13.03.2012
Päev otsa tegelesin McLaren Vale's ja mujal Adelaide kandis tööotsingute ja helistamistega, aga vilja miskit ei kandnud. Õhtu hakul otsustasime, et Perthi me tee niikuinii viiks, seega mis me siin McLaren Vale's ikka niisama tiksume, hakkame siis sõitma. Selle päeva eesmärgiks oli jõuda teisele poole Adelaidet, kus oli vahepeal võimust võtnud tohutu tulekahju. Linnast läbi sõites oli pahmakas musta tossu koguaeg silmapiiril, kibe suitsukirme pressis autosse ja meie trajektoori nurjas ümbersuunamised. Taustal lendasid tohutusuured helikopterid ja raadios (mis suuremates linnades ometi ka häält teeb ja levib) kajastati uudiseid lähemalt ka. Minu "austraalia keel" on veel sellel tasemel, et kohalikku kuulates ei saa mitte ühestki sõnast aru :)
Järgmised 3 päeva ketras auto esiaknast üks ja seesama film - lõputud sirged teed läbi ei millegi, auto neelamas asfalti. Naersin Martinile, et küll see oleks alles hea film kinno: 5 tundi sõitu läbi Austraalia kõrbe. Tema arvas, et kriitikutele kohaselt hinnataks seda kunsti kõrgelt.
_1.jpg) |
| There'n'back Heaven can wait |
Vahepeal unne suigatades ja siis silmi jälle avades, ei olnud vaatepilt ikka veel muutunud. Ja vahemaad on tõesti pikad. Kui silt kõrbes ütleb, et NO SERVICE next 248 km, siis nii on. Ja see service on tegelikult roadhouse, bensiinitankla ja heal juhul wc ka.
Muigama panevad teeviidad, kus järgmise punktini kilomeetrid peal. Üldjuhul on 150-200 km vahemaad. Ja linna, isegi mitte küla ei maksa küll eest oodata. Ikka ja taas roadhouse.
Mu lemmiktegevus on kõrberännakul teesildid. Austaallased pole huumorit kokku hoidnud. Palju on puhkama ajavaid manitsusi: FATIGUE KILLS, SLEEP IF TIRED, SURVIVE THIS TRIP jm
Aga ka tõelisi pärleid:
MOM and DAD: SLOW DOWN
või siis politseilt teade:
DO YOU KNOW THE SPEED LIMIT? WE DO!
Metsloomade eest hoiatavad sildid kollasel taustal on nii austraalialikud, et ma lihtsalt härdun iga kord kui järgmist näen. Siiani ikka veel panevad mind kilkama iga kord. Aga metsloomadest veel - känguru laipasid on tõega palju teede peal. Ja see on nii kohutav, et hämardudes me juba enam ei sõida. Ei taha seda ei loomadele ega oma autole.
Ja kui ma mõtlesin, et raadioleviga on Austraalias kehvad lood, siis ma ei teadnud veel midagi :) Terve tee me kõrberännakul ei olnud mobiilil levi!!! Uskumatu. Internetist ei tasu unistadagi. Seega olime 2 päeva levist väljas ja sõitsime 800-1000 km päevas.
Esimesel päeval niisiis McLaren Valest läbi Adelaide Redhill linnakeseni. Seal linnaservas jäime puhkealal öömajale. Uskumatu, see imepisike lääne vesternilaadses inimtühjas linnakeses (kust puudusid vaid tuule käes ringi veerevad heinapallid tänavatel ja saloonid, kuhu kauboisaabastega sisse astuda) oli ülikiire interneti ühendus. No ikka on vaja ju Eestiga kurameerida :)
Ja kuna me ööbisime jõe ääres, siis olid esimest korda ka mõned moskiitod kiusamas. Seks puhuks oli me autos ometigi olemas moskiitovõrk, mis ka kasutusse läks.
Ja kuna me ööbisime jõe ääres, siis olid esimest korda ka mõned moskiitod kiusamas. Seks puhuks oli me autos ometigi olemas moskiitovõrk, mis ka kasutusse läks.
14.03.2012
Raadio kadus koos mobiililevi ja kilomeetritega eemaldudes Redhillist. Sõit - sõit ja sõit. Mida rohkem kõrbes (kus vaid üks variant bensiini tankimiseks), seda kallim kütus.
Peatus Port Augustas, et jalga sirutada.
Peatus Kimbas, et teha pilt hiiglaslikust papagoist.
Peatus Wudinnas, et teha pilt kohalikust graniitskulptuurist.
Peatus Cedunas, sest oleme sõitnud juba 692 km ja tõesti VIIMANE AEG tankida. Kütuse tankimisel selgub, et paagis oli alles veel 1 liiter. Napikas. Oo jess, tanklas on ka dušš, mida rõõmuga kasutame. Hea-värske olla, jalutame veidi linnakeses ringi (see oli tsipa suurem kui vaid roadhouse), olemas on ka suurema toidupoe keti pood, kust ostan veidi puuvilju edasisele teekonnale.Panen teele mõned postkaardid (Karmen ja Maarja, kellest üks saab kaardi oluliselt varem kätte, kui teine :D)
Sõidame-sõidame-sõidame! Hakkab õhtuks kiskuma, vajalik leida öömaja koht. Keerame kõrbeteelt ära teele, mis peaks ookeani äärde viima. Tee on täielik kruusakas (kus juures kõrbeteed ise on kõik superkorras asfaldteed, mitte ühtegi auku ega halba sõna), väristan autot ja jõuame kohale Fowler's Bay külakesse. Kuigi siin vaatab vastu ulmeline liivadüün, ei jää siia pidama ja sõidame tagasi "peateele" ning jätkame teekonda. Viimaks napilt enne päikeseloojangut leiame puhkeala, mis on veidi puudega peateest eraldatud. Sinna me jääme. Kuna nett ei levi, ei ole muret ka unne suikumisega :)
Päevaskoor - 800 km
15.03.2012
Jätkub telenovela "igav liiv ja tühi väli" aka Nullarbor platoo. Tee viib paratamatult Border Village roadhouseni, kus lõppeb South Australia (SA) osariik ja algab Western Australia (WA). Piiril peab üks härra me auto kinni, inspekteerib seda ja konfiskeerib toidu! Kurat! See oli ostetud alles mõnisada kilomeeter tagasi ja ees veel päevade viisi kõrbe. Põhjus, et kardavad pestitsiite jne. Aga no puuviljad olid ostetud Austraaliast ja olid ka Austraalia toodang. Kust ma keset kõrbe nad saama oleks pidanud? Väga huumor ühesõnaga ja jätkasime teekonda ilma toidu ta siis. Poodi ei tulnud vastu kaks päeva, naiss :)
Peatus Euclas, et tankida autot. Kütuse liiter 1.80 AUDi on juba oi kui krõbe, aga noh, see on kõrb ja järgmist ega eelmist tanklat ei ole ca 25o km. Mine tangi kus tahad siis :)
Sõit Austraalia pikimal sirgel teel - 90 miili ehk 146.6 km sõitu ilma rooli puutumata.
Peatus Balladonias, et tankida autot. Kütuse liiter 1,99 AUDi. Oi kui lõbus :)
Peatus Port Augustas, et jalga sirutada.
Peatus Kimbas, et teha pilt hiiglaslikust papagoist.
Peatus Wudinnas, et teha pilt kohalikust graniitskulptuurist.
Peatus Cedunas, sest oleme sõitnud juba 692 km ja tõesti VIIMANE AEG tankida. Kütuse tankimisel selgub, et paagis oli alles veel 1 liiter. Napikas. Oo jess, tanklas on ka dušš, mida rõõmuga kasutame. Hea-värske olla, jalutame veidi linnakeses ringi (see oli tsipa suurem kui vaid roadhouse), olemas on ka suurema toidupoe keti pood, kust ostan veidi puuvilju edasisele teekonnale.Panen teele mõned postkaardid (Karmen ja Maarja, kellest üks saab kaardi oluliselt varem kätte, kui teine :D)
Sõidame-sõidame-sõidame! Hakkab õhtuks kiskuma, vajalik leida öömaja koht. Keerame kõrbeteelt ära teele, mis peaks ookeani äärde viima. Tee on täielik kruusakas (kus juures kõrbeteed ise on kõik superkorras asfaldteed, mitte ühtegi auku ega halba sõna), väristan autot ja jõuame kohale Fowler's Bay külakesse. Kuigi siin vaatab vastu ulmeline liivadüün, ei jää siia pidama ja sõidame tagasi "peateele" ning jätkame teekonda. Viimaks napilt enne päikeseloojangut leiame puhkeala, mis on veidi puudega peateest eraldatud. Sinna me jääme. Kuna nett ei levi, ei ole muret ka unne suikumisega :)
Päevaskoor - 800 km
15.03.2012
Jätkub telenovela "igav liiv ja tühi väli" aka Nullarbor platoo. Tee viib paratamatult Border Village roadhouseni, kus lõppeb South Australia (SA) osariik ja algab Western Australia (WA). Piiril peab üks härra me auto kinni, inspekteerib seda ja konfiskeerib toidu! Kurat! See oli ostetud alles mõnisada kilomeeter tagasi ja ees veel päevade viisi kõrbe. Põhjus, et kardavad pestitsiite jne. Aga no puuviljad olid ostetud Austraaliast ja olid ka Austraalia toodang. Kust ma keset kõrbe nad saama oleks pidanud? Väga huumor ühesõnaga ja jätkasime teekonda ilma toidu ta siis. Poodi ei tulnud vastu kaks päeva, naiss :)
Peatus Euclas, et tankida autot. Kütuse liiter 1.80 AUDi on juba oi kui krõbe, aga noh, see on kõrb ja järgmist ega eelmist tanklat ei ole ca 25o km. Mine tangi kus tahad siis :)
Sõit Austraalia pikimal sirgel teel - 90 miili ehk 146.6 km sõitu ilma rooli puutumata.
Peatus Balladonias, et tankida autot. Kütuse liiter 1,99 AUDi. Oi kui lõbus :)
Ja vahepeal on veel sõitu. Ja iseloomulikke Austraalia vaateid:
Veel sõitu. Õhtuks jõuame Norseman linna, mis juba tõesti on väikese alevi mõõtu. Kümneid, kui mitte sadu kordi suurem kui viimatised roadhouse asulad. Ka internet ja mobiil lõpuks levivad, mida rõõmuga kasutan. Öömaja taaskord looduskaunis koht tähistaeva vaadetega.
16.03.2012
Edasi tulevad juba tõesti asulad. Esperance ja Albany. Alustame jätkuteekonda juba varakult, kell 6.30 (eelnes muidugi varane ärkamine ja internetisessioon). Norsemanist 203 km kaugusel on Esperance väikelinn - armas ja idülliline ja süüa sealt ei saa nii vara :) Jalutasime ringi ja käisime poes muidugi.
Teekond jätkub ja 190 km pärast Ravensthorpes on tankimispeatus. Linnakesed lähevad vaikselt suuremateks, mida rohkem kõrbest välljas ja ookeani ääres. Kütusehinnad õnneks aga langevad. Mobiililevi ei ole endiselt, päris naljakas juba.
Kella 15 ajal jõuame Albanysse. Peale vaadates veidi suurema linnake, aga ei midagi erilist. Kinnitame kiirelt keha ja peame plaani, kas sõidame edasi Manjimupi välja või mis me teeme. Satume läbi astuma infopunktist ja see otsustab me plaanid! Me ei lahku linnast kohe mitu päeva, sest kuigi linn ise pole midagi ahhetama panevat, siis ümbruskonna rannad on küll ja oh, ka mägedesse saab!
Esimene öö on Middleton beachil, kuhu jõuame päikeseloojangu ajal ning need vaated meenutavad Hawaid, mitte Austraaliat (mitte et ma Hawail käinud oleks, aga ma googledan palju :D)
17.03.2012
Nii kaua, kui Martin tukub, jalutan Middleton beachi matkarajal, naudin ilma ja hommiku ning teisi varajasi ärkajaid, tervitan neid kõiki ja naeratan muudkui. Inimesed tervitavad mind ju ka. Tunne on täpselt "tere tulemast koju" nagu üks sõber mind aasis.
Külma vee dušš ja hakkame Albanyt vallutama.
Gull rock vaated. Martin ei hooli, aga mina küll ja rändan võpsikus ja kriibin jalgu, kahju kohe, et matšeetet ei ole või midagi, aga ookeani vaated tasuvad kuhjaga ära.
Porongurup rahvuspark 40 km Albanyst ootab meid oma taevalike vaadetega. Teekond üles Castle rocki on 2 km lausmäkke astumist, ilm oln palav ja vesi pudelis soe, aga ilma ei saaks ka. Raske on see kolgata tee, aga üles me jõuame. Neetud kontoritöö ja vähene trenn :) Ja ma teeks selle teekonna uuesti läbi, ainult nende vaadete pärast, mis sealt avanevad.
Üleval kohtame ühte tour guide'i, kes käsib meil kindlasti minna ka Green's Pooli. Jätan instruktsioonid meelde ja võtan kavva.
Järgmine peatus on Two People's Bay rahvuspargis Little beach. Ma olen segaduses, sest ühtäkki on kogu mu reisimälu sassis - olen ma Tais? Olen ma Austraalias? Kus? aga ssee rand on paradiis! Mööda jalutab taaskord üks tour guide koos kolme preiliga ja seletab neile aktiivselt: "So this is called Little beach... becuse it's little..." :) Noh, suur või väike, eraldatud ja priivatne ning imeilus on ta küll. Hüppan lainetesse ja vesi on mõnus-soe, keeldun välja tulemast, aga Martin nõuab Albanysse tagasi pöördumist. Kuna lained kohati üritavad kreeka-rooma maadlust ja võidavad ka, siis olen nõus.
Albany on selles mõttes ka tore linnake, et seal on kesklinnas peatänaval tasuta mõnus ja korralik soe dušš, väike vihje teistele backpackeritele ;)
Selleõhtuseks "looduskaunis koht öömajaks" tuusiku võitjaks on Cosy Corner beach, sest see on esimene koht, kus on lubatud kämpida :) Siiani oleme me lähtunud põhimõttest, et kui keelavat silti ei ole, siis on lubatud. Seal oli lausa lubav silt ja muidugi miljon päkkerit juba ees ka. Seadsime auto sisse ja unele.
18.03.2012
Päeva alustasime kohe rannaga, mis asus Cosy Corneri kõrval - Shelley beach. Ma ütlen kohe, et kui keegi plaanib seda randa külastada, siis unusta ära! Nii ilus rand see ka ei ole ja see tee sinna on õudus. Kilomeetrite viisi rämedat kruusateed, max kiirus 20 km/h. Kui sul maasturit ei ole (ja sul ei ole sest sa oled sama vaene päkker nagu meie), siis on see auto ja iseenda piinamine.
Edasi-tagasi tee ca 1h. Ja siis me lahkusime Albanyst. Selle linna juures (peale randade muidugi) võlus mind see, et enamik tänavaid olid inimese nimed: Tania, Andrew, Henry, Matthew, Nancy jne :) Pole mingit kõrgemat matemaatikat kohanimede väljamõtlemises.
Sõidame aga muudkui Perthile lähemale. Järgmine peatus Denmark. Maailm on ikka nii väike :)
Peale Denmarki mõned kilomeetrid on William Bay rahvuspark, kus asub ka Greens Pool ehk see koht, mida üks tour guide meil soovitas kindlasti külastada. Kivide vahel võrratult ilus vesi. Päike kütab, vesi on esimesel kokkupuutel ehmatavlt jahe, kuid muutub kohe väga mõnusaks. Ei raatsi jällegi nagu lahkuda aga härra eesti mees ei kannata päikese käes vedeleda ja nii tuleb minna autosse sulama.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Järgmine peatus Walpole, kus Martin kinnitab keha ja mina kirjutan omale reisimärkmeid üles. avastan poest oma kindlasti lemmiktoote - tetrapakis pooleliitrise piimakokteili, mis maksa 2,7 AUDi. Parim hinna, kvaliteedi ja maitse suhe! Ilmselt on võrratu ilm välja ajanud ka kõik kohalikud mootorratturid, sest neid näeme seal palju! Kui muidu on me teekonda saatnud karavanautod ja truckid, siis nüüd peaaegu ei näe ühtegi. Mida aga muu liikluse seas ikka kohtab, on erinevad uunikum- ja muskelautod. Huh, neid on siin ikka lademetes, üks säravam kui teine.
Manjimupi jõudes ei jõua ära irvitada teemärke - küll on Middlesex road, küll speed limit 0. Ja selles linnas kesklinna ei leiagi... Kahtlane. Peatume kuskil pargi ääres, sest oh yes, internet levib ja tule väike skype sessioon.
Peatus Dannybrookis, et teha väike sändvitš (oh ma ei taha seda saia enam süüa!! palun aitab sellest, aga poodides ei müüda muud sööki).
Päeva viimane peatus Bunbury. Aeg on võtta öömaja "hotell Fordis" :)
19.03.2012
Hommik Bunbury algab meil auto erroriga - sigaretisüütaja ei tööta, mis tähendab kohe TomTomi ja muude laadimiste errorit. Martin diagnoosib, et kaitse on läbi, seega liigume autopoodi otsima. Saame, mida vaja, samuti lisame jahutusvedelikku ning siis tegeleme arvutit akudega. Siiani on infopunktid olnud need kohad, kus laadida ja tasuta wifit on saanud. Mida lähemal suurlinnale, seda kurjemaks on infopunktid läinud. Wifit ei ole ja laadida ka ei saa :) Nõme koht see Bunbury :))
Peatus Mandurah linnas. Laadimiskoha leiame ühes kesklinna kohvikus, kus teeme lõunasöögi ja veedame aega internetis. Raske on see kodutu elu, kui akusid kuskil laadida ei saa :)
Meie autolaadur viskas samuti hommikul errorit ehk põhjustas veel mitme kaitsme läbiminemist, seega pöördume poodi ja vahetame ta välja. Tšekk on veel olemas ja 7 päeva ostust pole ka möödas. Mandurahis jaluatn ringi õige vähe, aga hiljem infot uurides on tegemist idüllilise linnaga üldse mitte kaugel Perthist ja sinna kavatsen ma kindlasti veel minna.
Öömaja Rockinghamis, kus muidugi internet levib ja pool ööd Facebookis jutustades veedan. Perth on ca tunnikese kaugusel. Teekond Perthi on sama hästi kui tehtud. Over and out :)
Ja kuna Martin kibeleb päeva alustamisega ehk minna randa (!!??), siis rohkem pilte lisandub hiljem :) Mitte, et keegi Eestis seda postitust kl 3 hommikul loeks...
Hiljem: no nüüd on pildid ka täiendatud. Over and out :)
Teekond jätkub ja 190 km pärast Ravensthorpes on tankimispeatus. Linnakesed lähevad vaikselt suuremateks, mida rohkem kõrbest välljas ja ookeani ääres. Kütusehinnad õnneks aga langevad. Mobiililevi ei ole endiselt, päris naljakas juba.
Kella 15 ajal jõuame Albanysse. Peale vaadates veidi suurema linnake, aga ei midagi erilist. Kinnitame kiirelt keha ja peame plaani, kas sõidame edasi Manjimupi välja või mis me teeme. Satume läbi astuma infopunktist ja see otsustab me plaanid! Me ei lahku linnast kohe mitu päeva, sest kuigi linn ise pole midagi ahhetama panevat, siis ümbruskonna rannad on küll ja oh, ka mägedesse saab!
Esimene öö on Middleton beachil, kuhu jõuame päikeseloojangu ajal ning need vaated meenutavad Hawaid, mitte Austraaliat (mitte et ma Hawail käinud oleks, aga ma googledan palju :D)
17.03.2012
Nii kaua, kui Martin tukub, jalutan Middleton beachi matkarajal, naudin ilma ja hommiku ning teisi varajasi ärkajaid, tervitan neid kõiki ja naeratan muudkui. Inimesed tervitavad mind ju ka. Tunne on täpselt "tere tulemast koju" nagu üks sõber mind aasis.
Külma vee dušš ja hakkame Albanyt vallutama.
Gull rock vaated. Martin ei hooli, aga mina küll ja rändan võpsikus ja kriibin jalgu, kahju kohe, et matšeetet ei ole või midagi, aga ookeani vaated tasuvad kuhjaga ära.
Porongurup rahvuspark 40 km Albanyst ootab meid oma taevalike vaadetega. Teekond üles Castle rocki on 2 km lausmäkke astumist, ilm oln palav ja vesi pudelis soe, aga ilma ei saaks ka. Raske on see kolgata tee, aga üles me jõuame. Neetud kontoritöö ja vähene trenn :) Ja ma teeks selle teekonna uuesti läbi, ainult nende vaadete pärast, mis sealt avanevad.
Üleval kohtame ühte tour guide'i, kes käsib meil kindlasti minna ka Green's Pooli. Jätan instruktsioonid meelde ja võtan kavva.
Järgmine peatus on Two People's Bay rahvuspargis Little beach. Ma olen segaduses, sest ühtäkki on kogu mu reisimälu sassis - olen ma Tais? Olen ma Austraalias? Kus? aga ssee rand on paradiis! Mööda jalutab taaskord üks tour guide koos kolme preiliga ja seletab neile aktiivselt: "So this is called Little beach... becuse it's little..." :) Noh, suur või väike, eraldatud ja priivatne ning imeilus on ta küll. Hüppan lainetesse ja vesi on mõnus-soe, keeldun välja tulemast, aga Martin nõuab Albanysse tagasi pöördumist. Kuna lained kohati üritavad kreeka-rooma maadlust ja võidavad ka, siis olen nõus.
Albany on selles mõttes ka tore linnake, et seal on kesklinnas peatänaval tasuta mõnus ja korralik soe dušš, väike vihje teistele backpackeritele ;)
Selleõhtuseks "looduskaunis koht öömajaks" tuusiku võitjaks on Cosy Corner beach, sest see on esimene koht, kus on lubatud kämpida :) Siiani oleme me lähtunud põhimõttest, et kui keelavat silti ei ole, siis on lubatud. Seal oli lausa lubav silt ja muidugi miljon päkkerit juba ees ka. Seadsime auto sisse ja unele.
18.03.2012
Päeva alustasime kohe rannaga, mis asus Cosy Corneri kõrval - Shelley beach. Ma ütlen kohe, et kui keegi plaanib seda randa külastada, siis unusta ära! Nii ilus rand see ka ei ole ja see tee sinna on õudus. Kilomeetrite viisi rämedat kruusateed, max kiirus 20 km/h. Kui sul maasturit ei ole (ja sul ei ole sest sa oled sama vaene päkker nagu meie), siis on see auto ja iseenda piinamine.
Edasi-tagasi tee ca 1h. Ja siis me lahkusime Albanyst. Selle linna juures (peale randade muidugi) võlus mind see, et enamik tänavaid olid inimese nimed: Tania, Andrew, Henry, Matthew, Nancy jne :) Pole mingit kõrgemat matemaatikat kohanimede väljamõtlemises.
Sõidame aga muudkui Perthile lähemale. Järgmine peatus Denmark. Maailm on ikka nii väike :)
Peale Denmarki mõned kilomeetrid on William Bay rahvuspark, kus asub ka Greens Pool ehk see koht, mida üks tour guide meil soovitas kindlasti külastada. Kivide vahel võrratult ilus vesi. Päike kütab, vesi on esimesel kokkupuutel ehmatavlt jahe, kuid muutub kohe väga mõnusaks. Ei raatsi jällegi nagu lahkuda aga härra eesti mees ei kannata päikese käes vedeleda ja nii tuleb minna autosse sulama.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Järgmine peatus Walpole, kus Martin kinnitab keha ja mina kirjutan omale reisimärkmeid üles. avastan poest oma kindlasti lemmiktoote - tetrapakis pooleliitrise piimakokteili, mis maksa 2,7 AUDi. Parim hinna, kvaliteedi ja maitse suhe! Ilmselt on võrratu ilm välja ajanud ka kõik kohalikud mootorratturid, sest neid näeme seal palju! Kui muidu on me teekonda saatnud karavanautod ja truckid, siis nüüd peaaegu ei näe ühtegi. Mida aga muu liikluse seas ikka kohtab, on erinevad uunikum- ja muskelautod. Huh, neid on siin ikka lademetes, üks säravam kui teine.
Manjimupi jõudes ei jõua ära irvitada teemärke - küll on Middlesex road, küll speed limit 0. Ja selles linnas kesklinna ei leiagi... Kahtlane. Peatume kuskil pargi ääres, sest oh yes, internet levib ja tule väike skype sessioon.
Peatus Dannybrookis, et teha väike sändvitš (oh ma ei taha seda saia enam süüa!! palun aitab sellest, aga poodides ei müüda muud sööki).
Päeva viimane peatus Bunbury. Aeg on võtta öömaja "hotell Fordis" :)
19.03.2012
Hommik Bunbury algab meil auto erroriga - sigaretisüütaja ei tööta, mis tähendab kohe TomTomi ja muude laadimiste errorit. Martin diagnoosib, et kaitse on läbi, seega liigume autopoodi otsima. Saame, mida vaja, samuti lisame jahutusvedelikku ning siis tegeleme arvutit akudega. Siiani on infopunktid olnud need kohad, kus laadida ja tasuta wifit on saanud. Mida lähemal suurlinnale, seda kurjemaks on infopunktid läinud. Wifit ei ole ja laadida ka ei saa :) Nõme koht see Bunbury :))
Peatus Mandurah linnas. Laadimiskoha leiame ühes kesklinna kohvikus, kus teeme lõunasöögi ja veedame aega internetis. Raske on see kodutu elu, kui akusid kuskil laadida ei saa :)
Meie autolaadur viskas samuti hommikul errorit ehk põhjustas veel mitme kaitsme läbiminemist, seega pöördume poodi ja vahetame ta välja. Tšekk on veel olemas ja 7 päeva ostust pole ka möödas. Mandurahis jaluatn ringi õige vähe, aga hiljem infot uurides on tegemist idüllilise linnaga üldse mitte kaugel Perthist ja sinna kavatsen ma kindlasti veel minna.
Öömaja Rockinghamis, kus muidugi internet levib ja pool ööd Facebookis jutustades veedan. Perth on ca tunnikese kaugusel. Teekond Perthi on sama hästi kui tehtud. Over and out :)
Ja kuna Martin kibeleb päeva alustamisega ehk minna randa (!!??), siis rohkem pilte lisandub hiljem :) Mitte, et keegi Eestis seda postitust kl 3 hommikul loeks...
Hiljem: no nüüd on pildid ka täiendatud. Over and out :)
2 kommentaari:
like the beaches, too :)
Jaa, mina ka :))
Need on tõesti fantastilised siin!
Postita kommentaar