POOLA, juuli 2014

Peale Serbiat ja Slovakkia Tatraid me muudkui sõidame. Õhtupime on käes ja ma olen täitsa väsinud kõrvalistmel istumisest :) Niiet kolin eesistmel ära taha meie pessa ja suikun unne. Härra kasutab oma hingitsevat energia, et Poola teid neelata. Öösel on vähe mõistlikum liiklus kui päeval. Niiviisi sõidab ta Krakowi linna välja, peatab auto ühes eeslinna tanklas ja poeb mulle viimaks kaissu, kuigi ma juba tükk aega tagasi pakkusin välja, et tulgu magama ära.

24.07.2014

Tere, vihmane Poola. Ikka päris sant ilm on :)

Kuna oleme pika reisi läbi teinud ja Poola reeglina on juba vaat et kodu, mis tuleb nii kiiresti ilma mälumata alla neelata, kui võimalik. Mina aga palun, et teeksime Poolas ühe peatuse - Krakowis. See jääb tee peale meile niikuinii (sest ma koostasin ju tagasitee marsruudi) ja ma olen palju kuulnud Krakowi linna ilust. Mõeldud-tehtud ja varastel hommikutundidel me siis auto parkisime ja linna uudistama läksime. Parkimine oli vanalinnas kella 10ni tasuta, seega meil oli täpselt 2h oma kiirjalutuseks.

Nagu Tallinnaski, on siin vanalinn nagu kahes osas - üla-linn ja all-linn. Esimese hooga sammusime kohe üles ja seal oli küll väga ilus ja toredad vaated, aga ei midagi liiga erilist. Pealegi sellisel varajasel tunnil veel kuskile sisse ei lastud (katedraalid ja linnamüürikäigud), seega kobime alla tagasi.

All uitame esiti sihitult, kuid peagi leiame selle õige vanalinna osa ka üles. Mulle hakkab Krakow meeldima.

Mõistagi on Poola ju üdini katoliiklik maa ja selline vaatepilt ei ole meie põgusa jalutuskäigu jooksul sugugi haruldane:

Hehee, lammas.

Ja neid lahedaid ülekäiguraja silte nägin juba reisi alguses Poolat läbides:

Jalutame mõnda aega, saadan välja postkaardi ja viimaste euromüntide eest saan ka magneti. Kõik nõuded täidetud. Kuna me ei plaani pikalt Poola jääda, siis zlotte pole me varunud. Peame plaani sööma minna, härra oli väljaka juba vaadanud mingi keedukartuli-sousti koha, kui änaval üks sisseviskaja suunab meid ühe noortehosteli kohvikusse hommikusöögile. Mõtleme asja uurida ja ausalt öelda, oleme müüdud. Saame inglise/prantsuse hommikusööki, kumb mida eelistab ja kõhu mõnusasti täis. Ausalt öeldes on ikka hea küll viimaks normaalset sööki maitsta :)

 Hehee, veel üks lammas.

Seejärel orienteerume tagasi autoni, aeg on juba üsna kriitiline ja trahvi me küll rohkem saada ei taha. Laabub kenasti. Sätin GPSi kodusuunale ja oleme just linnapiirile jõudnud, kui härra nii muuseas küsib, et kuule, kus see Auschwits on? Vaatan siis GPSist järele ja selgub, et Krakowist 64 km lääne poole (meil suund põhja eksole).

Mõtleme hetke ja otsustame, et muidugi. Kui me juba SIINKANDIS oleme :) Teinekord ei viitsi 10 km ka ringi sõita, aga praegu ca 70 km on kökimöki :) Sest noh, millal me jääle Poola tuleme?

TomTom paneb meile mitu korda segast ja unustab sisendatud koordinaate ära ja nii me natuke suurema ringi ka teeme. Härra ei vannu alla. Ta vist väga tahab sinna Auschwitsi minna?

Viimaks saame õige suuna kätte. Tee peale jääb põnevaid vaateid. Üks motoriiete poo on kõvasti aksessuaare varunud, sunnib lausa tee peal kinni pidama ja sisse põikama.

 

Lõpuks, kui juba tunneme, et oleme täiesti õigel teel ja sihtkoht lähedal, sest isegi teeviidad on välja ilmunud, peab kuskil küla vahel (okeo, Poola ju ongi üks suur küla) härra järsku auto kinni ja keerab ümber. Sõitsime jut mingist tohutusuurest angaarist mööda ja seal ees seisis paar logistikafirma siltidega autot, millest ma tegin enda jaoks kiire järelduse, ahah mingi logistikafirma baas on siin. Üritan härrale vastu punnida, et eiiiii, ärme lähe sinna, sest mulle tundub keelatud koht olema ja ma kunagi ei taha toppida end mingisse piinlikkusse olukorda, kus keegi meid kõnetama tuleb, etkes te olete ja miks te siin olete ja ei tohi jne... Härra ei võta kuulda, lausub, et seal müüdi midagi. Ma ei usu. Oeh, jään vaidluses alla ja ikka sinna parkimisplatsile läbi väravate me sisse keerame...

Juba ta tõttab pikal sammul mu ees ja longin siis järgi.

Voila. Müüaksegi midagi. Müüakse kõike! Me oleme sattunud "Poola paradiisi". Teate neid väikeste kohtade laatasid-turgusid, kus alati räägitakse, et Poola kaup? No vot selle kauba müügipunkti me sattunud olemegi. Siin on kõik, palju. Suurte bokside kaupa. Pildil näiteks käekottide boks. Aga on ka pesude boksid, riiete boksid, aksessuaaride boksid, kingade boksid jne. Lõputusuured lõputupaljude vahekäikude, kus põhimõtteliselt võib ära eksida.

Ja hinnad on soodsad. Kuigi palju kaupu tundubki täielik kräpp, siis õnnestub härral ja mul leida ka täiesti kvaliteetkauba bokse. Nii me satumegi kleitide boksi, kus härra muutub heldeks ja teeb mulle lausa KOLM kleiti välja. Ma olen neid tänaseks korduvalt kandnud, need on hästi istuvad, heast materjalist ja lihtsalt mõnusad. Jään väga rahule ja ei pahanda enam härraga, et ta alati imelikesse kohtadesse minna tahab :)

Peale sellist ootamatut vahepausi on Auschwitsi aeg. Kõigepealt kulgeme viitasid pidi linnakesse ja uudistame selle kesklinna.

Nagu tuvikesed :)

Linn on hästi armas, kohe tõesti. Aga me tahaks laagrit näha? Kuskil ei ole viitasid ega turismiinfot. Tähendab, viimase küll leidsime, aga see on suletud. Oh üllatust :)

Otsustame siis GPSiga proovida leida vaatamisväärsusi või muuseume. Juhatabki ühte muuseumi paari kilomeetri kaugusel. Otsustame proovida. Kohale me jõuame ja ees võtab vastu rahvastepaabel. Esitekson tee ääres ja parklates metsikult autosid, väga metsikult. Teiseks liikudes territooriumil sissepääsu poole on massid üksteises kinni. Seni polnud väga Poolas rahvamasse veel täheldanudki.

Kell on ca 14.30. Uurime piletiinfot kassast. Küsitakse giidiga või ilma. Mis meil sellest giidist, mõtleme. Ilma saab alates kl 15 tasuta. Giidiga iga 15 min tagant ja hinda hetkel enam ei mäletagi... Jääme siis kl 15 ootama ja pole kindel, kas see "tasuta" on ikka õige info. Küsime teisest kassast uuesti ja saame sama vastuse.

Peagi on kl 15 ja meid lubataksegi tasuta sisse. Ja nii ongi. Iga päev alates kl 15st on kõigile sissepääs tasuta. JA see on midagi, mille eest ma tegelikult olen nõus maksma ka.

Giidiga grupid on tegelikult üsna tülikad. Et midagi kuulda, peab muudkui rüselema suures grupis, kanakarjaga ringi käima. Vihma küll sabistab kergelt, aga me ei hooli. Laseme gruppidel eest liikuda ja jääme omal käel uurima. Igal pool on mitmekeelsed infotabelid sellest, miskusmillalmiks. Väga põhjaliku info saab, peab lihtsalt aega olema jalutada ja lugeda. Oleksin tahtnud kirjutada "nautida", aga see koonduslaager pole täpselt see. Need 1,4 miljonit inimest, kes seal paari aasta vältel hukati või surid, kindlasti ei nautinud seda elu. Saame teada palju kohutavaid fakte. Külastus on väärt ajaloo õppetund. Mul on kerge klomp kurgus seal kõndides ja seda kõike nähes. Täielik julmus, mida on korda saadetud.

Koonduslaager koosneb tegelikult kahest laagrist, suurem (kõigi nende gaasikambritega) asub eemal ja sinna me millegipärast ei läinud, me vaatasime ringi väiksemas, kuid sealgi kulub meil pea kolm tundi. Pea kõik barakid, kus vange hoiti, on muuseumiruumidena avatud. Väljapanekuteks on nii võllide ruumid, kui vangide pesemis- ja magamis"tingimused", samuti peale laagri vabastamist leitud isiklikud esemed. Käisime barakid maja maja ja korruse haaval läbi.

Siin pildil on vangide vormid. Õhukesed linased pidzaama laadsed tooted, kandmiseks talvel tuisuga kui suvel palavusega. Ja vange sunniti ju raskele füüsilisele tööle, samal ajal kui kolmest toidukorrast kaks oli põhimõtteliselt lonks vett ja kolmas mingi vedel löga, mis ei toitnud kedagi. Pole ime, et need inimesed hukkusid küll nälja küll raske füüsilise töö tagajärjel. Muidugi ka inimkatsete ning haiguste tõttu, rääkimata sadadest tuhandetest otse koondusrongidelt gaasikambrisse saadetutest.

Piltidelt tunduks, nagu muud rahvast polekski. Esiteks me vältisime masse, teiseks ajastasime pilte nii,et keegi ei jalutaks kaadrisse.

Ühe baraki terve pikkpikk korrus oli kahelt poolt vitriini tagant täidetud vangide jalanõudega. Ja neid oli seal PALJU!

Leitud inimestelt ära võetud kammid-harjad.

Vangide sööginõud

Pildimaterjal seintel. Nälgimise tulemused.

Magamisasemed.

 Kõigil nii palju ei vedanud, et matil magada sai.

Ja need kurikuulsad gaasikambrid.

Tavaline vaade baraki aknast.

Arbeit macht frei. Usun, et minu ja härra seeriast ainus pilt, kuhu tegelikult keegi järgneda ei taha. Nüüd küll muuseumi mõttes täiesti soovitatav sihtkoht, kuid selle koha ajalugu...

Ca 18 ajal hakkame Lõuna-Poolast liikuma. Koduni on 1300 km. Ja oma tunnikese istusime me selles ummikus. Nii palju kui silm ette seletas, rivi seisis. Sama palju jagus ka meie selja taha. Ei tule see kodu vist nii pea? Hommikul olime mõelnud õhtuks/ööseks koju jõuda...

Peagi on öö käes ja ma kobin taas taha voodisse ära magama. Härra tahab sõita nii palju kui jaksab, sest nagu öeldud, on öösel rekkasid ja ummikuid oluliselt vähem. Ta sõidab ca kl 2ni.

Viimaks pargib järjekordsesse Poola tanklasse, Leedu piir peaks lähedal olema ning koduni jäänud 755 kilomeetrit.

25.07.2014

Jätkub Poola :) Kuigi teame, et piir on lähedal ja tahaks ruttu siit ometi välja saada, nii see päris ei lähe. Poola kiirteed on teadagi rekkadega, kus neid sadu rivis. Lisaks need õudsad foorid igal pool. Saad hoo üles, juba foor, no mis kiirtee see on? Mesilastarud nagu härra nimetab ehk liikluskaamerad iga foori juures. Suuremate linnade lähistel teede ääres seene- ja marjamüüjad. Käivad metsas korjavad paar purki ja kohe tee äärde müüma. Ja muidugi prostituudid, see on see kõige huvitavam vaatepilt. Seisab keset metsa tee otsas neiu tikk-kontsadel ja üdini minis roosas kleidis. Vist ei käinud seenel?

Neid riste igal kujul ja kaunistustega leidub igal nurgal, tõega palju on.

Ärkame hommikul ja asutame end taas teele. Otsime tee äärest hommikusöögikohti. No mitte midagi!!! On ainult mingid pitsa ja kebabi kohad, süda neist juba paha.

Jõuame Suwalki linna ja kõigepealt katkevad hommikusöögiotsingud McDonaldsi parklas, sest Mcis teatavasti on alati tasuta wifi. Me pole terve pika reisi jooksul praktiliselt kordagi netis käinud, sega härral on ootel terve rida tööasju, mida korraldada. Seega ta võtabki endale poolteist tundi, et kirju vastata või muid asju korraldada. Mina samal ajal nälgin.

Seejärel jätkame söögikoha otsinguid. Ma ütlen, selles linnas ei saa hommikusööki. Ma olen juba meeleheitel, sest kõht on saavutanud selle staadiumi, kus juba süda on paha ja see ei ole hea näitaja. Kui härra leiab mingi kortermaja keldri urka, kus pakutakse hommikusöögiks kahtlaseid suppe ja kartuleid jumal teab millega, siis ma hakkan lihtsalt nutma. Ma unistan lihtsalt pudrust või praemunast, on see siis nii keeruline?

Sõidame ja keerutam elinnas veel ringi, jõuame keskväljakule. Seal on paar hotelli, mis on suletud. Seega ei saa süüa. Mingi pubi, uurin sealt. Neil ei ole midagi peale neetud kebabi taas, kuid siis jääb menüüs silma lihapirukas. Kerkib silme ette pärmitaigna suur värske pätsike, sees riisi-hakklihatäidis. See sobiks kah.

Jumal akaua peab ootama! Härra teeb märkuse, et kuidas peab hommikusööki nii kaua ootama? See peaks oleme sups ja laual. Viimaks saabub taldrik... pelmeenidega. wtf?

Aga et kõht on tühi, siis söön ja noh elan üle. Peale minu sööki sõidame tagasi sinna supikotta kuskil kortermaja keldris ja härra suundub ka söögile. Tema ei olnud nende pelmeenidega nõus :)

Kell on juba peaaegu lõunas selle aja peale. Mõtlen, et asume nüüd teele, aga ei :D Härra märkab tee ääres mitut suurt ehituspoodi, kus käib kraamiga tutvumas ja hindasid uurimas. Et noh, kas Poolas on odavamad hinnad. Ei ütleks. Seega jätame katki ka muruniiduki ostmise plaani, sest ei tea täpselt neid tooteid ja tootjaid kõiki ja pärast on garantiisse pikk maa tulla eksole.

No peale kl 12 saame liikuma. Tee ääres on orav.

Ja veel üks ilusam Poola vaade. Reeglina nii kaunid vaated Poolas ei ole.

Jätkus sõit läbi lõputuna tunduva Leedu ning Läti ja see oli siiras rõõm, kui Valkas nägin silti EESTI. Kodu! Kl 23 ajal jõudsime Tartumaale, aga koju see öö veel mitte. Nimelt sõbrad olid Peipsi ääres telkimas ja kutsusid meidki. Ise pärast muidugi aasisid, et misasja, tahtsite ühe öö veel autos magada, kui oleks võinud koju minna! No kuulge, kvaliteetaeg ju ;)