SLOVEENIA ,juuli 2014

Piiriületus ja Sloveenia! Kui me härraga asusime reisiplaani koostama, siis vaatasin ikka selle pilguga, et saaks kindlasti ka Sloveeniasse põigata, siin riigis ma käinud ei olnud ja no soov ikka mõnda uut kohta näha. Endamisi natuke kirusin, et mida ma olen ca neljandik oma elust teinud pikendatud nädalavahetustest kuni nädalaste-paari nädalaste reisideni välja siin Euroopas? Võtame näiteks mu härra. Lihtne kolmenädalane reis Euroopas autoga andis talle 14 uut kogemust, samal ajal kui mina skoorisin vaid 7 :)

Piiril asusin soetama Sloveenia kiirteede vinjetti. Ai pekki, mis summa skooriti. 7-päevase vinjeti eest pidin välja käima 40 neetud eurot! Nelikümmend! Ilmselgelt ta röövis mind, sest võttis meilt suurema bussi hinna, kui meite buss oli. Meite sõiduk nimelt mahub tavaauto taksi ja igal pool edaspidi reisil me ka vastavalt maksame. Sloveenia chikk aga röövis nii et vähe polnud. (olgu siinkohal kõrvutatud, et nt tšehhi+austria vinjetid maksid 24 eurot kokku ning ungari+slovakkia maksid kokku 28 eurot...)

Peale piiriületust algasid imelised vaated. Nii mõnigi tuttav ja kolleeg oli mulle teele kaasa andnud sõnad, et Sloveenia on ilusamaid kohti, kus nad käinud on. Tuleb tunnistada, et on vägagi sümpaatne ka minu jaoks.

Terve tee Ljubljanasse saadavad meid imelised mägised vaated ning mäed ise on nagu bežee küpsised. Sellise tupsukese kujuga. Meie tee viib korduvalt mägedest läbi pikkade tunnelite, kõik maalapid, olgu nad nii vertikaalis mägede jalamil, kui tahes, on haritud! Kreenis olek ei sega ka ühtegi lehma-lammast.

Jõuame riigi pealinna:

Pargime auto kesklinnast paari km kaugusele ja võtame rattad. Et ka siit imeilusast linnast voolab läbi jõgi, siis sõidame piki kallast ja peagi oleme vanalinnas, kus meid võluvad sillad, draakonid, kõikehaarav rohelus igal pool ning hubasus. See linna on just-täpselt hubane ja kõnetab mind kohe.

selfie :)

Kõhud on tühjad ja siis teeme täiesti turistiliku otsuse vanalinnas süüa :) Valime täiesti suvalise jõeäärse imelise vaatega pizzeria ning tellime endale suure pitsa. VIGA!

See suur pitsa oli nii suur, et sellest saaks söönuks väga näljased hiigelsuured neli meest. Härra on väga õnnetu meile saabunud pitsat nähes (kusjuures portsu suurust ning vanalinna asukohta arvestades oli see täiesti odav söömine. Soovitan!) Konkreetselt jaksasime kumbki ära süüa vaid kaks lõiku. JA me olime väga näljased eksole :) Õnneks ülejääk pakiti meile kaasa ja härra sai seda paar päeva veel süüa pärast.

Pärast suurt söömaaega veeresime ratastel edasi.

 

Ja siis teeme hea valiku, et minna mäe otsa kindlusesse. Jalgratastel. Püstloodis!!! Oi, see oli elukatsumus :) Teised inimesed ei jaksanud isegi üles astuda, me pidime veel rattaid ka loha vedama. Aga kohale me jõudsime. Pärast mäe otsast alla sõit oli ka põnev. Jalg oli piduri tallamisest omadega täiesti läbi.

Ilusad vaated olid mäe otsas. Ilm ja taevas olid sellised kahtlased, aga vähemalt ei kütnud päike lagipähe. Vihma saime ka muidugi hiljem.

Mäe otsa ei pea rühkides tegelikult minema, saab ka tõstukliftiga. Sinna aga jalgratastega ei lubata. Häh!

Selline nupsik joogivee koht Ljubljanas. Ma tegelt ei musita seda känguru vaid püüan suuga vett eksole.

No ja siis on Ljubljanaski see tore komme tabalukke sildade külge kinnitada. Igasugu "love locke" müüakse ümberringsetes suveniiripoodides ohtralt. Ma siis asusin neid pildistama, sellal kui härra suveniiripoodidest paari magnetit taga ajas. 

Ei saanud ma veel paari piltigi teha, kui üks soliidses eas meesterahvas mu juurde astus, et kas ma tast pilti teeksin. No ikka teen! MA olin muide ratta otsas, niiet jalad maas kahel pool ratast ja ratas siis toetus minule. Meesterahvale see ei sobinud, ta tuli haaras mult ratta ära ja viis selle eemale käsitugedele toetuma, et ma temast ikkagi korralikult pilti teeksin. MA kergelt rullisin silma päikeseprilli taga. Küsisin üle siis, millis tpilti soovib, sest ma ju tean et see kompa on oluline. Mulle küll on ja ma olen rahulolev, kui mind pildistav asiaat teinekord saab 50%ga pihta sellele, mis ma palunud olen...

Asusin siis pilti tegema, kui ei, ta veel tuli õpetama, kuidas! Ma tean, et ma olen nii mõnegi oma reisikaaslase hellaks teinud varasematel reisidel oma kompadega, aga no see praegu oli liig. Võõraid inimesi ma küll ei tänita. Pealegi see, mis pilti ma teha tajtsin, olin kompa poolest palju täiuslikum, aga noh. Maitsed on erinevad :))

Viimaks sain siis omi pilte tegema asuda. Ratta seljas ja ma ei ütleks, et need nüüd kehvad tulid :)

Päev liikus õhtusse. Me olime Ljubljanas juba tundide viisi chillinud ja pilte teinud. Algne plaan oli jääda ka Ljubljanasse öömajale, et ma saaksin veel ööpimeduses sildasid ja linna pildistada, aga ilm kiskus kiiva ja juba tulid esimesed piisadki. Otsustasime siiski linnast välja sõita. Jäävad need ööpildid minu järgmiseks külastuseks Ljubljanasse.

Seega siis võtsime suuna Ljubljanast allapoole. Otsime öömaja kuskile mägedesse, härrale sümpatiseerib mõte, kuskil imelise vaatega kohas ööbida. Kaardi järgi valime välja Cerkvnica külakese. Teel sinna märkame, et ärapööramise kohast näitab silti vastassuunas viivale teele Unesco maailmapärandi nimistus olevasse linna. Mul oli Sloveenia osas kodutöö kehvasti tehtud, ma panustasin Ljubljanale, et hea kui sedagi saab. Härra aga on nõuks võtnud Sloveenias hoopis rohkem ringi sõita, seega Idrija linna jätame meelde ja võtame järgmise päeva sihiks. Tegelt on nii palju vahvam, kui kõike-kõike ei ole välja uurinud, et siis paberil näpuga järge ajades on vaja veel see ja see osa programmist ära teha. Jäi ka ruumi avastamisele ja üllatustele.

Härra tiirutab mööda meeletult siugjat ning kitsast kruusateed pidi ülesmäkke. Sõidame pea tunnikese, et üles jõuda. Oleme 1114 km kõrgusel ja premeerime end imeliste vaadetega.

Õhtu on käes, väljas on päris karm tuul ja vihmgi kogub tuure. Kobime ära oma sviiti, vaatame filmi ja jääme ära magama väljas tormava maru saatel.

Ärgates võtavad meid vastu udused pilvised vaated. Esimese hooga alla orgu üldse ei näe, kõikjal ümberringi on pilved. Nii lahe kogemus. Selleks hetkeks, kui tekib mõte pilti ka teha, on pilved natuke hõrenenud.

Tuleb rahulik ja pikk hommikusöök. Meisterdan teha pannkooke, mida sööme Eestist kaasa võetud murakamoosiga. Maitseb imelsielt ja sellest pean muidugi paari sõbrannat Eestis teavitama. Ikka neid, kes tööl on ja oma puhkust pikkisilmi ootavad :)

Kuigi endi arust oleme täiesti privaatses kohas, tee ülesmäkke juba oli niivõrd vaevarikas, saame näha oma auto kõrvalt sellist vaadet:

Fotograafia huvilisi ei peata miski. Pakime end kokku, loomulikult mitte kübetki prahti siia imelisse kohta maha ei jäta ning asume allakäigule :) Peale tankimist (oleme vahepeal 1004 km märkamatult ära sõitnud) võtame suuna Idrijale. Aga muidugi tuleb kiire plaanimuutus, kui Planina külakeses viitab silt tornile ja koopale. Teeme kõrvalpõike. 

Torni sisse ei saanud, saime vaid eemalt uudistada. Seejärel härra juhtimisel orienteerume koobast otsima. Tee sinna on väga müstiline ja maaliliselt ilus.

Jõuame koopasse ja vaade on lihtsalt uskumatu. Koopa suurus on hoomamatu! Härral on kaasas üksnes mobiiltelefonis olev taskulamp, aga sellest jääb väheks. Päris taskulamp on autos ja selle järgi minna ei viitsi kumbki. Seega uudistame niisama. Siin ei ole mingeid kaitsmist vajavaid stalahiite, aga koobas on niivõrd äge ja mis peamine, ilma igasuguste giidituuride ootamisteta, seega uudistame mõnuga. Kuigi Sloveenia suurimasse koopasse me ei lähe (sest see on turistikas ja seal on tohutud massid ja piletiraha jne), siis saan oma elamuse kätte.

Koobas/koopad on siis sloveenide sõnavaras "jama" :)

Jätkame suunda Idrija suunal. Paar kilomeetrit enne tuleb uus kõrvalepõige :) Otsides tee ääres nähtud sildil viidatud allikjärve leiame kõigepealt palju palju rippsildasid üksteise kõrval. Auto nina ümber pöörates leiame allikjärve ka!

Täiesti uskumatud värvid vaatasid vastu. Täpselt nii oligi, pole siin kontrastitud ega midagi.

No ja seejärel jõuame Idrijasse kah. Linnake on kuulus kahe asja poolest. Esiteks oli ta kuni mitte väga ammuse ajani maailmasuurim elavhõbeda kaevandus ja teiseks on Idrijast pärit väga spetsiifiline pits. Unesco võttis ta oma nimistusse 2012. aastal.

Kõigepealt suundume ikka mäe otsa lossi vaatama. See loss on erandlik sellepoolest, et oli tegelikult kaevandusloss - siin elasid kaevanduste omanikud ja eliit, lossis käis elavhõbeda ladustamine ja müük. Idrija kaevandustes leidus (ja teatud määral leidub tänasenigi, lihtsalt kaevandamine otsustati ära lõpetada) elavhõbedat nii vedelal kui tahkel kujul, lisaks veel mitukümment sorti eri kivimeid, mis kõik hinnas on ning mille nimed meelde ei jäänud. 

Loss ise oli tõeliselt kaunis ja erakordne. Sissepääs lossi maksab 1.70€ ning kaevandusse 7€. Kui loss on kõrgemal mäe otsas, siis kaevandus asub täitsa linna keskel.

Lossis on täna muuseum, kus saab näha külakese ajalugu. Ka on olemas eraldi punane peatükk neil, nii nagu paljudel Ida-Euroopa riikidel.

Ja on eraldi väljapanekud Idrija pitsi ning tehnoloogia kohta. Võetakse muster paberil, asetatakse riidele või millelegi tugevamale, pikitakse tihedalt imepisikesi nõelakesi täis (pildilt ei hakka need silmagi) ja siis spetsiaalse nõelaga asutakse niite vedame, ühendades kõiki nõelakesi omavahel. See on imelist täpsust ja osavust nõudev töö ja sellega tegelesid kõik tüdrukud ja naised sellal, kui mehed ropprasket tööd kaevandustes tegid. 

Lisaks linikutele ja rätikutele tehti pitsiga ka kleite ja muid rõivaid. MA ei kujuta nende hindasid ettegi. Ainuüksi kõrvarõngad pitsilise osaga maksid 20€ ja ma ei raatsinud neid osta.

Peale lossi külastamist suundume alla linna tagasi ja läheme kaevandusse. Seal me omapead ega privaattuuri ei saa, ootame veidi grupi kogunemist. Niikaua uudistan imeilusat linna. 

Idrija pitsid on kantud ka linnakeses asfaldile. Neid on niisama tänaval ja linna KÕIKIDE ülekäiguradade juures. Lihtsalt imeilus ja väga šeff mõte mu meelest.

Seejärel on aega kaevandusse minna.

Meile näidatakse ca kilomeetrist lõiku. Saame ringi vaadata esimesel tasandil, kokku on neid praegu alles 8. Kaevanduse töötamise ajal vahepeal tasandeid suleti - need täideti kaevanduse jääkidega, et ei oleks varisemise ohtu. Iga paarikümne meetri peal oli välja toodud piltlik vaade seal olnud tegevustele. Läbi aegade on veidi ka kaevanduses tehnoloogi arenenud. Algusaegade puhas füüsiline käsitöö on asendunud dünamiidi jm-ga, seda kõike meile näidati ka. Samuti seda, kuidas kaevanduse toestamine läbi aegade muutus. Küll olid neljakandilised vormid, küll kaarjad...

Me laskume 22 m, aga et oleme mäe sees, siis kogusügavus on 90 m. Kogu seda suurt kaevandust hoitakse ja hooldatakse iga päev, vastasel juhul talad mädanevad ära ja raskuse all kukub kogu kaevandus kokku.

Selles väikses topsis on 1 kg elavhõbedat vedelal kujul. Metsiku raskusega element... 

Sellal kui ma enam sammugi teha ei jaksa, uudistab härra ke teisi Idrija kaevanduskompleksi osi väljas, peale mida võtame suuna mägedele ja naudime kauneid vaateid. Hoiame Itaalia poole.

Teele jäävad rohkelt akvedukte ja tunneleid. Need vaated on lummavad. Soovitan Sloveeniat küll kõigile, see maa poeb hinge.