paistavad taas kaunid vaated. Ei mingit vihma.
See, mis kohises, on ookean.
Sööme hommikuks acaid kõik ja seame end randa valmis. Acai hakkas meile meeldima esimesest maitsmisest saati. See on acai-palmi pisike tumelilla vili, mis jahvatakase pulbriks ja segatakse siis jogurti vms kokku. Näeb välja ja maitseb nagu sorbett, aga puhas tervis ja vitamiinid ja elujõud ja õnnelikkuse allikas. Peeter hakkas seda Eestisse ka tooma, niiet olemas on kontakt meil, kelle käest saab. Julgen vabalt kiita ja reklaamida, tõeliselt hea asi on. Ja kui keegi huvi tunneb, siis jagan kontakti. Eestis mujalt sellisel kujul teda ei saa, on võimalik üksnes acai pulbrit saada.
On pilvine taevas, kuid mõnusalt soe ilm. Isegi parem rannailm ongi, kui päike lagipähe ei lajata.
Ootame tükk aega P-Kd, kuid neid ei tule. Suundume teel randa nende maja juurde, kuid seal vaikus, ju magavad veel. Manjaana. Me tahame rannas magada, kell on 10 läbi.
Kõhud on tühjad ja tellime rannabaarist käte abil söögipoolist. Ei üllata, jätkuvalt keeleprobleem. Kas tõesti on neil nii raske viis sõna inglise keelt ära õppida? Fish või shark või shrimps? Passionfruit või orange? Tundub, et on, nii teflonid on, et ei hakka ükski inglise keelne sõna neile külge.
Lõpuks saan ise tellitud, sest mul on juba standardsõnavara portugali keeles juba suus. Camarao on krevetid ja neid meil vaja ongi.
Vahepeal jõuab Peeter randa. K on eelmine päev end vees vigastanud. Tal oli varasem põlvevigastus, mis nüüd uue laksu sai, seetõttu on ta koduarestis. Viibime hetke kodurannas, ootame oma toitu. Seejärel võtame suuna kõrvalranda, kuhu pidime eelmine õhtu juba minema. Tee viib üle mäe ja läbi dzungli. ees ootab Seedrirand. Ongi Praia Cedro, sest seal kasvavad seedrid. Välimuselt meenutab natuke kodust Eestit, sellepärast ka Peetrile seal käia meeldib.
Vesi on imetasane ja see on lihtsalt super me jaoks. Kusjuures see ongi põnev. Kummalgi pool meie koduranda, vaid ümber nurga minna, on täiesti peegelsiledad rannad, kuid meite lähimas laine murrab tohutult.
Hullame tükk aega vees. Sööme-joome. Me oleme võtnud juba päev varem jutuks, et tahaks minna paaditripile-snorkeldama, kuid oleme vastu saanud häma. Et tõsteti hinda ja siis lausub meile numbri, mida kuuldes me tõesti paati ei taha. Me kahtlustame, et P manjaana-mehena lihtsalt ei viitsi meiega tegeleda. Räägib pidevalt eelmisest grupist, kus oli 40 ärimeest Eestist ja kus nad käisid ja mis nad tegid ja kui palju ringi sõitsid. Arvame, et ainult rahalõhn paneb teda tööle ja meid lihtsalt hindab talle mitte tulusaks ja blufib siis numbritega. Kusjuures endal tal ei ole ei autot ega paati, mis võiks äkki turismi korraldades ära kuluda? Ei, ta ostab neid kõiki teenusena kelleltki sisse ja need hinnad on krõbedad, sest ta tahab ise ka teenida.
Seedrirannas käivad Ubatuba linnast kohalikud paatidega (sest otse üle vee on kiirem ja lühem tee, kui autoga vms läbi linna ja dzungli tulla) ujumas-puhkamas. Ühele sellisele paadile sebib ta meid peale 20 reaali eest.
Saame kuulda, et kui hästi meil ikka vedas ja mis imeodava hinnaga saime, sest üldiselt ei võeta peale või tuleb maksta kolm-neli korda rohkem jne. Üleüldse on kuulda palju sellist laadi juttu.
Minul paneb igakord skeptiliselt kulmu kerkima, aga mängin kaasa ja chillin puhata. Et kui ei saa neid puhkuse aktiviteete, mida hoolega välja reklaamitud, siis ei saa.
Jõuame Ubatuba keskusesse ja jalutame seal ringi. Peeter viib meid ühte poodi, kus tal omad diilid, kui rahvast toob. Midagi erilist poes pole, aga siiski lahkun veel ühtede bikiinidega. No naine, nõrkus on su nimi.
 |
| Täiesti tavaline vaatepilt Ubatubas. Jalgrattad ja surfilauad. Osad rattad on nii tuunitud, et surfilaua saab külge kinnitada. Saame teada, et Ubatuba on kõige jalgrattarohkem linn Brasiilias. |
 |
| Ükskord tõi meri randa suure vaala. Tema skelett on linna vaatamiseks välja pandud. |
 |
| Isegi "stop" jaoks on neil oma sõna. Keelekümblus... |
Käime ühes toidupoes, lõpuks ometi. Ostame midagi hommikuks süüa. Õhtuks on meid kutsutud baaripidaja Wilsoni juurde koju õhtusöögile ja mingi teise jõmmi juurde grillima ka. Me siis arvasime, et kuna teine jõmm pidavat olema linnast väljas (Peetril mitte mingit oma transporti pole), siis keeruline transpordi küsimus ja tema peod pidi kahtlaseks kiskuma. Seega siis oleme valinud, et lähme baaripidaja juurde õhtusöögile, mille tõttu õhtusöögikraami peale ei mõtle ka poes.
Peeter korraldab poest töötaja autoga, kes toidukotid ja tema ära viiks. Meie pidime jalgsi astuma hakkama. Natuke maad sõidavad ja siis pidurid. Ah, ronige ka peale. Viiekesi tagaistmel, mahtusime ära kõik.
Villas duši- ja puhkepaus. Koju jõudsime ca 18 ajal ja nüüd on kell juba 20, vaikus majas. Oot, aga õhtusöögile minek? Lõpuks saabuvad P-K, et nemad küll ei viitsi kuskile minna.
[sisesta ise ropp küsisõna]
No mismõttes? Kas enne suud peas ei olnud? Poes näiteks? Me oleksime äkki õhtusööki ka ostnud või mis?
Ütleme nii, et kõik olime pahased. Isekeskis arutades mõtlesime, et kuna meile teadaolevalt on nende suhe oikuivärske (alles suvises kodumaises surfilaagris tutvusid), siis äkki on Kärt oma vigase jalaga kodus armukade (et noh, mees viie eesti blondiga hullab randades ringi)? Ei saa aru küll, et miks peaks armukade olema, sest ausalt öelda pole mehel tegu ega nägu ning oma perenime on ta kah väärt. Mõlemi poolt oli tunda selle "teeme nalja, elame paradiisis, elu on ilus" pildi kadumist ja jahedamat suhtumist. Et tehke ise, mis tahate. Ma räägin, et parajate suhtlemise invaliididega on tegu. Kas ei saa varem oma meelsustest rääkida? Kus kurat me seal dzunglis süüa leiame ööpimeduses? Kuigi ümberringi kasvavad banaanid ja acaipalmid, siis saame Peetrilt teada, et ei, banaanikobar tuleb alla võtta ja see peab nädal aega valmima nii, enne kui süüa saab. Kas sa ei teadnud, et me tuleme ja et me võiksime tahta värkseid puuvilju, kui me dzunglis elame?
Rullin silmi jätkuvalt.
Igatahes lepime isekeskis kokku, et teeme siis hommikusöögimaterjalidest omale õhtusöögi ja siis hommikul lähme linna sööma. Kokaülesanded pannakse mulle ilma minuga kooskõlastamata :) Õhtusöök saab imeline: omlett+riis+hernepasta+salat. Saame kõhud korralikult täis. Seejärel teevad preilid mate teed ning leiutavad kokteili. See teenib ära nimetuse "maailma halvim kokteil" ja tegijad ise panid selle. Tõesti oli õudne. Algul polnud nagu vigagi, aga umbes viienda sõõmu juures ei kannatanud enam, läks pikalt läbi hammaste. Naistejutud ja lebo ja võrkkiik ja magama ära.
07.12.2013
Esimest korda juhtub selline asi, et öösel on mul külm. Jätkuvad nähud terviseprobleemidest? Kl 6 ei olnud mitte mingit päikesetõusu, täiesti hall taevas taas. Natuke härraga nurrumist skypes ja kukun ära magama taas. Ärkan kl 8.30 ja preildi kõik vaatasid imestunud silmadega, et misasja??? Herz magab nii kaua täna.
Sätime ära, meil on õnneks 2 vannituba ülemisel korrusel ja üks tualett allkorrusel, niiet peegliprobleeme ei teki. Seda enam, et vannitoad (ja veel peegli-buduaarid) on suuremad kui mul magamistuba Tallinnas.
Asutame end linna minema. Allkorrusele jõudes leiame eest Kärdi, tahab ka meiega söögikohta longata. Jalutame minnes läbi kõrvalranna Tenorio. See on konkreetne Stroomi rand meets Pärnu. Rahvast on murdu, vaba kohta liival ei ole ja kõik suitsetavad ümberringi. Vesi, kuhu end sisse kasta (ehk siis piisavalt sügav) on kilomeetri kaugusel. Ja see on umbes 500m meie rannast, kuidas saab nii erinev olla?
 |
| Ma pikalt juurdlesin, et misasjad need on! Need posti otsas? Tuleb välja, et prügikastid. Tehtud sellepärast nii, et koerad ei saaks prügi kallal äia. AGA... keegi ei arvstanud sellega, et raisakotkad saavad käia... |
 |
| Austraalias oli ka väga pop selliseid pere illustreerivaid kleepse panna autole. Ilma südameta ainult. Sama pop on see Brasiilias. Ausalt öelda, ma tahan ka oma autole :) |
Kesklinn ei ole meist üldse kaugel, täiesti jalutatav. Seal on hulga pudi-padi-turupoode. Peale väga mõnusa hommikusöögi (quiche ja värske apelsinimahl, kokku 10 reaali...vau) lähevad teed Kärdiga lahku ja me asume poode uudistama. Seda polnud üldse lõbus päev varem teha, kui P muudkui kaasa jõlkus ja siis igal pool ukse all konutas ja meid ootas. Surutud tunne oli peal muudkui. Meie pärast ei pea meiega kaasa hängima ja vaevatult ootama, sest me ei tea kunagi, kuhu poodi tahaks sisse põigata või kus ühtäkki võib poole minuti asemel tund aega kuluda.
Nüüd olime isepäi ja vaatasimegi muudkui rahulikult ringi. Ja hakkab pihta: hädasti on kõike vaja. Üksteise järel tulevad näppu kotikesed: lühikesed püksid. sall. võrkkiik (see sai härrale jõulukingiks ja meil on talle meie värskelt soetatud majas koht täitsa olemas). toidukraami koju viimiseks. kõrvarõngad. maxikleit.
Teised luhvtitavad samuti oma sajalisi ja koju suundume kaamlitena.
Koju. Bikiinid selga. Randa. Veedame seal mitu tundi, ma vist suurema osa ajast magan? Aeg kaob kuhugi :) Vahepeal algab tõus, mis lainetena meid üle ujutab ja ikka konkreetselt. Plätusid tuleb püüda veest, et laine ära ei veaks ning rätikud on läbimärjad. Laine tuli nii tugeva hooga, et lükkas toolegi ümber.
See on märguanne, et tuleb rannapäev lõpetada ning koju suunduda. Täna oleme osavamad ja isetehtud caipirinha Evelini etteastel on lihtsalt võrratu. Seejärel mukime end üles ja suundume välja. Plaan on õhtusöök ja siis tantsu keerutama minna.
Kell 20 oleme valmis liikuma asuma läbi pimeda dzungli ja poolvedela poritee. Leiame kesklinnas söögikoha, kus sisse saamiseks on megapikk järjekord ukse taga. Selge, kui kohalikud käivad, järelikult on hea koht. Võtame ka sappa. Muudkui kutsutakse inimesi sisse ja siis selgub, et ähh, sisseviskaja juures peab end registreerima ka. Uus kogemus. Ootame veel ja veel, sest kes peale meid olid tulnud, on ju juba end kirja pannud. Saame viimaks viiele laua.
Koht on tore. Joogid-söögid saame kätte üllatavalt kiiresti. Võtame kamba peale pitsa nimega "Ubatuba", seal on sees ka palmito, millest Iguacus kuulsime esimest korda. See on palmipuu südamik. Mulle täitsa maitseb ja pitsa on tõega hea. Kõigile jagub pitsat rohkelt.
Helis kurdab peavalu üle ja kui on aeg suunduda tantsukohta otsima, siis ta ei saa üksi koju mindud. Me oleme seda teekonda linna ja tagasi dzunglivillasse jalutanud läbi mitmeid kordi... Ma siis loobun tantsuplaanist ja suundume villasse.
08.12.2013
Meie viimane hommik ja päev Ubatubas. Alustame seda
joogaga. Kärdil on kohalik sõbranna Rebecca, kes teeb joogatunde rannas 20
reaali eest ja otsustame ka endid natuke liigutada. Helis ei ühine, teised
vudime kõik hoogsalt randa. Aga on taas pilvine ilm ja vihmapiisadki langevad
taevast alla, siis ranna asemel teeme seda Rebecca kodus, mis asub rannast 5 min kaugusel. Majas on selle tarbeks ideaalne veranda olemas. Tund aega rõõmsat venitust-pingutust-painutust. Sai hea tunde sisse.
Niikaua, kui teised peale joogat söövad-sätivad-teevad mis nad teevad, lähme me preili Mga Tenorio randa, aga et on pühapäeva hommik, on see õuduste rand. Kollased päikesevarjud plastmasslaudade ja -toolidega üksteises kinni, mitte ühte vaba kohakest. Seal rannas ei ole mugavat rannatoolis vedelemist ja ranna nautimist. Ei, käib melu ja see kahjuks pole üldse kaasahaarav. Me sinna ikka ei jää ja suundume oma randa tagasi teisi ootama.
Pikutame pilvise taeva all ja teeme preili Mga kahepeale ühed krevetid (35 reaali).
Peale veidikest olemist tuli tunnistada, et seekord oli ilm veidi jahedam ja nagu ei olnud hea päevitada. Suundume ära linnakesse. Meil on vajalik leida üles bussijaam, et sealt igaks juhuks ette ära osta piletid järgmiseks päevaks Sao Paulosse. Meie Brasiilia hakkas läbi saama. Bussijaam asus oikuikaugel linna teises servas lausgetos. Jalutasime teekonda pikalt läbi linna, vahepeal olles juba arvamusel, et oleme valesti läinud. Ei, puhta õigesti.
 |
| II advent |
Peale veidikest olemist tuli tunnistada, et seekord oli ilm veidi jahedam ja nagu ei olnud hea päevitada. Suundume ära linnakesse. Meil on vajalik leida üles bussijaam, et sealt igaks juhuks ette ära osta piletid järgmiseks päevaks Sao Paulosse. Meie Brasiilia hakkas läbi saama. Bussijaam asus oikuikaugel linna teises servas lausgetos. Jalutasime teekonda pikalt läbi linna, vahepeal olles juba arvamusel, et oleme valesti läinud. Ei, puhta õigesti.
 |
| Taaskord see äge motiiv. Leidsime terve seina taas, mis oli täis joonistatud samade mustritega, mida Rios rannas müüdavatel rannarätikutel kujutatud oli. |
 |
| Kõige ägedamad surfipoisid! Ja neid põrnikaid on Brasiilias NII palju! |
 |
| Aaah! Skulptuurid! Mu arm! |
 |
| Väike skype kõne! |
 |
| Pika pika jalutuse käigus oli hädasti vaja jäätise pausi. Ja mul oli hädasti vaja kõiki neid värvilisi lusikaid. Nii ilusad. |
 |
| Nõus. |
Tegelikkuses teadsime, et peame raudselt arvestama liiklusummikutega, sest Sao Paulos on need rämedad. Ühed varem kohatud eestlased ütlesid, et istusid bussiga ummikus viis tundi, kui lennujaamas linna sõitsid. Lisaks on Sao Paulo maailmas esikohal helikopterite arvu poolest ja kõrghooned on täis nende maandumisplatse, sest muu transpordiga linnas sõita pole lihtsalt võimalik.
Niimoodi seal kalkulatsioone tehes nägid nad, et kella kolmene väljumisaeg on raudselt liiga hilja, sest tekiks lennule jõudmise ongelma. Suundusime kõik koos varahommikusele bussile siis ja ostsime need piletid ära. Ausalt öeldes just palju vabasid kohti bussis enam ei olnud. Buss sõitis otse SP lennujaama, mis on linnast jupp maad väljas.
Tagasi linna bussijaamast me enam i jaluta, vaid võtame takso. Teised lähevad sööma, aga minul on hädasti vaja härraga rääkida ja suundun ära villasse. Härralt tuli sms, et tal oli väga raske emotsionaalne päev ja mul on vaja ta häält kuulda ja temaga koos olla.
 |
| Koolibri akna küljes. IMEPISIKE linnuke on tõesti. |
Vedelen niimoodi me elutoa võrkkiiges ja kirun wifit, mis jukerdab ühtäkki, justnagu nimme, kui sisse sajavad P-K. Mind üldse mitte märgates võpatavad mu tervituse peale, et "mõtlesin, et te olete linna peal?"
Ma pean tunnistama, et mind selline asi häirib. See ei ole nende maja, nad üürivad seda ühelt toredalt leselt, kelle jaoks maja suureks jäi pärast mehe surma. JA omakorda allrendivad seda siis turistidele, peatudes sel ajal ühes teises majas ise. Vot, kui me oleme võtnud male maja peatumiseks ja siis tegelased käivad sisse-välja nagu peremehed, ei ole just mugav olemine. Kannata ära see 4 päeva, ei pea ju seal hängima sel ajal? Või siis ära rendi maja välja, kui tahad ise olla? Äkki me tahame seal paljalt ringi lipata duši alt tulles? Või mida iganes...
Seega oligi nagu mina oleks sissetungija olnud, mitte nemad sel hetkel. Ja ma ei saanud ka härraga isiklikel teemadel skypes rääkida, sest neli kõrva hängisid kõrval...
Kui P-K lahkuvad (sest wifi ei tööta), saabuvad teised ja asume puhkehetkele. A.k.a kohvreid pakkima. Maailma jubedaim töö sest alati puhkuse ajal otsustab kohver ka puhata ja rihma lõdvaks lasta :)
 |
| Brasiilias tehtud ostud |
Selleks pakkimise ajaks olin ma juba väga palju asju soetanud. Siia hetkeni olin koguaeg lennanud käsipagasiga, aga nüüd mitmed cachacha pudelit hiljem ei mahutaks neid ksipagasisse mitte mingi valemiga. Tuleb anda mu nupsik kott äraantavasse pagasisse. Saan läbi surma asjad pakitud, teised niisamuti. Tähistame caipirinhadega, kuid enne veel, kui neid nautida otsustame, tuleb minna kõrvalmajakesse rahaasju rääkima.
 |
| Reisi lõpuks juba kõik teavad, et enne ei saa ei toitu ega jooki puutuda, kui herzil on pilt tehtud. |
Nimelt me ei ole ju ettemaksu teinud ega saabudes ka midagi maksnud "teenuste" ega ööbimiste eest. Isekeskis oleme arutanud, et ei maksa küll Peetri meiega veedetud päevi kinni, sest rannas vedeleda oskame ise ka. Ka nemad on arvutanud ja peaaegu klapivad meie arvutatud summaga. Jääme sõpradeks, hommikuks palume endile ÜHE suure takso kutsuda, sest me teame, et mahume küll nii. Peeter ajab ikka, et ei, kaks taksot peab olema, aga näe, saame siiski ühe suurema.
Kes tahavad minna ise Ubatubasse ja seal petuda, soovitame maja kindlasti. Uhke ja luksuslik maja dzunglis. Lihtsalt neid "teenuseid", mida me ei saanud, sest "te kindlasti ei jaksa maksta" ma ei soovita. Muus osas on kõik tore ja tegelased on lõbus seltskond.
Tagasi meie villasse viimast õhtut tähistama, teeme oma caipirinhasid ja hängin võrkkiiges. Õues on pime öö juba ja sealsed kohalikud "jaanimardikad" on väga šefilt freaky'd. Neil on kaks helendavat silma ja siis pimedate suurte akende taga üks hetk näed helendavaid silmi, siis kaovad. Ilmuvad ühtäkki teises kohas jälle välja, kaovad. Koguaeg nii. Ülimalt lahe vaatemäng.
 |
| Kohe näha, et majas on naised! Väike jalanõude kollektsioon ukse taga... |
Kell 21.30 suundume ära oma viimaseid dzungliunenägusid vaatama.
09.12.2013
Ärkan kl 4 ja teen võrkkiiges viimase skype kõne härrale Brasiiliast. Musid-kallid tehtud, äratan teised. Riidesse, asjad alla ja kohal on P, kes aitab asjad autosse tarida. Kell 5 punkti pealt on takso kohal ja stardime bussijaama.
Oleme veidi varem kohal ja ees on väljumas Sao Paulo buss. Seda varianti ei pakkunud eelmine päev meile keegi, et hommikul kaks bussi SP-sse läheb. Varasem kesklinna, hilisem lennujaama. Ma oleksin oma tavaari preilidega lennujaama kaasa andnud ja ise kesklinna bussile läinud. Praeguse sooviga linna minna, sõdaksime esiti lennukasse, sealt linna ja siis tagasi.
Tegelt otsustangi, et ilmselt SP kesklinna ei lähe, sest meie sõit lennujaama juba kestab palju kauem kui ajakava ette nägi. Teedel käib remont, linnas on ummikud. MA ei hakka seda riski võtma, et istungi kuskil bussis ummikus ja mu väljalend on käes. Nii veedame kõik need 10h lennujaamas. Aga see buss, mis nüüd Ubatubast meid lennujaama viis, ei olnud kaugelt enam selline luksuslik mugav magamisbuss, millega Riost Paratysse sõitsime. Pluss see buss peatub igal nurgal.
Lennujaamas jätame asjad pagasihoidu ja lähme sööma. Kuidagi tuleb see põnev pikk päev ju sisustada. Jalutame avalikus alas, sest check-in avatakse alles 3h enne lendu, mis on puhas nonsens. Saan veel viimaseid tugrikuid Brasiiliasse jätta ja kingitusi soetada. See on tõeline Murphy laks - Riost me ostsime nii vähe kui võimalik, sest kunagi ju ei saa esimesest kohast osta, sest pärast tulevad odavamad ja ilusamad asjad mujal. Ja vastupidi, nagu meie puhul nüüd: kui esimesest kohast ei osta, siis pärast ei tule üldse midagi. Ubatubas oli ses suhtes puhta ikaldus. Kõik, mis vaja, oleks pidanud Riost ära ostma.
Tunnid siiski vaikselt kulgevad. Check-in viimaks ja saame osast kohvrikoormast vabaks. Viimaks saame lennukisse ja jätame Brasiiliaga hüvasti. Selleks korraks. Kindlasti tahan ma näha ka Põhja-Brasiiliat, kuhu me seekord ei jõudnud.
Meil on lennukis preili Mga kõrvuti istekohad ja muidugi rida nr 45. See kõige viimane, kus seljatuge alla lasta ei saa ja ees on reisi pikim lend ehk üle 10h rõõmu. Ma suudan oma härra poolt kaasa antud (ja vahepeal kotti mittemahtuva, kuid lennukis see-eest asendamatu) kaelapadjaga magada ca 7h. Preili M mitte üldse.
1 kommentaar:
Issand Herz!
Niiiii lahedad pildid. Ma tahaks KOHE sinna minna!
Ja see SÕBRALE kink oli lahe - nii kontseptsioonis kui ka sisus :)
Postita kommentaar