HORVAATIA, juuli 2014

Minu unistuste sihtkoht 2006.aastast saati. Tollal broneerisime parasjagu Dubrovniku pileteid, kui maksmise faasis selgus, et keegi oli need juba eest ära napsanud. Ei jäänud muud üle, kui hoopis Barcelonasse minna. Aga oi, kuidas Horvaatia mul südames kripeldas kõik see aeg (8 aastat).

Esimese maitse Horvaatiast saame Buzet linnast, mille kindlus kõrgub üleval mäe otsas ja paistab kaugele. Linnakese külje all teeme lõunasöögipeatuse ja sealt edasi võtame suuna Pula linnale. Pulas on palju vihma tulnud, suured lombid kõikjal, ent nüüd on vähemalt taevaluugid kinni. Sõidame ringi ja otsime kohta, kuhu autot parkida. Viimaks leiame koha ca 2 km vanalinnast ja kruvime auto küljest maha rattad. Kui ma räägin siin meie-vormis, siis see ilmselgelt tähendab, et härra sõitis-roolis-tiirutas-kruvis eksole. 

Niisiis, suund vanalinna. Pula linn on tihedalt täis pikitud Rooma impeeriumi jäänukeid - küllaga leidub sambaid ning ka suur ja uhke amfiteater. Linn ise väga suur just ei ole, täpselt parasjagu, et ratastega tiirud peale teha.

Härra initsiatiivil asume just avastama ühte mägedest selles linnas kui jalamilt leiame sissepääsu tunnelisse. See on ometi härrale maiuspalaks ja peale kohaliku valuuta hankimist (ma millegipärast mäletasin/arvasin, et Horvaatis kehtib ka euro), uurimegi tunneleid lähemalt. Hind 15 kunat = ca 2€.

Saab selgeks, et Pula on Austria-Ungari impeeriumi ajal olnud tohutu tähtsusega mereväekeskus ning I maailmasõja ajal rajati linnaelanike (ning ofkoors A-U eliidi) kaitseks mägede sisse tohutu tunnelite võrgustik. Leiamegi eest mäe, mis risti-rästi tunneleid täis, vaade on uskumatu. Ja sellised on kõik Pula linna mäekesed! Tunneleid rajati nii palju, et kogu elanikkkond turvaliselt ära mahuks.

Peale tunneleid liigume Istria poolsaare tippu ehk Pula linna lõunapoolsesse nurka, kuhu on rajatud suur kämpingala. Plaan on sinna hommikul suunduda pesema. Avastame aga kämpingala vastas üle veesilma oleva ilusa metsase ala, kuhu mõni teinegi auto end parkinud on. Need, kes pole tahtnud kämpingu soolast hinda maksta. Toome meiegi oma auto siia ära.

Võtame oma rannatoolid ja istume päikeseloojangut nautima helesinise vee äärde. Olen vaatest võlutud. Vee peal hõljuvad mitmed kaluripaadid ning rannaäärt palistavad reas kulunud puidust sillakesed, mis hetkel pooleldi vee all. 

11.07.2014

Ärkame jätkuvalt kauni vaatega Horvaatia rannale. Just täpselt selline helesinine unistus, mida ma 8 aastat hellitanud olen. Nüüd ma olen kohal ja Pula on alles algus!

Naudime rahulikult hommikusööki, päevitame, suvitame. Meil ei ole siit kiiret. Härra snorkeldab, mina vedelen rannal. Rannik on sopiline ja nii on mini-poolsaare nurga taga veel kauneid randasid, mis palistatud kaljude ja koobastega, niiet suundume sinna ka sulistama. Härra suundub koopasse, sellal kui mina kaljunukal uudistan tema silueti eemaldumist ja kaljunukkidel turnivate ronijate etteasteid turnimise ja vettehüpete näol. 

Peale lõunasööki otsustame edasi liikuda. Väikese üllatusena on meie aku vahepeal tühjaks saanud. Kiire abipakett lähistel peesitavatelt austerlastelt ja algab sõit. 

Järgmise peatuse teeme Plomini linnakeses, mis üllatab oma kaunite vaadetega mäe otsast alla orule. Küla ise on nii sümpaatne oma pisikest tänavatega.

Sõit jätkub piki rannikut Rijekasse. Olles külastanud teel juba mitmeid imearmsaid veeäärseid linnakesi, siis Rijeka mõjub rõhuvalt oma suurlinliku olemise ja ülerahvastatud shoppingu-tänavatega. Otsustame siia mitte peatuma jääda. 

Valime edasiseks suunaks hoopis Krk saare. Sillamaks/kiirteemaks 46 kunat (röövimine) ja saarel me olimegi.

Vaatsime ringi saare külakestes - Njivice, Krk, Punat, Stara Baska. Öömaja õnnestub leida viimaks Punatis, kus suundun järjekordses kämpingus hinda uurima. Saarel on kõik kohad kas kämpingalasid või telkimist-kämpimist keelavaid silte täis. Seega sellist luksust, et pargime end mõne puu alla vee ääres, polnud kuskilt võtta. Ka suures plaanis igal pool mujal Horvaatias edaspidi, aga seda me veel ei teadnud. Niisiis, juba veidi väsinud öömaja koha otsimisest, lähen hinda küsima. Tšikk küsib täpsustavaid küsimusi ja kui selgub, et tahame lihtsalt parkida, elektrit ega midagi muud ei vaja, teatab et tasuta. Küsin kolm korda üle, sest ei taha uskuda. Vastus jääb samaks. Saan suunise, kuhu parkida ja suundun rõõmsalt härra juurde. 

Meisterdan õhtusöögi, sööme, jalutame hiiglaslikul territooriumil ringi. Tuleb tunnistada, et oleme sattunud ilusasse kohta taas, kuigi rahvast ümberringi meie jaoks liiga palju. 

12.07.2014

Hommikusöögiks puder murakamoosiga. Järgneb väga oluline fotosessioon rannas ja siis asume lahkuma. Lähen siis teatama, et headaega samale tšikile, kui too esitab meile arve. Oot misasja? Ma tuletan ta eelmise õhtu sõnu meelde, mida ta nüüd kohe sugugi enam ei mäleta. Hinnaks nöörib 180 kunat. Noh selge. Ööbimine oli tasuta, aga lahkumine hirmkallis. 

Lahkume kirudes :)

Sõidame saare teise serva, kus teeme jalutuspausi Vrbnik linnas. Härra hindab selle linnakese ainsaks kohaks Krk saarel, kuhu tasub minna. Tõepoolest on väga nupsiku kohaga, ei mingeid rahvamasse, mis on tohutu boonus Horvaatias. Teel sinna linnakesse märkasime rannasoppe, kuhu me oleksime saanud mõnusa peatumispaiga sisse seada siiski. Oleks-poleks onju! Juba õhtupimeduse saabudes enam ei jaksa-ei taha edasi otsida, kui senised otsingud tulutud on olnud. 

Hoiame tagasi maismaa suunal oma autonina. Enne lahkumist veel teeme peatuse Krk saare suurimas koopas. Hind on 20 kunat inimese kohta, aga peame 20 minutit ootama. Siin ei lasta koopasse omapäi, vaid tuleb oodata giidiga tuuri. Arusaadav ka miks. Varasemas ajaloos on inimesed omapäi käinud ja endaga "suveniire" koopast kaasa võtnud...

Aeg on saarelt lahkuda. Valmistun maksma taas hirmkallist sillaületusmaksu,aga oh üllatust. Saarelt saab täitsa tasuta ära sõita. 

Tagasi mandril sõidame muudkui piki rannikut allapoole. Läbime järjest linnakesi, otsides randa, kuhu suvitama suunduda. Ehk et meie tingimus oli privaatsus kui võimalik. Rahvamassidega kaetud rannaribad seega jätsime vahele ja vaatasime vähemrahvastatuid. 

Sobiva koha leiame Sv. Juraj linnakeses. Päevitame, ujume, sõidame kajakiga. Käime kohalikus restos söömas (2 suppi+ kala friikatega on 80 kunat). Saadan postkaarte. Päevitame ja ujume veelgi. 

Öömajale sõidame pool km eemale linnakesest välja mere äärde. Härra on suurest päevitamisest ja puhkamisest nii väsinud, et jääb rannatooli peale õhtusöögi söömist tukkuma. Mina istun ta vastas ja imetlen tema selja tagant paistvaid vaateid ehk natuke taamal oleva Krk saarekese ja selle mägede tagant sähvib vaikuses muudkui välgunooli. Tihedalt. Sähvatused valgustavad taevalaotust totaalses vaikuses ja pimeduses.  Meelitan härra magama ära ja mõne tunni pärast, kell 1 öösel suure paukumisega jõuavad välgud, vihm ja mürin meie autoni. Sähvib igal pool ümberringi ja väga hirmus on. Eriti, et mul on tohutu pissihäda ja väljas kallab meeletult :) Kolm tundi hiljem jääb vihm veidi vaiksemaks, aga härra ei tea sellest mürglist ööd ega mütsi, ta magas kõik südamerahuga maha...

13.07.2014

Hommik algab taas tühja akuga. Põhjuseks on meie külmakast, mis võtab tohutult energiat, ja väikeste sõitudega päevadel auto ei suuda akut täis laadida. Egas midagi, tugev Eesti naine lükkas auto käima :)

Võtame suuna Plitvice järvedele, ent valime kiirtee asemel proovilepaneva tee üle mägede :)

Ilm on täna sombune ja vilu, hoopis vastupidine päev varasemale rannapäevale. Jõuame järvede juurde kohale ja muudkui tihedalt tilgub sadada. Absoluutselt mitte see ilm, millega mulle teadaolevat ees ootavat loodusilu nautida. Olime tee ääres näinud viiteid lähistel olevatele koobastele ja otsustame sinna kõigepealt minna, andes ilmale aega seega ilusaks minna. Taustal paistab helesinist taevaviirgu ja seega lootus on ilma tahenemisele. 

Leiame hästi peidetud koopad ikka üles. Ka siin saab edasi liikuda üksnes giidiga, samadel põhjustel. Pea kõik Horvaatia koopad (mida on meeletult palju) on looduskaitse all ja kui õigesti mäletan, siis maailma koobastest vaid ca 10% on inimestele külastamiseks avatud. Ootame 30 minutit, et giidiga tuurile minna. Pilet maksab 30 kunat õpilasele ja 60 küsitakse täispileti eest. Erinevalt härrast, ei ole mul õpilaspiletit ette näidata, seega pidin enda eest täissummat maksma. 

Piirkonnas on palju karusid, sestap ka igal pool ja tõesti ongi igas hoovis karukujud, küll rauast, puust või paberplakatil.

Kohe esimese emotsiooni saime koopasuu ees rippuvat nahkhiirt nähes. Pildile ta siiski hästi ei jäänud, seega pilti näidata pole. Muidugi on peale mitmete ja mitmete koobaste külastamist kõik koopad ühte nägu. Saame giidilt teada, et nahkhiired on piirkonna suured abimehed, süües ühe ööga 1000 sääske nahkhiire kohta. Oi, mul oleks selliseid abimehi omale koju vaja.

Peale koopaid on aeg tagasi Plitvitce järvede juurde suunduda.

mesipuu

Pilet on röögatu - 24€. Muidugi läheb see miljonite turistide järelt koristamiseks ja rahvuspargi (mille territoorium tundub olevat lõputu) üleval pidamiseks. Kui keegi tahab eestlast teha, siis tegelt saab sisse ka hiilida natuke kassadest eemalt. Meie seda ei teinud. Auto siiski tasulisse parklasse ie parkinud, vaid veidi eemale. 

Plitvice rahvuspark oma järvedega kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse, vaadata on seal küll ja veel. Jalutame mitmeid tunde, sõidame parvlaevadega ja rahvuspargi siseste autorongidega. Need on piletihinna sees. Oleme sinna jõudnud pealelõunal, rahvast muidugi on massidena, ent mida tund edasi, seda vähemaks jääb. Need on need inimesed, kes alustasid ringi vihmaga ja siis aegamisi lõpetavad päeva. Vastu õhtut saame meiegi ringi peale ja palju pilte klõpsitud. Mina olen surmväsinud, kui auto juurde tagasi jõuame.

Vahepeal põikame ära Bosniasse, mille piir Plitvicest vaid kiviviske kaugusel on. Peale sealset mitmepäevast ringituuritamist naaseme Horvaatiasse tagasi. Esimene peatus on Blace imetillukese küla juures mäe otsas. Randa vee äärde lihtsalt ei mahtunud, seal olid inimeste armsad kodud ja paadisillad. Ülevalt aga näeme uhkeid päikeseloojangu vaateid. Sellal, kui härra autot hambadristis mäest üles suunas ja mina muudkui silmapiiril merd piidlesin, nägi tema tee peal ussi. Ihsand jumal kui hea, et mina ei näinud!!! Huvitav, kui väga ma julgesin seal veidi eemal auto ümber pärast keksida?

16.07.2014

Jätkame oma Horvaatia ranniku teekonda. Vahepeal korraks oleme Bosnias, see tähendab piiriületust taas. Bosnial on tervelt 1 km pikkune rannalõik vahemere ääres, linnakese nimi on Neum. Ainult et... vaadet merele on umbes täpselt paarsada meetrit, sest edasi piki rannikut on piklik Horvaatia saar... ja bosnialased saavad vaadata vaid seda saart. Härra mul kommenteeris muidugi ka, et "horvaadid on ikka parajad peded küll," sest noh, sellele saarele mäe küljele on nad disaininud suuuuuuuure Horvaatia vapi, mida siis vaesed bosnialased vahima peavad. Ütleme nii, et mul on lausa kahju noh. Aga vähemalt on neil kuurortlinn Vahemere ääres.

1 km Bosnia ja Hertsegoviinat läbitud, saabub piiripunkt ja oleme tagasi Horvaatias. Naerame, et juba kolmas reis Horvaatiasse meil.

Meie aga jätkame missiooni leida endale mõnus rannasopp. Märkame aga hoopsi järjekordset Horvaatia saarekest, mida ehib tohutu suur ja lahe kindlus koos kindlusmüüriga. Et kohe tee pealt keerab ka saarele sild, otsustame seda uudistada. Ston linnakesega on tegu ja jalutuskäik müüril maksab 40 kunat, mida me maksta seekord ei taha. Imetleme kindlust ja linnatänavaid ülevalt ja alt ja eemalt ja lähedalt...

All mere ääres teeb härra tutvust hoopis kohalike rannakaluritega ja soetab 3€ eest oma elu esimese austri. Kiidab selle heaks ja jätkame sõitu.

Leiame peagi meile sobiva rannakese. Inimesi vähe, vesi sinine ja rand kiviklibune... nagu terve Horvaatia ongi. Seame end randa sisse, härra snorkeldab, mina vähkren kivide peal. Et meie saabusime hommikul, siis kella tiksudes rahvast vaikselt muudkui lisandub. Siiski mitte sellisel määral, mis häirima hakkaks. Otsustame samasse randa ka öömajale jääda, sest see oli vast ainuke koht mitmesaja kilomeetri ulatuses, kus polnud kämpimist keelavat silti.

Puhkamine on väga raske, päike on palav ja kivid ebamugavad :) Laseme päeva õhtusse. Saavutan isegi jume-laadse toote. Härra on pruun nagu muiste. Õhtul, kui rahvas juba rannast on lahkunud, toimetab ja askeldab härra auto kallal, tal nüüd aega nokitseda sellega. Kontrollib vedelikke, rehve jm. Minul on samuti võimalik aeg maha võtta, seega sukeldun arvutisse ja sorteerin seni tehtud reisipilte, lootuses et hiljem aitab see kaasa reisikirjade valmimisele. See käesolev ülevaade valmib eksole rohkem kui kuu peale reisilt koju jõudmist.

17.07.2014

Ärkame varakult ja plaanime just lahkuda (härra just käivitas auto, et koha pealt startida), kui meie juurde saabub tegelane. Tegelane, kes kannab mingit sorti vormi, mis aga ei ole jõustruktuuride oma. Härra mainib, et see on paarsada meetrit eemal asuva kämpingala pidav tegelane, oli teda märganud eelmisel õhtul. Too nõuab meilt dokumente (mis õigusega?), siis teatab, et seal ei tohtinud ööbida (ametlik parkla oli ILMA keelumärgita...) ja et me peame trahvi maksma. Oodaku me 10-15 minutit, kuni KEEGI teine tuleb, kes siis menetleb. Ise haarab telefoni kõrva äärde ja jalutab minema.

Muidugi me jäime ootama eksole. Oleks me päriselt rikkunud luba, loomulikult vastutame. Siis kui seal poleks tohtinud kämpida, me poleks ka sinna jäänud või mis. Igatahes Napoleon-mees oli ärritunud, et ta meie raha ei saanud, st me ei ööbinud tema kämpingalal.

Meie sõitsime aga ära Dubrovnikusse, mis oli kümnekonna kilomeetri kaugusel.

Sellest puhvis kukest jäi vastik mekk hommikusse. Seda aitab unustada aga linna sissesõites avanevad vaated - punased katused igal pool, uhke linnamüür. Otsime parkimiskohta ja ühe augu leiame, kuhu jätta. Sellal, kui toimetan parkimisautomaadi kallal, on kohal kõrvalmaja peremees, kellel on tulus bisnes käsil. Nimelt on iga maja ees auto või kahe jagu maad kollaseks jutitatud, mis avaliku tasulise parkimise alla ei kuulu. Tema aga müüb oma majaesist parkimist oma hinnaga, mis jah, on siiski soodsam kui üsna krõbe parkimine muidu Dubrovnikus. Nii teemegi diili, härra pargib ümber ja maksame 10€ peremehele. Selle eest saaksime õhtuni parkida, aga me üle paari-kolme tunni ei plaani Dubrovnikus jalutada.

Kohe parkimiskoha lähistel on cable cari peatus ja sõidame ülesmäkke, et vaadata imelisi vaateid Dubrovnikule. 100 kunat on hind ühele inimesele.

Alla tagasi tulles suundume linnamüüride vahele linna avastama. Sööme jäätist või joome õlut, jalutame, puhkame jalga, postitame kaarte Eestisse, naudime. Rahvast on siin küll murdu, aga eks arusaadav. See on üks popimaid sihtkohti Horvaatias ja õigustatult. Tõdeme, et Dubrovnikut võime soovitada sõpradele küll. Ainult et raha peab palju kaasas olema.

Horvaatias üldse ongi kogu aeg kõndiva rahakoti tunne. Hinnad on üsna kallid, igaüks üritab sult su raha kätte saada.

Peale mitmetunnist olengut suundume ka randa, härra teeb veel viimase supluse Horvaatias ja lahkume sellest riigist. 40 km kaugusel on Montenegro, meie järgmine sihtkoht. Mida lähemale piiripunktile, seda vähemaks autosid jääb. See meeletult pikk autode rivi, mis meid piki rannikut sõites konstantselt saatnud on, raugeb.

Horvaatia unistus sai täidetud. Puhkasime siin mõnuga, siin on fantastiliselt ilusad rannad ja vaated, rääkimata karstiala võludest - koobastest j akoskedest, mida jagub samuti igale sammule.