Teekond KATHERINEst DARWINisse, AUSTRAALIA, juuli 2012

Nonii, see on mu reisiblogi sajas postitus!!! Ja palju õnne, selle puhul lausa Darwini auhind :D
Neli nädalat oleme Perthist teel olnud, selle ajaga jõudsime siis sõita 4000 kilomeetrit Darwinisse.

25.07.2012

Jõuame Katherine linna, tangime kütust ja toiduvarusid ning veedame üle 3h internetis. Peale mitmepäevast levist-väljas olekut on vaja kiirelt ju endast siia-sinna teada anda. Ja see linnake on üle pika aja üks armas koht, piisavalt armas, et esmamuljega meid võluda.

Peale interneti pausi tahaks hakata liikuma Katherine Gorge National Pargi suunas, aborigeeni nimega Nitmiluk. GPS ei suuda seda kohe kuidagi leida, aga mulle jääb silma hoopis midagi põnevat: Katherine Hot Springs. „Eino hea nali,“ mõtlen ja valingi selle GPSi sihtkohaks. Et no vaatame!!! Sõidame kohale ja mine pekki, joke’s on me! Sest oligi selles linnas täitsa kuumaveeallikas, looduslik mullivann eksole 34-kraadise veega. Hops sisse ja mõnulema.

Peale seda pausi leiab GPS ka nimetet rahvuspargi üles ja 26-kilomeetrine sõit on lühemaid distantse siinmaal.

Panen ise natuke omadega puusse, millest tekib meil seltskonnaga esimene konflikti moodi asi. Arvasin, et kuna kell 16, siis kl 18 on juba pime ju ja meil niikuinii oli plaanis rahvuspargis olla, võtame öömaja siin karavanpargis. Ja ostsin ära. JL arvasid, et asi väärinuks diskussiooni enne. Ma ei rehkendanud ära, et oleme nüüd ju NT-s ja siin läheb pimedaks poollteist tundi hiljem, niiet oleks jõudnud matkata ka niisama… Aga noh, korralik dušš, bassein ja elekter kuluvad ju ära?

Peale õhtusööki saime jälle sõpradeks J

Ja mis on müstiline, siin rahvuspargi karupe----s ma avastan, et mu netipulk levib. Siin ei ole isegi telefonilevi, nagu valdavalt Austraalias, aga mu netipulk töötab???

Ja lisaks on siin karavanpargis kängurud, päris mitu tükki kohe. Lippavad aga rõõmsalt ringi, väiksed pätid sellised ja pätsavad valveta telkidest sööki. Meie prügikoti fikseerisid ja lammutasid ka kohe laiali. Öö saab olema põnev, need tegelased juba praegu kondavad me auto all ringi. 

26.07.2012

Ma isegi ei tea enam, mis päev on. Neljapäev?
Pool päeva kulub sellele, et kaaslased virguksid ja oma asjad kokku pakiksid. Aga kuhu meil kiiret, onju?
Kella 11 ajal siis võtame ette karavanpargi juurest algava matkaraja. Selgub, et vaid see kõige esimene, ca kahetunnine, on matkamiseks avatud ja teised ükski mitte suure tuleohu tõttu. No täielik fail, selle oleks võinud küll eelmine õhtu ära teha ju...

Aga vähemalt matkaraja algus on paljulubav - järsk rühkimine ülesmäge, hingetud vaated jõeorule kõrgelt ülevalt. 

Seejärel saabub tee nagu Maardu tagant metsast - kiviklibune kruusatee mingi võsa vahel ja nii kaks tundi kuni alguspunkti tagasi. Katherine Gorge National Park ehk Nitmiluk on nüüd küll meile halva meki jätnud. Esimesena siin Austraalias...

Sõidame minema ja veidi aja pärast teeme peatuse Edith Falls kose juures. Janek teavitab, et tema läheb sinna ilma igasuguste ootusteta. 


Oh sa!!! Peale üsna head koormustrenni ülesmäge saame sellised vaated, et isegi kui raha oleks pidanud maksma, maksaks topelt. Aga see oli täitsa tasuta...

Vesi on kuratlikult kutsuv ja eriti soe, sulistan pikalt vees.


Tee tagasi alla on õnneks teiselt poolt ehk siis saame teha ringi peale. Kiidan kõrgemaid jõude, et tulime teiselt poolt üles, sest see rada on julm :)

Meid ootav hotell on vahepeal digimuundunud saunaks.


Otsustame järgmiseks peatuseks Douglas Hot Springs kuumaveeallikad, et saaks saunast minna end jahutama. Aga vaikselt hakkab päev õhtusse jõudma ja me siis sätime end lähistel öömajale - hea hommikul päeva alustada.


Loojuv päike on nagu suur tulipunane kera, vau. On ju päikest ennegi loojumas nähtud, aga sellist vaadet pole küll kunagi varem õnnestunud tunnistajaks olla. Pildile ei jõudnud püüda.


Õhtu ja muidugi öö takkaotsa on palav, väga palav. LJ ei suuda end numbrituppa veel sättida ja teevad öise jalutuskäigu. Leiavad paarisaja meetri kauguselt püütoni, krt mul pole seda infot ju vaja. Panen toaukse lukku :)


27.07.2012
Hommikul jätkame sõitu ja esimene koht nagu valmis planeeritud  - Douglas Hot Springs. Lugesin küll materjalidest, et looduslikult kuum vesi, kohati ca 60 kraadi. Aga ega ei kliki endal enne ära, kui ikka ise varbaga järgi ei proovi onju. Ohsavana... Tead seda tunnet, kui oled vanni vett täis lasknud, et kohe sisse pugeda ja vesi on liiga kuum??? Täpselt nii on 60 kraadi looduslikku mullivanni ka!!!

See riik ei väsi mind üllatamast. Mõtlen tihti, et no nüüd olen ma vist siin pea kõike näinud, ja siis järgmise nurga taga pean taas ahhetama. 


Aga samas on ikka selline eestlaseks olemise taak kaasas:
-küll on vesi liiga külm!
-siis on vesi liiga kuum.
-liiga sügav on, et ujuda.
-liiga madal, siin ei saa ujuda.
-nii kivine põhi.
-liiga palju liiva, mulle ei meeldi.
jne


Nii ma irvitan seal kõhuli kuumas vees oma pekke leotada, mina ei hooli, et liig apalav. Peaasi, et pilti saaks teha ja feissbukki panna eksole. 


Ja siis tuleb Laura oma veetsee otsingutelt tagasi soomlasega, Harri! Harri pakub meile tööd Adelaides, võimalust abielluda. Ja mis põhiline, tal on sauna! Seejärel veab meid sealt 60-kraadisest veest eemale mõnusasse ujumiskohta, ujumise ajal saan tast teada kõike - miks lahutas (pane tähele: oluline info: naine oli puhtusefriik ja peale seksi tuli igakord linasid vahetada!!!), kus töötab, kus elab, kus reisib jne. Saame Lauraga kutsed Darwinis õhtusöögile minna.


Vahepeal oleme käivitanud projekti: keedame muna looduslikus vees 2012. Ütleme siis nii, et projekt kukkus läbi. Nii 15-minuti muna kui ka 2h15min muna on ühtemoodi toored :)


kell 12.30 asume edasi liikuma. Adelaide Riveris leian elu mõtte ja Batcheloris muinasjutulossi. Kui Laura näeb tee ääres "melonid" silti, siis tuleb peatuda ja saame omale õhtusöögiks ca 10kilose arbuusi. Imeline.

Järgmine peatus on Litchfield rahvuspark. Pange nüüd tähele - sissepääs tasuta!!!


Mul polnud Darwini suhtes kunagi mingeid ootuseid, pidasin jumalast hüljatud põrgupalavusega kohaks. Esimeses osas eksisin, teine on õige. See on tegelikult paradiis. Siin on igal sammul hunnitud vaated, üks ilusam kosk kui teine, üks selgema veega ujumiskoht (rockhole või waterhole) kui teine. Üks soojema veega allikas kui teine. Me ainult ühest ujumiskohast teise sõidamegi ja rätik on täiesti ligunenud. 


Esimene peatus aga Magnetic Termites Mound - termiitide pesad mis on hiigelsuured.

JA siis ujuma - Florence Falls. Grandioosne kosk ujumisauguga, pole kahtlustki, et ise pea sulanuna sinna vette ligunema suundun. Seda on otsustanud teha ka miljon muud inimest :) Tagasi parklasse suundume ringiga ja avastame võrratult armsa matkaraja, mis hoples muudkui üle oja minna, küll ühele poole, siis sillake jälle teisele poole.

Järgmine peatus - Buley Rockhole. Ülikutsuva veega. 

Peale ujumissessiooni algab öömaja otsimise saaga. Parkla juures on telkimisala, mille J siiski ära põlgab ja järgmises kahes pole vabu kohti!!! Pargime end siis illegaalselt ja jääme lootma parimat. Arbuus maitseb taevalikult, öö on siiski rahulik :) Me auto on ca 300m kaugusel Wangi kosest...

28.07.2012
Terve päev on ühest ujumiskohast teise, palju siduvat juttu just ei ole. Niisiis, loetelu :)
Kõigepealt Wangi Falls kosed. Täiesti aksepteeritavalt ilusad. Jätkame taas matkarajaga, mis teeb ümbruskonnale ringi peale. Paarikümne meetri pärast hakkab kostuma julm kära - puuladvad mustavad nahkhiirtest!!! Neid on seal tuhandeid!!! Ja näe, saigi see kosk ka meilt vau! kätte! Peale järjekordset koormustrenni on Wangi Falls vesi väga kutsuv. Ja äärmiselt soe ka!

Järgmine peatus -  The Cascades. Erilist infot materjalides selle koha kohta pole, aga üks märksõna siiski - ujumine. Sellega oli ta müüdud ja sinna läksimegi. Õnneks oli tegemist taas ringrajaga ja õnneks valisime targasti taas. Esimene osa oli mõõdukas tunglemine dzunglis, kuni jõudsime koskede ja ujumiskohtadeni. Tagasiteel aga kulges üle kivide ja kändude sõna otseses mõttes ja jumal tänatud, et allamäge. Vastupidine rada oleks tappev olnud.

Vesi Cascades juures oli lihtsalt super, et te teaks :P


Et me ikka veel seikleme Litchfield rahvuspargis, siis meie viimane peatus seal on Tolmer Falls. Sedakorda on tegemist vaateplatvormiga, et kaitsta sealseid nahkhiiri. Vaade kõrgustest mitmekümne meetri kõrguselt alla langevale kosele on ju võrratu, aga see ei avalda enam muljet, kui oleme näinud kõikvõimalikke pärleid. 


Ja siis lahkume rahvuspargist, tangime Batcheloris kütust ning siis veidi pikem sõit :D 100 km kaugusel on Berry Springs allikad ja ka siin me lihtsalt ei saa vastu panna tugevale sunnile sinna sisse hüpata. Seda enam, et ümbritseb neid allikaid troopiline mets japalmisalu, lihtsalt eksootika. Vesi on nagu ikka tohutusoe, 34 kraadi.

Kui taas on mõnuletud, sõidame viimased 57 km Darwinisse. Alles oli see 4000 km, nüüd 57. Õnneks on kesklinnas parkimine nädalavahetusel tasuta. teeme sisseostud suveniiripoes ja sööme head-paremat pubis. Tellin menüüst lõhe kartuliga, saan fish and chips. Minu viga, ma olen ju Austraalias ja siin ongi asjad tagurpidi kõik.

Ülejäänud õhtu möödub kesklinnas pargil netis, kui normaalsed inimesed laupäevaõhtut pubitades veedavad. Ihsand, nii võõras tunne on ikka linnas jälle olla, nagu maalapsed oleks Tallinna loomaaeda toodud. Mõtleks, valgusfoorid, misasjad need on???