DARWIN, AUSTRAALIA, juuli 2012

Ohsa, viimane postitus, kus ma saan panna pealkirja "juuli".

29.07.2012

Niisiis, Darwin. Ööbisime eelmisel ööl karavanpargis... raha maksmata. No vot, siin ei õnnestu raha maksta, kuigi oleksime seda teha tahtnud. Nimelt kui kell 22 öömajale end sättida tahame, on office juba kinni ja nii mitmes karavanpargis järjest. Pargime end siis lihtsalt kuskile parklasse ära ja hommikul lahkume nagu poleks meid olnudki.

Põnev linnaosa Darwinis

Selletõttu algab päev ka väga vara :) Kell 6 passime Casuarina rannas. Et on linn ja asjad levivad, istun netis ja lobisen sümpaatiaga FBs. Vaja ju värskeid uudiseid saada. Peale hommiku saabumist (loe: ja saagu valgus) kesklinna laadimisvõimaluste jahile. Ausalt öeldes, see ei ole sugugi lihtne ülesanne. No ei või siis teha kohvikud rohkem selliseid istumiskohti, kus pistikud saadaval? Ma jumala hea meleega kohvitaks ja ostaks värki, kui laadida ka saaks. No ja muidugi on pühapäeva hommik kell 8, mitte üks kohvik ei ole veel avatud. Maandume siis kesklinna muruplatsile samasse kohta, kus eelmisel õhtul olime, et siis teised saaks tasuta wifit nautida.

Ise olen kergelt öeldes tujutu, sest südames mure auto pärast ehk siis autosaaga eelõhtu. Oma enda lollus on ka mängus ja see on nagu eriti valus laks. Nimelt - kui auto 5 kuud tagasi ostetud sai Martini juhendamisel, siis härral oli imekiire, et Melbournest lahkuda ja ega meil kummalgi ka teadmisi siinsest paberimajandusest olnud. Toredad rohelised aussie teemal mõlemad. Ja siis ma unustasin ära ja siis mõtlesin, et eks kunagi vaatab... et auto enda nimele kirjutada eksole. Siin on nõue, et 14 päeva jooksul peavad nii müüja kui ostja sellest MVR (motor vehicle registration ehk nn ARK) teada andma. Nii ma mugavalt sõitsin siin ringi Niklase autoga. Ja sellest tulenevalt, et ma polnud omapoolset kohustust täitnud, kartsin karistust ehk igal pool kirjutas räigetest trahvidest.

Lisaks tuleb iga kuue kuu või aasta tagant teha registreerimise uuendamine, no vastavalt sellele, kui pikaks ajaks viimati tehtud oli eksole. Ja minu hotellil oli tähtaeg 02.08, seega MVR külastus möödapääsmatu. Nii ma ennast ka üles keerasin ja tuju nulli viisin. 

Õnneks on nt Liina telefonikõne kaugusel ja siis ta ikka rahustas maha :)

Peale masenduse pooltundi jätan JL maha ja liigun omal käel veidi seiklema. Eks seda oma aega on ju ka vahel vaja, eriti kui neli nädalat on oldud koos muudkui. Neil on vaja, ma mõtlen :D

Uudistasin siis rannaäärt. Vaikselt hakkas soojemaks minema ja mul käekotis, tuntud ka nime all pomm, lisaks vahetusriietele ka kõikvõimalikud juhtmed, laadijad, arvutid jne. Et no kui leiaks pistiku eksole. Riideid vahetada kuskil ei ole, niisiis suundun täielikku dzungliteed pidi alla Lameroo randa. Kasutan juhust ja inimtühjal teel viskan ööriided seljast ja kleidi asemele. Et siis tagasi üles minnes leida kahesaja meetri kauguselt veetsee. Murphy, kurat :)

Kui enam oma pommi vedada ei jaksa, suundun istuma Outback Jack pubisse. See "outback" on täiega minu teema, saan takkajärgi targutada. Lisaks sellele, et siinsed ühedollarilised on paljude erinevate kujundustega, üheks neist ongi erikujundus outbackile ja se eon mul talismanina rahakoti vahel kaasas, et noh kõik need kõrbesõidud, mis mul siin olnud ja tulemas... Lisaks on Põhja Territooriumi osariigi slogan Outback Australia ja tean juba ette, et mu autosaaga resultaat saab olema selle sloganiga numbrimärk auto küljes. 

Siin on see põnev süsteem, et kui sa oma auto registreerimise uuendamist teed teises osariigis, kui selles, kus viimati, siis saad uue numbrimärgi. Ma just alles sain praegu numbri selgeks, see oli Queenslandi numbrimärk (slogan: sunshine state).

Ja nüüd siis jõudsin oma Darwini uitamisel Outbacki kõrtsu. Seal muide oli pistik olemas, üksainus õnnetuke seinas ja maettekandja lahke abiga sättisin end selle juurde lauda, arvutijuhe seina ja feissbuuki.

Tunnistan ettekandjale ka, et sorrivaan, aga ma nüüd olen täielik turist ja palun mulle valik känguru ja krokodilliliha ning üks Outback Lager ka. Neiu küsib ettevaatlikult, et see väike või ikka suur. Kui ütlen, et ikka suur, siis saan rõõmsa kiituse osaliseks :D

Känguru liha on tume ja sitke, krokodilli oma aga hele-hele ja ka sitke :D Maitsevad suurepäraselt mõlemad.  Ja nii lendavad mööda 2,5h ja siis ongi aeg LJga jälle kokku saada. Kell 15ks liigume siis Mindil beachile. Oleme saanud infot, et seal toimuvad neljapäeviti ja pühapäeviti päikeseloojanguturud ja et on pühapäev ja et Laural sõidab katus kohe ära, kui mainida mõistet "turg", siis sinna me lähemegi. Kell 16 muidu hakkab... Aga kell 15 vaikselt kogub juba tuure üles. Ilm on palav, päike praeb hoolega. Teeme algul aega parajaks, aga siis asume ikka tutvuma ja selgub, et ega see ei ole mingi nurgaäri, vaid korralik Paunvere väljanäituse mõõtu. 5 tundi kammime seda ala läbi. Müüakse riideid-ehteid, muud nodi ja kõikvõimalikke sööke. Et Darwinis elab 58 riigi elanikke, siis neid rahvuskööke on seal miljon ja muid söögipooliseid ka. Kõik on nii isuäratavad, et toimub tõsine ülesöömine. Kõigepealt ei saa mitte vastu panna ühele kevadrullile, mis on tohutusuur ports ja maksab 3 dollarit. Jah, toidud seal on imeodavad muude hindadega võrreldes. Aga pärast kuulen kohalikelt, et see Mindil beach turg on ikka turistide pärusmaa, kohalikud käivad laupäeviti mujal, kus hinnad veel odavamad (kas see on üldse võimalik... :D).

Järgmisena satume austrite letti. Vot see on midagi, mida mul pole siiani elus olnud veel õnne-juhust-raha proovida. Oleks võinud ju Aasias eksole, mitte kallis Austraalias :D Aga ei, hinnad ei olegi kohutavad. Valin naturaalsete austrite asemel Darwin Dream austrid - lisaks austrile on karbis sulatatud juust, lõhe ning dill. Oh, no see on tõeliselt hea!!! Ja kuus sellist suurt austrikarpi maksis 11 dollarit, polegi ju hirmkallis?

No ja siis ei saa üle ega ümber igasugu "oli mul seda nüüd vaja seljakotti raskuseks osta"-aksessuaaridest. Agga ma olen naine ja naine, nõrkus on su nimi eksole. Laura nt ostab kookospalmipuust käekella ja muid käekette. Mina kergendan rahakotti kõrvarõngaste jm ehete letis. Ja kergendan hoolega :)

Kogu turu melu on nii lahe. Mida pimedamaks läheb, seda rohkem rahvast laekub. Veab, et olime saabunud varakult ja auto parkinud, ühtäkki on parkla kinni kiilutud lihtsalt.

Kell 17.30 algab didgeridoo poiste kontsert ja see ei ole niisama, Meie kõrbeööde saatjaiks on olnud "Kuula rändajat" saated ja Relve pajatused Austraaliast, seega teame, et see aborigeenide pärimusmuusika pill on imekeeruline mängida. Ja siis seal on vahva bänd, kes miksib didgeridood drum'n'base'ga. Ja see on lihtsalt a

kirjeldamatu muusika. Näe, kuulake parem ise eMDee lugusid. Nad teevad seda kaks orda nädalas juba aastaid. Ja tõesti, live-esitus neil oli lihtsalt nii võimas, et noh, ma ostsin elus esimest korda originaal cd-plaadi :) Ja sain bändi allkirjad ka. Niiet niimoodi on nii didgeridoo kui ka tramm-ja-buss täiesti kuulatavad mõlemad. Võtke teadmiseks, et Eestis tagasi ma teen selle plaadi saatel kindlasti aussie-õhtu-peo vms :)

Kui kontsert lõppes, jalutame veel ja veel. Juba surmväsinud, aga ikka veel on kulinatelette, mida pole vaadanud. Viimaks tagasi toiduteema juures ja asume õhtust sööma. Võtame toidud hiina köögist - nuudlid sweet and sour pork ning kana ja pähklitega. Medium-size, mis oli hiigelsuur ports, maksis 8 dollarit. Janekil on Mongooli õhtu, nuudlid Mongooli kana ja sealihaga. Ja siis võtame veel ühe portsu, sedakorda honey chicken ja plum pork lisanditega. Ütleme nii, et kahjuks ette süüa ei jaksa mitmeks päevaks, onju, aga selleks päevaks sai end lõhki söödud.

Liigume ära auto suunal ja nimetet eMDee bänd on uuel ringil ehk et taas esitlus. Oh, no ei saa ju ära minna. Rahvast on murdu ja muusika lihtsalt kerib endasse ja otsustame Janekiga end, Laurat, kohal olevat publikut ja võibaolla tulevikus ka juutuubi lõbustada omapoolse interpretatsiooniga selle stiili tantsusammudest. MEil on lõbus, muusika on lahe, Laura on kõveras ja publik, kes enne kõik muudkui seljas saalisid, võttis kohe eemale, et ruumi teha ja vaadata :D

Noh, kohalikud aborigeenid, keda seal turul on oi kui palju, ei jää ka millegagi alla ja tüdrukud, kes paistavad 13-14-aastased, hõõritavad tagumikku oi mis kiirusega. Vaatepilt on uskumatu lihtsalt. Tahaks arvata, et meie tants aktiveeris nende liikumise tantsupõrandale, aga ei saa kahjuks au omale võtta. Kui juutuubis vanemaid videosid vaatan, siis seal tantsivad nad ka, ilmselt samad tüdrukud, aga siis veel palju arglikumalt. Nüüd ei hoita enam midagi tagasi :P

Turu külastus on emotsioonid ikka lakke tõstnud ja päev läheb kirja kui uskumatult lahe! Asume taas otsima öömajaks karavanparke ja sama lugu - office juba suletud. Pargime end ühe sellise pargi äärde tänavale. 

30.07.2012

Kardetud esmaspäev. Kell on 6, me ärkame, kolime ja teeme aega parajaks. Kell 8 oleme MVR ukse taga järjekorras, hing kinni. Mõttes kordan mantrana ilustatud ja veidi muudetud lugu, et miks ikka nii juhtus, et 14 päeva asemel on 5 kuud siin aega läinud. Väga hõre olemine on, sees keerab ja no hea, et kõht päris lahti ei ole. Vot nii suudab inimene ennast ise paanikasse viia :P

Et ma ei ole Queenslandis (nagu mu eelmine rego on), siis saadetakse mind esimese asjana tehnoülevaatusele. (Eestis on hea - mul on oma Priit, kelle juures ma iga aasta oma autoga ülevaatusel käin ja Priit on oma jope, ütleb et see ja see lase isal üle vaadata, muidu on auto ok). Ja ma põrun muidugi läbi. Autot on ju ruunatud ka hullumoodi, kui siin kõikvõimalikke põrguteid sõidetud ja rahvusparkide kruusateede kilomeetreid ning auke ja veesügavusi mõõdetud. Niiet noormees kirjutab mulle paberile mitu asja kohe, mis ära tuleb parandada-teha, et temalt jah-sõna saada. No olegm ausad, kõik mis liigub, seekulub muidugi. Ja ega enne ei liigutaksi, kui viimane häda käes on. Seega viimane häda võrdub siinkohal MVR käsuga. Aga ega ma just üleliia ei naerata, kui autoga maja ette sõidan, et LJ peale võtta. Näitan paberit ja tuleb hakata otsima Darwini autoremonditöökodasi. Ma tean ju, et see on nagu nõela otsimine heinakuhjast, sest töökodasid küll jagub, aga kes see võtaks kohe nüüd ja praegu hotelli töösse? See oleks ime. Üks töökoda asub MVRst mugavalt üle tee ja sinna lähengi uurima esimese asjana. Sealne boss vangutab pead, et graafik on tihe, aga tule 3h pärast nt tagasi ja siis vaatame, kas on aega. Et üks lugu nimekirjas on rehvide kohta, siis selle klaarin kõrval rehviäris ära, 300 dollari eest vahetatakse esirehvid välja. Jääb siis ülejäänud nimekiri - piduriõli, käsipidur, esituled jne.

Et selle esimeses töökojas antud kellani on aega maailm, siis sõidame läbi muid töökodasid, et äkki joppab. Ei joppa, sest saame vastusteks et järjekorrad neljapäevani jne. Kerge meeleheide eksole, sest kodutu päkkerina ei taha just üleliia pikalt niisama Darwinis passida. Vaatame, et noh esimesse kohta pöördumiseks ei ole ju enam nii palju aega jäänud, poolteist tundi või nii, et teeme siis aega parajaks. Tee pealt, mida oleme sõitnud juba korduvalt, on silma jäänud Parap Shopping Village silt ja mõtlen, et seal kulub aeg küll mõnusalt või mis? Paarisaja meetri pärast hakkab silma Parap Car Repair Centre... Kas see on saatus või mis? Igatahes, no mööda külgi maha ei jookse, et sealt ka igaks juhuks uurida. Hiina onu vaatab nimekirja ja arvab et jaa, saab küll täna ja kohe, aga et paar tundi läheb tal selle tööga aega. Ütleme, et see sobib ja jätame auto sinna. Hiinaonu lubab helistada siis paari tunni pärast, kui auto valmis on. Kell on 10 hommikul.

Tunne on ülev tegelikult, sest poleks osanud väga loota, et leiame koha, kus meid kohe jutule võetakse. Olen ju jäär - tahtsin seda asja juba eile saada, väga kannatamatu ühesõnaga eks.

Ja Parap töökoda loob mulle kohe assotsiatsioonid ühe vene laulukatkega "para-para-paraaaaadujemsja..." Et noh, rõõmustagem. Peab ju olema hea märk? Leian maast ka 10 senti. Raha sääst ka peale kauba??? 

Jalutame shopping village'sse ja no see on tegelikult huumor. Tegemist on mõne kalli restorani ja mõne hirmkalli saia, liha, puuviljabutiigiga. Meil ei ole kuskil hängida ega ka shopata. "Ostuküla" keskel on mõned pingid, konutame seal. Tunnid ja minutid ei möödu üldse. Palav on. Sitaks igav on. Jõetu tunne on ka, sest kuskile minna ei ole, ümberringi elamurajoon ja kiirteed. Ainus, mis seal hirmkallis külas odav on, on 10-sendised banaanid :D Ostame siis neid :)

Üks hetk enam ei jaksa. Meenub, et Douglas Hot Springsis me tutvusime soome-aussie Harri ja aussie Wallyga, kes lubasid (või noh Harri lubas) meid kohvile või sööma viia. Et me andku teada, kui Darwinis oleme. Saagu või sitem onju, ja saadan Harrile smsi, et noh, mis toimub. Ausalt, ei lähe mööda minutit ka, Harri helistab ja 5 minuti pärast on ta kohal. Meie rüütel :)

Minu ja Laura mahutab ta oma autosse esiistmele enda kõrvale, tema aussie sõber ja Janek istuvad lahtises kastis :D No sest vot selline auto ongi neil. Ja siis me sõidame linna vahel niimoodi, küll nende peatuspaika, et veidi värskendavat karastusjooki rüübata, küll prügimäele (selline põnev Darwini tuur eksole), seal on maailmasuurim taaskasutuspood ma ütlen. Sest Janekile oleks sinna kasti vaja miskit tooli või patja tagumiku alla :)

Siis otsustame Harri ettepanekul, et võiks soetada lihasid-värke ja minna kuskile grillima. Enne aga vaataks sinna garaazi, et mis kurat mu autost saanud on, sest kell on pool neli ja ei mingit kõnet pole veel tulnud. Tele sinna peatab Harri nii muuseas auto keset mingit tänavat ja kaob ära korraks. Tagasi saabub lilleoks näpus - palun herz! Eino palju õnne, oli jälle ühte sellist seiklust vaja tõesti.

Jõuame töökotta ja hiinaonu ütleb, et no just lõpetas mu autoga töö, hakkas helistama. Tõsi või mitte, aga rõõm on suur, et auto nüüd siis (väidetavalt) täitsa korras on. Kardan hullemat, aga arve tuleb 470 dollarit. 

Nüüd saame rõõmsalt sõitu jätkata hotelliga ja ma ei pea istuma seal kitsukeses autos, kus Harri muudkui käiku vahetas, rohkem kui vast vajagi oleks, sest käsi muudkui riivas ju mu põlve eksole.

Harri sponsoreerib üritust kaamelilihast vorstide ja lambasteikidega, meie poolt on värske salat. Sõidame Lake Alexander äärde, grillime ja chillime. Parasjagu väga maitsvaid suutäisi menetledes tunnen, kuidas väga järsku mu seljal midagi sooja värhatas. Vaatan Laurale otsa, et misasi mu seljal on? Laura hapust näost teen kohe omad järeldused, et uss või (ja ise hakkan foobikuna muidugi paanikasse sattuma... no ma olen kuulnud, kuidas Aasias uss end sõbranna õlale kukutas puu all süües). Aga ei, mingi lind on mu selja täis sittunud. Õnn missugune :)

Õnneks oleme ju rannas ja rannadušše igal nurgal, niiet ronime siis veejoa alla ja klaarime puhtaks. Seejärel saabub ujumispaus ja siis, kui asutame end auto poole, enne veel grilli puhastades, tuleb seltskond aborigeene, et grillinurk üle võtta. Harri algatusel saame jutu peale ja aborigeenid (mis siin salata, nad tõesti näevad välja nagu on inimene ahvist arenenud (go darwin selle evolutsiooniteooria eest.. pole ime, et see linn sinu järgi nime sai) ja lisaks et nagu tsüklis joodiku ahvi nägu ja kui linna peal oleme neid näinud, siis need näod on alati nii kurjad, et hoia parem eemale. kõik on muidugi ühte nägu ka, absull ei erista ja kui rannas need aborigeenitüdrukud oma ahtrit sheikisid eMDee saatel, samal ajal nägu üritades varajata, set rahvas vaatas ja filmis, oleks tahtnud öelda, et ärge nähke vaeva, ega keegi teid ära ikka ei tunneks, ühte nägu kõik), siis need, keda nüüd kohtame on sõbralikud, tulevad juttu puhuma, suruvad kätt. Saan siis oma esimesed aborigeenid Richardi ja Michaeli. Hiljem jalutame neist veel seitse korda mööda ja muudkui soovime vastastikku ikka ilusat päeva ja ikka ole tore jne. 

Ja siis teatab Harri mulle, et vaata see linnusitt su seljal, see tõigi sulle õnne - aborigeenid ei räägi valge inimesega kunagi, na kardavad valgeid. Aga siin ja nüüd nad sinuga rääkisid juttu. No ma ei tea, polnud just nagu päris see, mis ma sellest linnusitast lootnud oleks :)

Enne veel, kui me erinevatesse suundadesse sõidame, laseb Harri mul oma auto peale käejälje jätta. Sest tal on seal sõprade jäljed. Väga lahe mõte mu meelest ja nii ma oma sõrmejäljed sinna jätan. Harri samal ajal jätab mu punasesse märkmikusse teksti, et tänane päev minu seltsis on olnud üks lõbusaimaid ta viimaste päevaste seas ja loodab ikka et me teed veel kohtuvad. Ta nimelt ikka rõhutas mitu korda, et võiks ikka Adelaide minna, kus ta elab, et siis saaksin ta juures nt tööd ja puha.

Et kell on 18 läbi, siis kiirustame kesklinna. Esiteks on kohe kohe päikeseloojang ja kell 19.30 on rannas vabaõhukino. 

Oo see miljöö seal kinos, vau. Kõikvõimalikud detailid, lihtsalt superlahe. Film on mingi Aasia äktsion, Jakarta slummis suuremat sorti veristamine. Teate, isegi väga lahe vaatamine oli, ei jäänud hollywoodi veristamistele üldsegi alla.

Ja seal siis patjade ja toolide keskel pesas istudes, ikka niimoodi mugavalt keras, et jalad olid kõrval oleva tooli peal, sest rahvast ei olnud murdu ja ruumi jagus, tunnen üks hetk, et misasja! Vaatan, opppssum istub mul seal tooli peal ja tüüp lihtsalt hammustas mind varbast! No ei ole noh!

Neid tegelasi traalis seal ringi mitu tükki ja no kohe palju elavam oli see kinovärk kohe :)

Õhtu lõppeks olid emotsioonid nii laes - auto on remonditud ja remonditud ühe päevaga!!! grill ja chill ja kaamliliha! käejälg uue sõbra autole! vabaõhukino! hämmastavalt kaunis päikeseloojang! ja niiiiii soe õhtu, erinevalt tallinna katusekinost :P

31.07.2012

Olin hommikul valmis tervitama seltsimehi augustikuu puhul, aga siis avastasin, et oi, ikka veel on juulikuu :D Niisiis, rituaal sama - vara üles, randa aega parajaks tegema ja siis kell 8 jala värisedes MVRi. Seekord võtsin kohe ülevaatuse ukse taha sappa. 5 minutiga vaadati üle, mis vaja korda teha oli ja kõiki asju aksepteeriti! Juhhuuu.

Ja siis raskem osa. See paberimajandus eksole. Võtsin taas järjekorranumbri, passisin oodata üle tunni aja, sest rahvast murdu ja teenindajad silmasin vaid kahte. Saadan palveid, et saaksin selle noore kuti juurde (ega ma siis asjata sügava dekolteega kleiti selga pannud), aga ei vea muidugi ja mulle vaatab üle leti vastu nii 50ndates proua. No täpselt nagu mu ema oli ta... ma mõtlen, et ta on mul ka riigiametnik ja no prill ees, range olek, ei mingit naeratust enne, kui on selgeks tehtud, mis asjus saabuti... Teisel minutil me vestluse käigus jõudsime selleni, et aadress... On mul jee ju aadress siin, olin sinna märkinud suvalise hosteli aadressi. Ei no neil vaja kviitungit, et ma seal peatun. Oopekkiraisk noh. Et kas nad saavad faksida, mis ma arvan? Faksivad nad jee, kui ma seal isegi ei ela. 

Jutt jäigi katki, et palun toogu ma kviitung, siis jätkame.

Marssisin õnnetult siis autosse tagasi, jälle tuju null, kuramuse bürokraatia. Ei olnud midagi muud teha, sõitsime kesklinna, läksin hostelisse ja võtsin öömaja kaheks ööks. Et no mine tea, mida muidu MVR veel nõuda võib. Maksin rõõmsalt 60 dollarit ja tagasi. Edasi läks seal lepase reega, olin lausa imestunud noh :) Saigi kõik asjad klaariks, koopiad-allkirjad-kaardi läbi tõmbamine ja palun - ulatas mulle NT numbrimärgid ja särava sõbraliku naeratusega headpäeva! Ja muideks, siin sain ette näidata ka oma rahvusvahelise juhiloa. Kartsin juba, et no see oli täiesti mõttetu asi, mille eest Eestis 25 eurot välja käisin, aga vähemalt sain korra neid lehvitada.

Tuleb välja, et kolm on ikkagi kohtu seadus. Sest sealt majast kolmandat korda väljudes ma hüplesin lausa rõõmust.

Päeva jätkuks sõitsime veidi linnast välja. Ei hakanud kohe Darwinit selja taha jätma, sest mõned asjatoimetused ka ja kuna juba maksin hosteli eest, siis pekki kah, ühe öö vähemalt ööbin ikka. 

Sõitsime Howard Springs rahvusparki, aga seal allikaid küll ei olnud. Üldse käis mingi ehitustegevus, pool maad oli üles kaevatud. No pole lugu, rõõmu ei varjutanud miski, kruvisime sunshine state numbrimärgi maha ja asendasime outback omaga.

Edasi soovitas Lonely Planet uurida Darwini hästi hoitud saladust Mary River national parki. Et see on tasuta ja veidi enne Kakaduu rahvusparki. Igatahes on see rahvuspargi saladus nii hästi hoitud, et me sealt küll midagi ei leidnud... Lihtsalt sõitmise rõõm ja avastasime teel sinna mitu krokodilli skulptuuri :))

Kakaduu parki me otsustasime mitte minna. Sest esiteks Liina deklareeris, et see on mõttetu ja päkkerid kutsuvat seda Kaka-don't-iks (vs Kaka-Do eksole), kallis ka ja mis tegelt meile otsustavaks sai, siis need kosed, mida näha tahaks, on ligipääsetavad vaid neljaveolisteautodega, mida meil pole ja oma nupsikut ei tahaks rohkem ruunata ka. Ühe variandina oli isegi kõne all Harri ja co autoga minna, aga seal veidi plaanid muutusid ja no ega me nüüd ära sure, kui üks rahvuspark vahele jääb. Oleme niigi neid pea kõikvõimalikke külastanud.

Niisiis tagasi Darwinisse ja Laura tahtis shopata, aga ma ei viitsinud. Tegime siis diili, et sõidame kesklinna, ma võtan oma seitse asja hostelisse ja nemad saavad auto omale hommikuni. No tegelt nad parkisid auto mu hostelist üle tee ja tegelesid siis omade asjadega linna peal :P

Ma tegin check-ini. Admin küsib nime, et hommikust maksmist leida, ulatan id-kaardi ja kuulen vastuseks: Oi, tere!

No vot see oli nii üllatust, et ei osanud enam eesti keeltki rääkida :) Päris lahe on saada Austraalias eestikeelset teenindust muide :)

Ja nii see õhtu mul kulges. Internetis, siis linnapeal jalutuskäik, siis trehv LJga, kui õhtusööki ootasin ja nad autosse asju ära panema tulid. Jube imelik oli - kõnnin tänaval ja vaatan pargitud autosid. Jube tuttav auto.. läks hetk aega, kuni uue nr ära tuvastasin, et oh minu oma ju. 

Ja siis veel internetti. Kui saab laadida, siis tuleb seda võimalust kasutada... et blogi kirjutada näiteks.

See võiks ka hotell Fordi numbrimärk olla pmst :)

Siit nüüd edasi algab tee Uluru suunal ja siis Cairns, mis on ca 4800 km kaugusel praegu. Perthist Darwinisse on umbes 4000 km. Pool on käidud, pool veel ees. Olen poolel teel :)