Marokosse jöuame peale pikka transfeeride päeva Varnjast-Riiga, Riiast Müncheni ja viimaks Münchenist Marrakechi, alles kl 2 öösel. Eelnev suhtlus majutuskohaga andis kindluse, et öötunnil ootab mind fixhinnaga takso lennujaamas. Mida ei olnud, oli takso. Köik tulid ja läksid taksodesse, mille juhid sildiga oma külalist ootasid. Vötsin siis hirmkalli netiühenduse lahti, saatsin hotelli smsi ja sain vastuseks, et taksojuhil tuli midagi ette, aga saate ju lennujaamast ka takso vötta.
Seiklused Marrakechis olid alanud!
 |
| Maroko on Kuningriik. Kohapeal seda ei taju. Kuskil ei ole ülevoolavalt kuningapilte ja kuna tähestik teistsugune, kui meil, siis kirjas ka ei näe. Maroko on ca 10x suurem kui Eesti. Maroko dirham on 1:10le - 1 eur = 10 MAD |
Takso paneb meid maha kaugel riadist (Maroko stiilis majutuskoht). Sel hetkel tahaks vaielda, aga vötame oma kohvrid ja asume labürindis vantsima ja oma öiget kohta otsima. Hiljem, järgmisel päeval saame aru, et medina, vanalinn, kus meil nädalaks majutus vöetud, on autovaba tsoon.
8.11.2025
Meie hotellituba on väike nagu tikutops. Ainult öige pisut voodist suurem, niiet saame vaevu möned sammud teha. Kohvri avamise jaoks ruumi ei ole :) See-eest on meie toast aken tänavale ja me pole praktiliselt magada saanud. Kogu lärm, köik need rollerid ja muud jutustamised, on tuppa kenasti kosta. Meie peal asub katuseterrass ja hommikusöögiala. Ka seal jagub juttu ja tatsamist.
Küll aga on riad imeilus! Saame aru, et Maroko - siin unusta köik eelnev oma elust ja reisimistest, lase vabaks. Siin toimib köik Maroko moodi. Vaata ja imesta!
Teemegi alustuseks katuseterrassil hommikusöögi (3€ per inimene) ja see on klassikaline sai, moos, pannkoogilaadne asi, värskelt pressitud apelsinimahl ja kohv. Iga hommikusöök igal pool on sama.
Aeg on suunduda Marrakechi avastama. Vaid 2x ümbernurga keertaes oleme Jemaa el-Fna väljakul. Marrakechi üks peamisi meelelahutuskohti. Kohalike jaoks on varahommik, veel ei sagita liig palju siin väljakul. Üksköik mis suuna siit nüüd vötta, see viib sind edasi soukide (turg) meeletusse labürinti. Köike on palju ja rohkemgi veel.
See töesti tundub löputu vörgustik!
 |
| See kaftani-pood oli imeline! Ma oleks väga sealt üht ilusat kvaliteetset villamantlit tahtnud, aga hind oli 700€. Seal oli värve, seal oli ilu! Ja kusjuures rohkem mitte kuskil üheski linnas ega ka Marrakechi soukides mulle ei jäänud ette mitte ühtegi teist kaftani-poodi. Ainult see üks Marrakechis. |
Seikleme mitu tundi, korra nagu müüride vahelt välja astudes ja järgmisel hetkel sisse tagasi jöudes.
Siis satume teenusepakkuja otsa. See on muidugi Marokos paratamatu ja pmst ka vältimatu. Nad on siirad ja söbralikud inimesed, kes heast tahtest tahavad turistidega juttu ajada, aga pärast atahavad raha ka. Väga söbralikult.
Seega oleme nüüd saanud endale giidi, kes viib meid Marrakchi nahatööstust vaatama. Käib see köik ajaloolisel traditsioonilisel meetodil, kus hakatuseks nahkasid leotatakse lubjaveetünnides, siis tuvisitatünnides, siis kuskile uriinis veel ja värvitünnides jne. Hais on vöimas, aga selleks ulatatakse lahkelt piparmündioks kätte, mida hoida nina all ja see töesti leevendab.
Kogu tuur löppeb muidugi nahapoodides ja et sealt tulema saada, siis peab maksma kolme giidi töö eest sinuga suhelda. Härra loovutab 12€ ja saame tulema.
Ilusaid nahatooteid on palju, väga väga palju. Eriti meeldivad meile jalanöud. Olen valmis abikaasale ostma imelised nahkkingad, aga ta törgub siiski. Ja poetab mulle küsimuse, mis ka mind mötlema paneb - miks keegi kohalikest ise neid tooteid ei kanna? Töepoolest, mitte ükski kohalik ei kanna ei jalanöusid, ei nahktooteid seljas, peas vmt. Aga miks. Uurin siis internetti ja leian nii palju postitusi teemal selle kohta, kuidas vähegi vihma vöi niiskust saades need tooted sita ja uriini järgi haisema hakkavad ja mitmenädalane tuulutuski ei lahenda seda. Mötle nüüd - ostad endale eriti tuusa värvilise nahkkleidi (mulle täiega meeldisid mitu tk) vöi nahktagi, tuled Eestisse japaned jaaniöhtul selga, et olla üle linna vinski. Ja siis nagu jaaniöhtul ikka, hakkab veidi vihma tibutama. Kes on siis üle linna vinski - jah sina, oma lehkava tagiga.
Meie löunasöögi hind kahele, rikkalikult kala ja saia ning kastet, 3€.
Seikleme taas. Soetan endale kohalikud püksid, mis on pmst nööridega kaks riidejuppi ja seod ise endale külge püksteks. Vetsus on pönev käia, eriti mitte turistikohtades vaid ehedates, auk maas vetsudes.
Ühe püksivöö mu abikaasa siiski ostab soukist ja kinnitab mulle hiljem, et jaa, "kaamlihais" on vööga kaasas.
 |
| Joogivee kohad tänavatel |
Puhkame jalga ühes souki kohvikus ja joome teed. Abikaasa vötab ka mingi maiuse tee körvale, aga see on nii jubedalt magus. Loobume kaardi järgi orienteerumisest, see on ilmvöimatu. Lihtsalt kulgeme. Leiame Ben Youssef moššee, see on remondis. Medersa, moššeega külgnev nö öpilaste ühiselamu, on imeilus ja vaatamist väärt. Pilet on 5€. Hinnad on Marokos 1:10le ehk 1€=10MAD (maroko dirham). Hea ja lihtne arvutada.
 |
| Soukid, uksed suletud. Köigil vördsed ruumid. |
Seejärel leiame üles Secret Garden aia. Sinna on meeletu pikk järjekord ja abikaasa ei viitsi, ent veenan teda siiski tulema. Pilet 10€, ilus linnaoaas, palju soppe lopsakas aias, kus istuda ja nautida oma olemist. Seal on ka tasuta wifi, mis on Marokos suur luksus me jaoks ning abikaasal ei ole önnestunud oma e-sim Maroko kaarti tööle saada. Veedame seal aias ja wifis pea 2h aega, kuni härra suhtleb Airalo appi kaudu kas AI vöi teenindajaga, aga igatahes löpuks saab ta oma e-simi tööle ja nüüd on meil olemas internet! See on edaspidiseks ringiseiklemiseks vajalik.
Et veetsime nii palju aega Secret Gardenis, mis ka suleti ja meid välja aeti :) Pimedaks läks väljas vahepeal. Siis ei jöua me enam teisi muuseume ega aedasid külastada. Väga tahtsin minna YSL muuseumisse ja selle ümber olevasse Jardin Majorelle, aga sinna me ei jöudnudki.
Puhkame korra jalga oma riadis ja siis soovime minna öhtusöögile. Abikaasa uurib chatgpt käest, mis vigu vältida söögikohti valides Marrakechis, et siis välja minna ja köik need vead ja ämbrid ikka kohe joonelt läbi teha/kolistada. Sel mikrosekundil, mis abikaasa ostab apelsinimahla mulle suurel väljakul kus ööpimeduses juba melu käib), astub mulle ligi kohalik naine ja ei jöua ma silmagi pilgutada, kui mu vasak käsi on tema käes ja juba teise käega pintseldab mulle hennat peale. Seejärel klassika - give me money for my work. Kuule, lady, ma ei tahtnud, et sa mu kätt sodiks. Muutus muidugi ründavaks ja valjuhäälseks,kui ma keeldusin maksmast, sest ma töesti ei tahtnud mingit sodi oma käe peale. See, mis ta sirgeldas, oli kole. Mul on olnud tuneesia reisil väga ilus henna käe peal, kus lasimegi naistel teha, istusime, nautisime pikka protsessi. See 20 sekundiga tehtu, ei aitäh.
Maha se emuidugi ei tulnud. Iga kord, kui käsi pesin järgnevatel päevadel, kratsisin ja höörusin ekstra tugevalt oma kätt, aga see ei tahtnud kahvatuda nii pea.
Öhtu löpetame kohalikus aknaaugust sändvitše ostes (meeletu pikk järjekord, kus kohalikud köik ostsid) ja magustoiduks ostab abikaasa mulle kuskilt tänavalt jäätise, hind 3 MAD ehk 30 senti.
9.11.2025
Ärkame varakult, sest vötsime endale bussituuri Essaouirasse. see on ookeani ääres kena linnakene.
Söit sinna on üle 3h. Essaouiras on meil vaba aega 4,5h. Vötame suuna kalasadamale, kus ootavad ees ajaloolised sinised puupaadid. On möönaaeg ja paadid köik madalikul. Sadamas müüakse värsket kala. Abikaasa ostab sortii kalu ja krevette ning körval putkas pakub mees teenust - grillib need kohapeal ära, niiet saame kohapeal kohe süüa. Maitsev ja mönus. Lisaks mekib härra igas vöimalikus müügiletis küll austreid, küll muid mereande.
Ookeani ääres on tuuline, suu ja silmad on ikka kövasti liiva täis. Medina on rahulikum, aga täis müüjaid nagu Marrakechis ka. Medinas siin ei ole hobuseid, eesleid, rollereid, ainult jalutamine. Linn on rahulikuma kulgemisega, arhitektuur veidi euroopalikum. Jalutame nii medinas, kui müüridest välja päris elu juures. Tänaval müüakse viinamarju ja mandariine. Mölemad on imelised! Maksime kilo viinamarjade eest 7 MAD ehk 70 senti, sama ka kilo mandariinide eest. Maitseme kaktusvilja. Näeme, et üks mees teeb mingitest putketest mahla pressiga, proovime ka. Suhkruroomahl väikese ingveriga. Töesti väga hea, aga ka magus. Hind 1€.
Kella 19 paiku jöuame Marrakechi tagasi. Mötleme minna soukidesse öhtust sööma. Oma eelmise päeva ekslemise aegu nägime palju soukibokse pottidega, kus kohalikud söid ja süüa tegid. Kell on 20 läbi ja köik soukid on kinni ja järjest suletakse.
Vaatepilt on ausalt öeldes köhe. Tühjus, pimedus ja siis hüppab kuskilt möni kohalik "teenusepakkuja" välja taas. Juba suunab kusagile pöörama ja kui näed, et selagi on pimedus ja köik kinni, ei tekita usaldust. Mul mingi sisemine alarm annab häirekella. Härra on valmis järgnema, et äkki leiab selat mingi potiga süüa pakkuva tüübi. Väike sönelus me vahel, sest püüan selgitada talle - mul ei ole turvaline olla, palun lähme mujale.
Saame ikka suuna tsivilisatsiooni tagasi. Saame süüa ja abikaasa suurelt väljakult vötab ette ka tigude söömise. Ma olen Nizzas paremaid söönud, seega endale ei telli, mekutan tema portsust möned ja lase tal nautida. Suur ports 2€, väike ports 1€ on hind.
Riadis olen rampväsinud ja kukun voodisse ära. Abikaasa teatab, et kuule, duši all soe vesi, mine ruttu. Ma ei jaksa liigutada, vötan plaani hommikul minna.
10.11.2025
Hommikul ei ole mingit sooja vett.
Nuputame välja, et soe vesi tuleb päikesega köetavast paagist ilmselt ja seega päeva jooksul soojenedes on öhtul soe dušš, aga hommikuks on maha jahtunud.
Kell on 7.30 ja me asume teele. Vötsime GetYourGuide appist 3-päevase Sahara ja Atlase mäestiku tuuri.
Ette ruttavalt - oleksime pidanud minu plaani järgi talitama ja auto kohe rentima ning omal käel minema. Härra ei tahtnud autoga minna, aga hiljem möistis, et nii pikalt bussis istuda on tema jaoks piin ja raiskasime ka meeletult puhkseaega. Terve üks päev läks tagasisöitmisele Marrakechi, mida autorendi puhul oleks vältinud ja möistliku trajektoori Fesi ning sealt edasi teistesse linnadesse teinud. Tagant järgi targem ja vöin loota, et teine kord ta rohkem kuulab mind (aga tean, et ei kuula :D)
Esimene päev kulgeb üleni Atlases söitmisele. Pidevad peatused samades kohtades, kus teised samad bussid peatuvad, rahvamassid.
Ait benhaddou - ajalooline berberite küla. Savist ehitatud majad. Kaugelt vaadate son ägedam, kui seestpoolt, sest köik tänavad on täis järjekordseid nännimüüjaid. Tahaks nautida ajaloolist linna, aga see nänni"müra" häirib.
See on ka filmitööstuse piirkond. Siin on filmitud plejaad Hollywoodi filme ja sarju, sh Gladiaator, Muumia, Pärsia prints, Troonide mäng, Prison Break jpt.
Eemal on ka filmistuudiod, kus samuti palju palju filme filmitud. See ongi Hollywoodi puhul müstiline- vaatad nt Gladiaatori filmi, mötled et tegevus on Vanas Roomas vöi Egiptuses, aga ei, filmitud Marokos.
Järgmine peatus on Ourzazate filmistuudiote linna. Meile tehakse peatus 1km kaugusel mäe otsas, et vaata, seal on stuudiod. Aga külastuseks aega ei ole planeeritud. Kogu see 40 min, mis oleks vöinud planeerida sinna, kulutati ära miljonis nänni-ja vetsupeatuses, pikkades löunapeatustes ja niisama jobutades. See oli koht, kuhu ma kirjelduste järgi sain aru, et lähme ja tahtsin väga k aminna, aga ei saanud. Ja se eei meeldinud üldse. Just sellepärast oleks olnud hea oma autoga omas tempos liikuda.
Huvitav, et järgmistel päevadel, kui rendikaga ringi söidame, ei ole meil üldse 5 vetsupeatust nagu oli Sahara tripil.
Siis söidame veel ja veel ning hakkab öömajale sättimine. Igaüks viiakse eri hotelli vöi majutuskohta. Esimese ja viimase peatuse vahel 1h söitu. Vot see oli taas nöme. Kindlasti annaks optimeerida ja paigutada kogu grupp ühte majutuskohta, mitte solgutada laiali. Neid, kellega öhtusöögil ja hommikusöögil lauda jagame, näeme igas järgmises peatuses kahe päeva jooksul.
11.11.2025
Hommik algab taas köikide pealekorjega.
Tingir linn. Saame oma grupile AliBaba kohaliku giidi, viib meid souki ja kasbahi jalutama. Seejärel berberite maja külastus, kus käib agar vaibatööstus. Suuremat sorti vaipade tutvustus. Üks naiivne ameeriklane küsib hinna kohta, no et lihtsalt teada, mis need maksavad suurusjärgus, juba veetakse ta teise tuppa läbirääkimistele.
Dades org. Töesti kaunis org ja kanjon, jälle on megakaltsukaubandus kohal. Möni koht vöiks jääda looduskauniks ka. Ma ei taha siin orus jalutades salli ega vaipa osta kahjuks.
Edasisöidul järsku kuskil körbes peab bussijuht mikrobussi kinni ja ajab meid Markoga välja koos meie asjadega. Jääme sinna kui buss iseminema söidab. Mingi mees käsutab meid kastiauto kasti ja söidab edasi meiega.
Oleks me siin Eveliisiga olnud, oleks see raudselt inimkaubanduse tunne olnud. Abikaasaga olles oli see romantika. Sest peatus tuli kohe ja vaatasime tött kaamlitega. Kompsud kaamli selga ja me ise ka. Ait benhaddoust ostetud sallid sidusime turbaniteks nagu turistidele kohane ja asusime siis teele. Se eoli privaatne, ainult me kahekesi. Päris äge kogemus.
Saabume ühte paljudest körbeglämpingutest öömajale. Meil on luxury camp site, tuba on ödus ja SOE! (eelmine öö oli meeletult külm, hommikul -2 kraadi). Toas soojuspump, privaatne tualett ja dušš sooja veega. Vaibad, suur voodi, töesti mönus. Parim ööbimiskoht seni Marokos :)
Öhtusöök on rikkalik ja maitsev. Öhtune trummietteaste lökke ääres katab ära meelelahutusprogrammi.
12.11.2025
Terve päev kulgeb tagasi söitmisele Marrakechi. Piinarikas pikk päev, kogu tuldud tee täpselt samamoodi tagasi.
Mötiskleme Maroko üle -
- igal pool on prügi. Neil on sellega ikka väga kehvasti, kuskil ei ole ka prügikaste. Nii ei öpeta ka kohalikku inimest prügi prügikasti koguma ningoma maa eest koristama ja seda puhtana hoidma. Ei ole turist see, kes prügi maha viskab.
- Marrakech oli kasside paradiis. Tingiris ainult koerad linnas laiali omapäi.
- Üldiselt on vähe olnud maitseelamusi. Need kohustuslikud löunapausid on olnud alla keskmise toiduga.
- Bussijuht on raju, meleetu rallimine käänulistel mägiteedel. Ta peab nimme teistest bussidest ette reima, et siis peatuses molutada ja ühena viimastest startima, et siis jälle tee peal mööda rallida.
- Nende poodides peatustes ei ole hindasid asjadel väljas. Hinnad käivad näo järgi ja valged inimesed, turistid, on köik rahakoti näoga.
- Igal pool suitsetatakse ja see on vastik. Olen nii harjunud selega, et meil ei ole avalikes kohtades suitsetamine enam lubatud.
- Oo, aga taksode värvid ka erinevad. Marrakechis onkollased taksod. Casablancas on punased. Rabatis ja Chefchouenis on sinised, aga erinevat tooni sinised. Fesis olid taas punased taksod, nad on ni iigavad ja kopi-peist...
- Keegi kommenteeris, et töi Sahharast pool körbe kaasa ja abikaasa tödeb - tema ka. Tossudest ta ei saagi vist liiva välja, igal pool muudkui kallab ja ikka liiva pudiseb.
13.11.2025
Alustame hommikut kl 9 autorendiga. Väljas on suur tuul, mis teeb öhu suduseks .Tuul toob Saharast liivatormi kaasa ja öhk ja taevas ongi beezikaskollane. Meie nina ees murdub palmil oksa maha tänavale. Saame auto kätte ja vötame suuna Casablancale. Tee on hall ja vihmane, väga kodune tunne on. Midagi ei näe vihma töttu :)
Liiklus on esmapilgul hull kaos. Marokolased ei saa üldse aru, milleks need jooned ja rajad tee peale on maha kantud. Koguaeg tomub ujumine erinevate radade vahel. Aga siis tuleb ringristmik ja köik nad kaotavad pea! ringile suundub ja ringil on kolm rada enamasti. Köige vasakpoolsemast reast söiduk (enamasti ka roller) söidab ringile välja, et siis köikid eeest risti üle söita ja esimesest teest maha pöörata. Köige parempoolsem rida tahab enamasti minna risti üle vasakule ja väljuda neljandal mahasöiduteel. Täielik öudusunenägu. Ja me enamsti olime seal keskmises rajas...
Aga samas on köik rahulik, keegi ei aja oma öigust taga. Iga foori taga on üks signaal, mis tuleb KOHE, kui foor on roheliseks süttinud ja kuskilt tagumistelt autodelt. Köik arvestavad, et keegi ei tea liikluseeskirju ja söidavad lihtsalt sinna, kuhu tahavad. Ja nii sa siis söidad seal autode, busside, rollerite ja hobustega koos.
Ahjaa, ringil olija annab teed ringile tulijale. ja nii on need ringid muudkui ummikus. Nummi! Lisaks on ringile pandud ka foorid, nii leiadki end keset ringteed foori taga seismas, kuniks pealetulijad söidavad ja ringi täis söidavad.
Casablanca on vihmane. See on meeletult suur valgete majadega linn, nagu ka linnanimi otse ütleb. Modernne, mitte väga marokolik. Pidi olema noortele kutsuv, paljud pered ütlevad, et lapsed tahavad minna Casablancasse ära. seal on ilmselt töökohti ja lootust.
Käime medinas, mis on räpane ja marokolik nagu ikka, suur kontrast möne nurga taga asuva uhke ja majesteetliku moššee ja väljakuga. Need on töesti väga vöimsad.
Parkimiskohta leida on keeruline. Pargime löpuks ühe kaubanduskeskuse maa-alusesse parklasse ja saame viimase vaba koha.
Jalutame moššee juurest ookeani äärt pidi promenaadil. Vihma muudkui kallab. Otsustame, et söidame edasi Rabati ega jää siia linna aega tiksuma, eriti et on väga vihmane ilm. Oleks ilusam ilm olnud, oleks tahtnud jääda Casablancasse päikeseloojangut vaatama moššee taustal, kuhu väljakule pidavat tulema mitukümmendtuhat inimest palvetama. See oleks vaatepilt.
 |
| Casablanca punased taksod |
Rabat.
Pealinn Rabat on ka vihmane. Pargime hotelli parklasse ja jalutame natuke linnas ringi. Abikaasa otsib välja Cave au vin poed ja üks on meie lähistel. See on alkoholipood, mis teatud kellaaegadel avatud. Hinnad väga kröbedad ja huvitav, poes on omajagu rahvast, köik araablased, kes alkoholi ostavad.
Öhtu löpetuseks läheme hammami. Önneks on meeste ja naistepool eraldi ehk saame minna üheaegselt sauna. Osades hammamides on kellaajad vöi päevad, mil naiste aeg, mil meeste aeg. Nii ei saanud mina nt Aserbaidžaanis hamami minna, kuna oli meeste külastuse päev. Pidin mitu tundi tiksuma, kuni härra saunatas.
Siin saan samal ajal ka ise nautida. See on väga ehe ja kohalik saun. Vötame mölemad 30€ maksva teenuse pesijaga. Pärast selgub, et meestel ja naistel veidi erinev teenus, aga ma jäin rahule. Kui muidu tänavatel araabia naised köik silmini kaetud, siis nüüd saunas, on liigagi palju katmata ühtäkki. Aga see on saun, loomulik keskkond.
14.11.2025
Hommikuks on vihm järgi jäänud. Rabat on imeilus linn, meeldis VÄGA. Enne check-outi käime linnas jalutamas. Medina, hammami ümbrus, ookeani ääres promenaad, kindlus, kalapaadid. Töesti puas, ilus instagramitav, avar ja armas linn. Ma oleks siin veel päeva vöi paar. Igale poole saab jalutada, palju könniteid. Seni külastatud Maroko linnadest üks ilusamaid kindlasti.
 |
| Päevavalges ei ole suletud soukid üldse nii hirmutavad ega köhedad. |
 |
| See on see hammam, kus eelmisel öhtul käisime. Aga et oli nii pime ja nii paduvihmane, siis tulime hommikul pilti tegema. |
 |
| Megaäge on Rabatis see, et iga liiklusmärgi taga on Rabat kirjutatud+see muster, mis on iga kindlus/kasbahi, medinamüüri jm uste /pääsude kujuline |
 |
| Möödusime surnuaiast ja piilusin natuke sisse. Pead pidada olema Meka-poole. Ja need hauakivid - röömsad, värvilised, mustritega. Ilus oli olla seal. |
 |
| Surnuaed eemalt vaadatuna |
 |
| Rabati taksod on sinised! |
Kl 12 vötame hotellist auto ja söidame Hassan II toweri juurde üles mäkke. Ilusad vaated ja ilus monumendiväljak. Oleme just öigel ajal seal, sest just avatakse ka mauseleum ja saame sinna sisse kiigata rahvamassiga. Uhkelt suur ja majesteetlik.
Vötame suuna Chefchouenile. Söitu on üle 4h. See oli linn, mille abikaasa tahtis reisikavast välja jätta just selle aja pärast, mis kulub sinna söiduks. Ma jonnakalt tahtsin kindlasti sinna jöuda. Teekond on täis ilusaid mägiteid ja vaateid, rohelust täis mäed, kitsed, eeslid igal pool. Navitrolla vaated. See Maroko on täiesti isenägu vörreldes Atlase löunaosaga, kui Saharas käisime.
 |
| Oliivid. Tee ääres oli kümneid "tehaseid" Tuhanded oliivipuud, siin-seal keegi noppis. |
 |
| Vaated, mida ma just liiga palju ei tahtnud pildistada Aga see oli klassikaline teeäär ringi söites. Rämedalt prügi täis. |
Jöuame Chefchouenisse hetk enne padukat ja kohe on ka pime. Käime siiski avastusringil ja öhtust söömas. Toit on maitsev!
Vaikselt avastame seda sinist linna. Ühes treppidega tänavas on auk seina sees ja kohalikud noored järjekorras. Tehakse süüa ja härra saab esimese näksi prooviks tasuta. Meeldib nii väga, et ostab veel. Töesti oli maitsev.
 |
| Chefchoueni taksod on helesinised!!! |
Abikaasa ostab omale 30€ga berberi kufti. See sobib talle imeliselt ja annab sooja ka. Sini-must ja valged värvid kuftil, väga eestlaslik. Kinnitan, et sobib talle ja saab sellega ka julgelt Peipsi ääres ringi käia.
Meie apartment ei ole medinas seekord, aga on nii avar, värviline ja äge. Parim leid bookingust.
15.11.2025
Ärkame, et minna päevavalges Chefchouenit avastama. Oleme valmis liikuma ja... vihmasadu! Önneks läheb peagi üle ja liigume päevavalges sellesse maagilisse sinisesse linna. Kui ma peaksin valima ühe lemmiku, siis kindlasti Chehchouen. See on lihtsalt nii teistmoodi ja nii äge linn.
 |
| Kui naisel on vaja ilus olla, siis taustal on mees kogu mu tavaariga |
 |
| See must kass nii sobib siia linna. |
Kl 12 haarame asjad oma apartmendist, juba on koristaja kohal ja uued külalised ka ukse taga. Populaarne koht!
Hakkame liikuma Fes linna suunas. Üle 4h söitu taas. Maastikud muutuvad, mäed ja eeslid jäävad. Tegemist on suure pöllumajanduspiirkonnaga. Näeme isegi pölde, mis ei ole kiviklibu ja ka loeme 2 päeva peale kokku 6 traktorit, mis liiguvad ja söidavad pöllul.
Fesi jöuame kell 16.45.
Hotell taas medina servas, asjad tuppa ja kasutame veel viimast päevavalgust jalutamiseks. Kas on tegemist reisiväsimusega, medinadest üleküllastumisega vöi mis, aga FES linn on nagu kopipeist. Tahav olla Marrakech, aga on lahjem. Medina sees on läbu, prügi, räpasus. Linnamüüride taga on avarad teed ja puhtus, ilusad väljakud.
 |
| Fesi taksod punased nagu Casablancas. Köikides teistes linnades, mida külastasime, oli oma värv. Kasvöi heledam - tumedam toon siniste puhul. Fes on igav. |
 |
| Nii, kui ilusast linnamüürist mediansse sisse jälle tuled, hakkab rämps, prpgi ja hais pihta. Vöiks ju arvata, et vanalinn, medina, see on eriti ilus ja hoolitsetud. Aga ei, üha ja üha uuesti näeme, et Marokos nii ei ole. Pigem on see vaeste elukeskkond. |
16.11.2025
Meil on pool päeva Fesis sisustada, sest peame auto tagastama lennujaama kl 14.30ks. Plaanin 3h linnas jalutada, ent vihm! Teeme siis teised plaanid. Vötame oma auto ja mötleme söita mäe otsa ühte kindlust vaatama, kus muuseum.
Aga ei saa!
On linnamaraton ja tee on kinni. See üks tee, midamööda vaja sinna saada. Köik navigeerimised suunavad ikka ja jälle samale teele tagasi, mis on politsei pool tsuletud. Tiirutame muudkui ringiratast :) Önneks meil on varuaega. Loobun siis tarkadest süsteemidest ja juhendan "käsitsi" meid sealt välja. Läheme kasbahi (4 torniga kindlus) ning vaatame relvamuuseumi.
Meil jääb veel 1,5h aega midagi vaadata ja teha. Kui algul mötlesime Fesi nahatööstust vältida, see on see, mille poolest Fes tuntud on, siis lähme ikkagi. Kuigi saime vaated ja kogemuse Marrakechis kätte, siis veedame ka Fesis aega. Teame juba ette, et tule kindlasti ligi giid ja see kindlastimaksab. Kogu tuur läheb maksma meil 50 dirhamit (5€).
Veel pöikame siise souki, sööme kohalikust potist löunat (5€) ja ongi aeg lennujaama minna. Orienteerun läbi kohalike tänavate, mis ei ole enam turistidele suunatud, auto suunas, kui abikaasa soetab vankrist datleid kilo. Hind 1€-Oeh, oleks vöinud veel rohkem vötta, need olid ülihead ja laste lemmikud kodus. Kahe päevaga vitsutati kilo datleid ära .
Auto tagastus on sujub, kohver kaalub 21 kg :)
Teeme imepisikeses lennujaamas aega parajaks, Ryanair viib meid Marrakechi, kus teeme veel 5h parajaks, et lennata Frankfurti, kus veedame 5h, et lennata Riiga. Koju peaks söitma ca 4,5h, aga abikaasal on vaja ehituspoodi tingimata jöuda täna, aga Eestis oleks selleks ajaks poed juba suletud, seega Deposse Riias. Saadud, mis vaja + rohkemgi veel. Leidsime ka hea hinnaga laelambid meile koju, sest kodus ootas remondi jätkumine. Autosse istunud ja autonina Riiast juba väljas, kui mötlesime, et aga meil keraamilisi plaate ka vaja ju. Nii jöudsime veel Valmierasse Deposse, kust leidsime, mis vaja. Auto troiiki ehitusmaterjale, kohvreid jm täis, söitsime aga edasi. Koju jöudsime kl 22 öhtul (lennuk maandus kl 14 Riias). Lapsed olid ahju kütnud ja ootasid meid pikisilmi!
Maroko avastatud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar