Peale hommikusi toimetusi (teame-teame eks – asjad
kokku, duši alla, hommikusöök jne) algas Exmouthi ümbruskonna avastusretk. Ja
selle koondnimi on Cape Range National Park. Sissepääs 11 dollarit nagu tavaline
taks siin on (autohind) ja leidsime end Turqouise Bay imelisest rannast.
Muidugi sai tehtud terve seeria unistuste pilte ja siis laintesse. Esimese
hooga oli vesi ikka jahe (muidugi mitte nii jahe nagu Eestis, kus ma alati
sammhaaval kaldast kaugenen ja alati hädaldan, kui vesi nabani hakkab ulatuma,
et vesi on üle mõistuse :D), aga kui laine kenasti endasse haaras, siis ei
olnud enam häda midagi. Välja kõrvetava päikese kätte astudes oli nii hea
karastatud ja jahutatud tunne.
 |
| Exmouthi rannad... |
 |
| Hotell Ford, ühene tuba |
 |
| Exmouthi köök |
 |
| hommikusöök. mann, su kingitus on kuldaväärt ja asendamatu lihtsalt! |
 |
| Exmouthi põhiline müügiartikkel on vaalhaid. Me siiski seda snorkeldamise ja tutvumise reisi ei jaksa omale lubada, hind on ca 400 dollarit ja meil käsil sihtkohata reisi algus |
 |
| turqouise bay oli tõesti nime väärt |
 |
| herz eksole |
Peale paaritunnist vedelemist rannas (loe: saunas)
vaatasime, et mis veel avastada on. Järgnes hunnik samakauneid randasid, kuhu
me peatuma ei jäänud. Kesse pärast neid pilte eristab eksole. Mõtlesime hoopis
minna Mandu Mandu mäekuru uudistama. Saime auto pargitud ja uudistasime infotahvlit
(mis seletas, et kahetunnine matk edasi-tagasi), kui saabus kamp meiesuguseid
päkkereid ja ütlesid, et ah, pole viga aga järgmine koht on ilusam. Meid on
lihtne veenda ja me ei läinudki sinna :D
Vahepeal teeme peatuseid. Vaja pildistada tee peale ekselnud sipelgasiili, siis termiitide pesasid. Viimaseid on kõik kohad täis, näevad välja nagu ahvatlevad šokolaaditrühvlid, aga tutkit brat!
Vahepeal teeme peatuseid. Vaja pildistada tee peale ekselnud sipelgasiili, siis termiitide pesasid. Viimaseid on kõik kohad täis, näevad välja nagu ahvatlevad šokolaaditrühvlid, aga tutkit brat!
Seega järgmine peatus: Yardie Creek. Seal oli väga
kaunis mäekuru, jõeorg ja matkarajad. Samuti ca kahetunnine trip ja selle me
ette ka võtsime. Üldse ei teinud välja vastutulijate imestunud nägudest, et
preili jälle kleidi-plätudega mööda kive ronib. Vaated olid tõesti kaunid,
lisaks nägime eurosid pöösa all vedelemas. Eurod on siis liik kängurusid :D
 |
| eurod põõsa all varjus |
Pärast kerget matka sõitsime tagasi Exmouthi (sest
noh sealt rahvuspargist ei läinud ühtki muud teed ära, kui ainult tagasi),
tankisime paagi täis ja suund Tom Pricele. Muidugi on teekond sinna 600 km,
mida selle päevaga polnudki plaanis läbida, sõitsime ca 200 km, sest kell
hakkas 18 saama, päike kohe-kohe kadunud ning meil vaja laagriplatsi. Häda
sunnile jäimegi öömajale suure tee äärde taskusse, isegi mitte paari meetri
kaugusele pöösa taha, vaid täitsa nähtavale kohale. No ei olnud aega parema
leidmiseks, nagu ikka meil siin asjad käivad – võidujooks päikeseloojanguga. No
miks ei võiks see päike siin hiljem loojuda? :P
 |
| Hotelli kolmene tuba |
 |
| õhtud hotellitoas |
09.07.2012
Alustasime sõitu üsnagi varakult, kl 7.15 ajal. Öö oli
olnud uskumatult soe, isegi autoaken sai rahumeeli lahti olla, ilma et külm
oleks hakanud.
Sõit jätkus Tom Price suunal. Pikad pikad
kilomeetrid sõitu pikki kaugusesse kaduvaid maanteid. Vaateid kaunistasid mäed
igas küljes.
 |
| vähemalt seekord seisid nad lehma-hoiatussildi all :) |
Ühes külakeses teel Tom Price’i saime hea naljaga
hakkama. Laura nimelt osutas, et ihsand see skulptuur seal tee ääres on nii
ehe, nagu päris inimene. Hea, et ma ei jõudnud oma kaamerat sinnapoole suunata,
sest see kuju ajas selja sirgu ja hakkas jalutama :D
Tom Prices vaatasime üle infokeskuse, saime veidi
abimaterjale ning siis „ostame ainult puuvilju“ shopping Coles toidupoes.
Väljusime sealt 88 dollari võrra vaesematena ning toidukraami sai kuhjatud
terve hunniku. Aga hästi ongi, sest peale täispaagi tankimist kiirustasime Karijini
rahvusparki. See on ju Tom Price „lähedal“ eksole – üle 100 km sõitsime, et oma
esimesesse sihtkohta seal jõuda – Dale mäekuru. Rahvuspargi külastustasu on
standardne 11 dollarit per auto ja seda ei kollektsioneerinudki keegi
personaalselt, vaid tuli võtta ümbrik, märkida oma andmed ja sinna sisse raha
jätta.
Suundusime oma sihtkohta ja seal asuvasse
kämpingusse. Tasu 7 dollarit per inimene. Kuna jõudsime oma boksi nr 111 umbes
kella poole nelja ajal, siis otsustasime, et ei hakka sel päeval mäekurusid-laguune-koskesid
üle vaatama, aega selleks napp poolteist tundi päevavalgust. Seega sõime
hommikust :D püstitasime telgi, lugesime raamatuid ning oligi aeg
lõuna-õhtusöögiks. Selline rahulik päev, mida lisaks ilmestasid telefonilevis
olles smsid-kõned Liinalt ja Perthist. Jah, üllatusi jagub.
10.07.2012
Minu ühene tuba hotellis (ja teistel telgis muidugi ka) oli nagu jääkamber!!! Öö oli ikka eriti külm, aga noh ma ei vingu, vesi jäässe ei läinud nagu mõnel South Australias :))
Kuid külm on arusaadav ka, oleme üsna kõrgel mägedes. Külma tõttu on meil ka ärkamine vara, asjad kokku ja seiklema.
Esimese peatuskoha oleme välja valinud Dales mäekuru ja hakkame liikuma Circular Pool poolt kose poole. Paljud teevad teistpidi ringi ja nagu meile lõpuks selgeks saab, on nende teekond pettumusega lõppev, meil aga järjest paremaks lähevad vaated.
Circular pool on looduslik ümmargune veekogu kõrgete mägede vahel ja jäiselt külma veega. Kuid hei, kui tahtmist on, mine ujuma. Me vaatasime ülalt mäegede tipust, et päike on halva koha peal, valgus ei lange ja ujumiskoht pimeduses. Laskume alla jõeorgu ja asume jalutama mööda matkarada. Jõgi muutus üha kärestikulisemaks, kuni jõudsime väikeste astmeliste kaljudeni, kust jõgi tekitas mitmeid minikoskesid. Äärmiselt kaunis koht, aga kerge tunne oli sees, et noh, see ongi või!
Peesitasime seal veidi ja jätkasime siis oma matka edasi. Et noh, kuskilt peaks siis tagasi üles mäe servale saama. Rada muudkui jätkus. Teekonnal sai imetleda neid tulipunaseid kaljusid, mis nagu oleks olnud paekivist, just täpselt sama kihiline on teine. Ja ühtäkki jõudsime Fortescue koseni, selle päris koseni!!! JA see oli vau! Midagi tõeliselt metsikilusat.
Vesi nii sinine, mäed niii punased. Uskumatu looduse ilu.
Peale kose ääres leiba luusse laskmist liigume edasi, rada lõppeb Fern pooliga - järjekordne looduslik ujumiskoht, helesinisem unistus kui eelmine. Ma ei suuda enam kauem vastu panna, soojendusdress maha ja vette!!!
Et see külm karastus nii värskendav oli (ja üldse mitte selle tõttu et Laura esimese korraga mulle sobivat pilti ei tabanud), hüppan veel teist kordagi sisse. Nauding!!!
Et oleme juba ligi 5 tundi seda rada nautinud, siis ronime üles mäeservale ja liigume tagasi autosse. Meid ootavad ees järgmised rajad ja mäekurud. Sõita tuleb kümneid ja kümneid kilomeetreid (loe: nii 50-60) ja see tee OLI KOHUTAV. Maksimaalselt 40 km/h ja auto lihtsalt vappus käes, korralikult treppis tee. Aga need vaated korvavad kõik.
Knox mäekuru oli ikka päris raske ronimine, aga preemiaks saime muidugi fantastilised vaated. Puhkasime jalga päikese käes peesitades ja mugisime pikniku korras õuna-pirni.
Joffre mäekuru - me ei hakanud matkarada alla jõeorgu enam ette võtma, kuid vaated on taas imetabased ja kahju end autosse sundida, et hakata öömajale mõtlema. Otsus on ühehäälne, et rahvuspargi kahest kämpingualast võtame seekord teise, sest jääb me edasisele marsruudile.
Teel sinna mööda maailmakohutavat teed (siis ma ei teadnud veel paremini, et minna saab veel hullemaks) jõuame sildini, mis lubab, et Weano Gorge ja Oxer lookout 10 km kaugusel. Otsustame need hambad ristis ära vaadata, siis järgmine päev hooleta eksole, nagu vanasõnagi lubab. Weano mäekuru serval seistes tõdeme,et sitaks (või kaks-kolm) ilus on, aga et me hommik algas nii võrratute vaadetega, siis ei impressi enam eksole :))
Kui otsustame visata pilgu ka Oxer lookoutile, jääb tõesti süda seisma. Vau!!! Austraalia rocks!!! Sõna otseses mõttes :) See vaade alla kuristikku oli ikka tõeliselt võimas ja kukkumine pikk teekond. Sellise võimsa vaatepildiga loeme päeva lõppenuks ja ragistame autoga sõita tagasi kümmekond kilomeetrit kämpingusse. Et saada sealt teada, et nad on täiesti täis!!! Ooopekki noh. Tõsiasi on see, et käimas on laste koolivaheaeg kahenädalane ja kõik pered tilulilutavad mööda Austraaliat ringi sõita ning Karijini on äärmiselt pop sihtkoht.
Lubatakse meile, et Tom Prices on kohti küll, "hommikul helistasin ja küsisin". Veri naiss tõesti, Tom Price on 78 km kaugusel.
Mis seals ikka, pargis me ööbida ei saa, sest kohti pole ja rangersid teevad rõõmuga meiesugustele rottidele trahvi. Sõidame Tom Price'i. Vajutan gaasi hoolega ja lubatust rohkem, sest käimas on muidugi järjekordne võidusõit päikeseloojanguga. Ja pimedas ei taha siin keegi peale rekkajuhtide sõita, neid loodus ei koti, kui nad teda alla ajavad.
Päris linna sisse me ei sõida, jääme öömajale rekkade vahele suurele paltsile 10 km enne Tom Price. Aga siin on telefoni levi ja seega ka internet ja praegu on see kõik, mis vaja.
11.07.2012
Öö oli soe, uskumatult soe. Mõni magas lausa topi väel. Hommik oli päikseline - tähendab, kaunis algus päevale. Avastan, et eelmise päeva horror-tee on mind ilma jätnud ühest ilukilbist. Raisk.
Esimene peatus tuleb Tom Prices, naudime nirisevat dušši 2 dollari eest. Aga parem kui mitte midagi.
Edasine seiklus on leida Hamersley mäekuru - meie viimane Karijini rahvuspargi pärl. Suudame seda otsides valesti keerata ja teha 60 km ringi. Vaatame asja positiivselt, et isegi väike ring eksole (khm, Tallinnast Raplasse sõitu ma küll lühikeseks ringiks ei pea tavaliselt aga siin...)
Vastu sõidab meile mitmeid säravvalgeid autosid. Kuidas kurat nad nii puhtad on? Meie auto on nagu punane tolmukäkk, kõik kohad on seda punast jama täis!
Tee on taas lihtsalt kohutavas seisus, täis pikitud salakavalaid hüppekaid, mis meie ekstrapika autoga on ju ainult rõõm eksole.
Mängime kolmekesi autos orienteerumismängu - reis ümber Karijini. Meie mängukaart-slash Karijini teejuhis näeb just selline välja, nagu kuuluks lauamängu juurde. Mäng sisaldab erinevaid viktoriiniküsimusi ja iga vale vastusega läheb paagist 5 liitrit benssu vähemaks. Meie ringreis mööda seda kaarti ja rahvusparki on 410 kilomeetrit. Seda on rohkem kui Tallinnast Võrru ja see on vaid üks rahvuspark!
Viimaks jõuame oma sihtkohta. See juhtub väga äkitsi, viitade süsteem siin rahvuspargis kergelt öeldes sakib (selmet ka see 60 km ring) ja meie autoga neelatav tee ühtäkki lihtsalt lõppeb tupikuna. Parklatki ei oota ees, pargi, kuidas soovid.
Aga me ei pea pettuma! Sest see, mis ees ootab, võttis jälle hingetuks. Need värvid, need reljeefid, mustrid, sügavused, kõrgused, kaugused, suurused, vormid, dünaamilisus -ulme, kuidas loodus on nad kangaks kudunud. Üritan teha pilti, aga loobun peagi. See on lihtsalt võimatu, sest kaamera ei mahuta ka kolmandikku pildile, ükskõik, mis pidi ma seda kaamerat käes hoian või kui palju ma panoraame üritan teha. Lootusetu. Ja sellest on nii kuramuse kahju.
Ilm on võrratu ja leian endale koha poolpaljalt peesitamiseks, üldse mitte hoolides ringi saalivatest teistest reisisellidest. Ei tahagi lahkuda, tõesti. Õnneks meil puudub ajakava või graafik, ainus mure on pimeda saabumiseks leida koht öömajaks.
Tee Karratha suunal on KO-HU-TAV! Nüüd a tean, et enne oli lapsemäng. Valisime sillutamata tee, et mitte Karrathat vahele jätta ega tuldud teed tagasi sõita. Panen Laura rooli, et ise veidi puhata ning märksõnu üles kirjutada. Käekiri on juba kirjutamisel dešifreerimatu :)
Teekonda ilmestavad tohutu suured road trainid, mis meid minutiteks paksu punasesse pilve matavad. Kas siin õhk üldse mägede vahel ei liigu, miks see pilv ei haju?
Ja siis sõidame ja sõidame ja sõidame. Üks hetk ise roolis olles pean tegema kiirreageeringu. Tee saab hoiatamata otsa ehk ees ootab pööre vasakule või paremale. Ütleme nii, et pidur läks põhja ja veidi sai külge ette rebida punasesse liivavalli, aga pääseme õnnelikult, auto on terve ja puust saime ka mööda. Raisk ma ütlen, kus on teeviidad???
Õhtu lõpetuseks jõuame Millstream-Chichester rahvusparki, edasi Karrathasse jääb "ainult" 150 kilomeetrit veel. Oleme seda õudusteed läbinud ca 300 kilomeetri ulatuses. Teekond on olnud vaevaline - 30-50 kilomeetrit tunnis ja see on olnud suur piin mu autole. Ma ikka vahepeal patsutan teda ja kiidan, et ta nii tubli mul on.
Jõuame niisiis parki, tasume standardtasu 11 dollarit ümbrikusse, sest see park on mehitamata ja voila! Kaks kolmest rahvuspargi kämpalast on täis!!! Mine pekki tõesti! Kolmandasse siiski mahume, maksame taas 7 dollarit per feiss ja naudime õhtut.
Öö on soe, suvi läheneb :)) Magama enne kella 20 juba, sest mis sa siin pimedas ikka teed, kui arvuti aku ka 3 protsendi peal on ja ei lase isegi piltidega tegeleda.
12.07.2012
Und jagus lausa 12 tunni jagu. Eks see tuli kompensatsiooniks varasemate varaste hommikute ja pikkade-tihedate päevade eest. Ja meil ju pole kiiret?
Sööme hommikusööki eriti rahulikult ja oleme praktiliselt viimased lahkujad. Rahvupargi infokeskusest, mis on taas mehitamata, varustab meid uue joogiveega (sest viimati täiendasime varusid 5 päeva tagasi) ja apelsinidega. Teile tuntud ka koondnime all "Eesti kuritegelik kamp in action". Nimelt nägime apelsinipuud ja järelikult - poest me neid ei osta :)
Viskan nalja, et varsti on meil vilkurid sabas, et ekskjuusmii, turvakaamera tuvastas te vääritu teo... Seda õnneks siiski ei juhtu, ptüi-ptüi-ptüi.
Sõidame ja otsime neid selle pargi pärle, kaart on mingi eriti nõme ja tee on kohutavam kui varasemad. 15 km/h tiksume. Pohhui need DIP ja CREST ja GRID sildid, pange siia üles, et HIGHWAY TO HELL! Ja no ei leia ühtegi vaatamisväärsust üles noh. Eksleme ringi muudkui, mis on väga tark tegu tühja paagiga. Viimati tankisime ju Tom Prices enne Karijini ringmängu ja paagiga saab lustida 600 km jagu. Õnneks on meil muidugi kaks kanistrit tohutusuures laadungis kaasas.
Heitume ja loobume nendest pargi pärlitest, see park ei meeldi meile kohe üldse. Suundume seda masendavat teed pidi edasi Karratha suunal. Mu põhiline lause on (pardon my french): "Täitsa perses". Teised kooskõlastavad.
Janek hindab, et viimaks autos väljudes on meil kõigil Parkinsoni tõbi.
Vahetame mõtteid veelgi, ikka ise huumorit selle üle visates. Kujutle nüüd, lugeja, ette, et Austraalia, see on tuhanded ja tuhanded kilomeetrid teed ja me kütame sõita 15 km/h!!!
Kuna mul endal kannatust ei ole nii aeglaselt sõita, aga autot ju lõhkuda ei taha, siis alati entusiastlik Laura võtab selle töö rõõmuga vastu. Annab mulle võimaluse seega oma uut, Parkinsoni tõve käekirja harjutada. Nii saab märkmikusse kirja tähelepanek, et prügikaste ei ole mitte kusagil!!! Muidu pasundavad igal pool, et hoiame Austraalia puhtana, aga kuhu ma selle prügi siis panen? Oleme 5 päeva seda omale autosse muudkui kogunud...
Ja lõpuks ometi õndsus. See kohutav tee läheb üle asfaldiks ja enne Karrathat vaatab vastu Shelli tankla. Paagid täis ja täiskäik edasi. Laura on endiselt roolis ja ma naudin ilmaimet, et paarkend kilomeetrit Karrathani sana rahulikult arvutiga netis istuda ning pilte üles laadida, juhhuu.
Teeme pikema peatuse Karrathas šopates. Keskusesse sisenedes kuulen eesti keelt. Selge - siin on kuulu järgi eestlasi palju. Esimeses poes unustan end pesu ostma - ostan imeilusad komplektid, lootuses, et neid on khm ka kellelegi näidata ühel päeval, ja paki kummikomme, mille salaja kiirelt ära hävitan. Eemm... kuidas nii kaunis pesuvorm saavutada??
Algne plaan Karrathast kiirelt edasi suunduda digimuutub plaaniks siin paar päeva chillida. See sobib mu ühe teise plaaniga :)
Sõidame Dampieri, mis on linnake 20 km kaugusel, pildistame Red Dog kuju ja maandume kämpingus. Öö on 6 dollarit per feis, meil on elekter ja internet! Saate isegi aru eksole, et see tähendab Facebooki ja msni ja blogi täiendamist :))
Kõik see lükkab kõhu mured hoopis hilisemaks. Õhtusöögiks on meil täna grillvorstid värkse salatiga. Ma ei suuda siin ikka veel uskuda, et mina söön toorest paprikat!!! Eestis ei saanud ma seda mitte kunagi teha, toores paprika tõi kohe kõrvetised endaga lauda. Siin pole sellest midagi järel ning paprika, see on eriti magus, krõmpsuv ja mahlane.
Kell on öö, aga ma olen endiselt üleval ja arvutis. Luksus :)
Ahjaa, kui asusime siin elektri keerulist iseloomu lahkama ja analüüsima, kuulsin ühtäkki pistikute juurest "(tra) mingi jorss on juhtme välja tõmmanud!" Ohjah, nagu kodumaale oleks jõudnud! Ehk siis eestlased naabertelgis.
10.07.2012
Minu ühene tuba hotellis (ja teistel telgis muidugi ka) oli nagu jääkamber!!! Öö oli ikka eriti külm, aga noh ma ei vingu, vesi jäässe ei läinud nagu mõnel South Australias :))
Kuid külm on arusaadav ka, oleme üsna kõrgel mägedes. Külma tõttu on meil ka ärkamine vara, asjad kokku ja seiklema.
Esimese peatuskoha oleme välja valinud Dales mäekuru ja hakkame liikuma Circular Pool poolt kose poole. Paljud teevad teistpidi ringi ja nagu meile lõpuks selgeks saab, on nende teekond pettumusega lõppev, meil aga järjest paremaks lähevad vaated.
Circular pool on looduslik ümmargune veekogu kõrgete mägede vahel ja jäiselt külma veega. Kuid hei, kui tahtmist on, mine ujuma. Me vaatasime ülalt mäegede tipust, et päike on halva koha peal, valgus ei lange ja ujumiskoht pimeduses. Laskume alla jõeorgu ja asume jalutama mööda matkarada. Jõgi muutus üha kärestikulisemaks, kuni jõudsime väikeste astmeliste kaljudeni, kust jõgi tekitas mitmeid minikoskesid. Äärmiselt kaunis koht, aga kerge tunne oli sees, et noh, see ongi või!
Peesitasime seal veidi ja jätkasime siis oma matka edasi. Et noh, kuskilt peaks siis tagasi üles mäe servale saama. Rada muudkui jätkus. Teekonnal sai imetleda neid tulipunaseid kaljusid, mis nagu oleks olnud paekivist, just täpselt sama kihiline on teine. Ja ühtäkki jõudsime Fortescue koseni, selle päris koseni!!! JA see oli vau! Midagi tõeliselt metsikilusat.
Vesi nii sinine, mäed niii punased. Uskumatu looduse ilu.
Peale kose ääres leiba luusse laskmist liigume edasi, rada lõppeb Fern pooliga - järjekordne looduslik ujumiskoht, helesinisem unistus kui eelmine. Ma ei suuda enam kauem vastu panna, soojendusdress maha ja vette!!!
Et see külm karastus nii värskendav oli (ja üldse mitte selle tõttu et Laura esimese korraga mulle sobivat pilti ei tabanud), hüppan veel teist kordagi sisse. Nauding!!!
Et oleme juba ligi 5 tundi seda rada nautinud, siis ronime üles mäeservale ja liigume tagasi autosse. Meid ootavad ees järgmised rajad ja mäekurud. Sõita tuleb kümneid ja kümneid kilomeetreid (loe: nii 50-60) ja see tee OLI KOHUTAV. Maksimaalselt 40 km/h ja auto lihtsalt vappus käes, korralikult treppis tee. Aga need vaated korvavad kõik.
Knox mäekuru oli ikka päris raske ronimine, aga preemiaks saime muidugi fantastilised vaated. Puhkasime jalga päikese käes peesitades ja mugisime pikniku korras õuna-pirni.
Joffre mäekuru - me ei hakanud matkarada alla jõeorgu enam ette võtma, kuid vaated on taas imetabased ja kahju end autosse sundida, et hakata öömajale mõtlema. Otsus on ühehäälne, et rahvuspargi kahest kämpingualast võtame seekord teise, sest jääb me edasisele marsruudile.
Teel sinna mööda maailmakohutavat teed (siis ma ei teadnud veel paremini, et minna saab veel hullemaks) jõuame sildini, mis lubab, et Weano Gorge ja Oxer lookout 10 km kaugusel. Otsustame need hambad ristis ära vaadata, siis järgmine päev hooleta eksole, nagu vanasõnagi lubab. Weano mäekuru serval seistes tõdeme,et sitaks (või kaks-kolm) ilus on, aga et me hommik algas nii võrratute vaadetega, siis ei impressi enam eksole :))
Kui otsustame visata pilgu ka Oxer lookoutile, jääb tõesti süda seisma. Vau!!! Austraalia rocks!!! Sõna otseses mõttes :) See vaade alla kuristikku oli ikka tõeliselt võimas ja kukkumine pikk teekond. Sellise võimsa vaatepildiga loeme päeva lõppenuks ja ragistame autoga sõita tagasi kümmekond kilomeetrit kämpingusse. Et saada sealt teada, et nad on täiesti täis!!! Ooopekki noh. Tõsiasi on see, et käimas on laste koolivaheaeg kahenädalane ja kõik pered tilulilutavad mööda Austraaliat ringi sõita ning Karijini on äärmiselt pop sihtkoht.
Lubatakse meile, et Tom Prices on kohti küll, "hommikul helistasin ja küsisin". Veri naiss tõesti, Tom Price on 78 km kaugusel.
Mis seals ikka, pargis me ööbida ei saa, sest kohti pole ja rangersid teevad rõõmuga meiesugustele rottidele trahvi. Sõidame Tom Price'i. Vajutan gaasi hoolega ja lubatust rohkem, sest käimas on muidugi järjekordne võidusõit päikeseloojanguga. Ja pimedas ei taha siin keegi peale rekkajuhtide sõita, neid loodus ei koti, kui nad teda alla ajavad.
Päris linna sisse me ei sõida, jääme öömajale rekkade vahele suurele paltsile 10 km enne Tom Price. Aga siin on telefoni levi ja seega ka internet ja praegu on see kõik, mis vaja.
11.07.2012
Öö oli soe, uskumatult soe. Mõni magas lausa topi väel. Hommik oli päikseline - tähendab, kaunis algus päevale. Avastan, et eelmise päeva horror-tee on mind ilma jätnud ühest ilukilbist. Raisk.
Esimene peatus tuleb Tom Prices, naudime nirisevat dušši 2 dollari eest. Aga parem kui mitte midagi.
Edasine seiklus on leida Hamersley mäekuru - meie viimane Karijini rahvuspargi pärl. Suudame seda otsides valesti keerata ja teha 60 km ringi. Vaatame asja positiivselt, et isegi väike ring eksole (khm, Tallinnast Raplasse sõitu ma küll lühikeseks ringiks ei pea tavaliselt aga siin...)
Vastu sõidab meile mitmeid säravvalgeid autosid. Kuidas kurat nad nii puhtad on? Meie auto on nagu punane tolmukäkk, kõik kohad on seda punast jama täis!
Tee on taas lihtsalt kohutavas seisus, täis pikitud salakavalaid hüppekaid, mis meie ekstrapika autoga on ju ainult rõõm eksole.
Mängime kolmekesi autos orienteerumismängu - reis ümber Karijini. Meie mängukaart-slash Karijini teejuhis näeb just selline välja, nagu kuuluks lauamängu juurde. Mäng sisaldab erinevaid viktoriiniküsimusi ja iga vale vastusega läheb paagist 5 liitrit benssu vähemaks. Meie ringreis mööda seda kaarti ja rahvusparki on 410 kilomeetrit. Seda on rohkem kui Tallinnast Võrru ja see on vaid üks rahvuspark!
Viimaks jõuame oma sihtkohta. See juhtub väga äkitsi, viitade süsteem siin rahvuspargis kergelt öeldes sakib (selmet ka see 60 km ring) ja meie autoga neelatav tee ühtäkki lihtsalt lõppeb tupikuna. Parklatki ei oota ees, pargi, kuidas soovid.
Aga me ei pea pettuma! Sest see, mis ees ootab, võttis jälle hingetuks. Need värvid, need reljeefid, mustrid, sügavused, kõrgused, kaugused, suurused, vormid, dünaamilisus -ulme, kuidas loodus on nad kangaks kudunud. Üritan teha pilti, aga loobun peagi. See on lihtsalt võimatu, sest kaamera ei mahuta ka kolmandikku pildile, ükskõik, mis pidi ma seda kaamerat käes hoian või kui palju ma panoraame üritan teha. Lootusetu. Ja sellest on nii kuramuse kahju.
Ilm on võrratu ja leian endale koha poolpaljalt peesitamiseks, üldse mitte hoolides ringi saalivatest teistest reisisellidest. Ei tahagi lahkuda, tõesti. Õnneks meil puudub ajakava või graafik, ainus mure on pimeda saabumiseks leida koht öömajaks.
Tee Karratha suunal on KO-HU-TAV! Nüüd a tean, et enne oli lapsemäng. Valisime sillutamata tee, et mitte Karrathat vahele jätta ega tuldud teed tagasi sõita. Panen Laura rooli, et ise veidi puhata ning märksõnu üles kirjutada. Käekiri on juba kirjutamisel dešifreerimatu :)
Teekonda ilmestavad tohutu suured road trainid, mis meid minutiteks paksu punasesse pilve matavad. Kas siin õhk üldse mägede vahel ei liigu, miks see pilv ei haju?
Ja siis sõidame ja sõidame ja sõidame. Üks hetk ise roolis olles pean tegema kiirreageeringu. Tee saab hoiatamata otsa ehk ees ootab pööre vasakule või paremale. Ütleme nii, et pidur läks põhja ja veidi sai külge ette rebida punasesse liivavalli, aga pääseme õnnelikult, auto on terve ja puust saime ka mööda. Raisk ma ütlen, kus on teeviidad???
Õhtu lõpetuseks jõuame Millstream-Chichester rahvusparki, edasi Karrathasse jääb "ainult" 150 kilomeetrit veel. Oleme seda õudusteed läbinud ca 300 kilomeetri ulatuses. Teekond on olnud vaevaline - 30-50 kilomeetrit tunnis ja see on olnud suur piin mu autole. Ma ikka vahepeal patsutan teda ja kiidan, et ta nii tubli mul on.
Jõuame niisiis parki, tasume standardtasu 11 dollarit ümbrikusse, sest see park on mehitamata ja voila! Kaks kolmest rahvuspargi kämpalast on täis!!! Mine pekki tõesti! Kolmandasse siiski mahume, maksame taas 7 dollarit per feiss ja naudime õhtut.
Öö on soe, suvi läheneb :)) Magama enne kella 20 juba, sest mis sa siin pimedas ikka teed, kui arvuti aku ka 3 protsendi peal on ja ei lase isegi piltidega tegeleda.
12.07.2012
Und jagus lausa 12 tunni jagu. Eks see tuli kompensatsiooniks varasemate varaste hommikute ja pikkade-tihedate päevade eest. Ja meil ju pole kiiret?
Sööme hommikusööki eriti rahulikult ja oleme praktiliselt viimased lahkujad. Rahvupargi infokeskusest, mis on taas mehitamata, varustab meid uue joogiveega (sest viimati täiendasime varusid 5 päeva tagasi) ja apelsinidega. Teile tuntud ka koondnime all "Eesti kuritegelik kamp in action". Nimelt nägime apelsinipuud ja järelikult - poest me neid ei osta :)
Viskan nalja, et varsti on meil vilkurid sabas, et ekskjuusmii, turvakaamera tuvastas te vääritu teo... Seda õnneks siiski ei juhtu, ptüi-ptüi-ptüi.
Sõidame ja otsime neid selle pargi pärle, kaart on mingi eriti nõme ja tee on kohutavam kui varasemad. 15 km/h tiksume. Pohhui need DIP ja CREST ja GRID sildid, pange siia üles, et HIGHWAY TO HELL! Ja no ei leia ühtegi vaatamisväärsust üles noh. Eksleme ringi muudkui, mis on väga tark tegu tühja paagiga. Viimati tankisime ju Tom Prices enne Karijini ringmängu ja paagiga saab lustida 600 km jagu. Õnneks on meil muidugi kaks kanistrit tohutusuures laadungis kaasas.
Heitume ja loobume nendest pargi pärlitest, see park ei meeldi meile kohe üldse. Suundume seda masendavat teed pidi edasi Karratha suunal. Mu põhiline lause on (pardon my french): "Täitsa perses". Teised kooskõlastavad.
Janek hindab, et viimaks autos väljudes on meil kõigil Parkinsoni tõbi.
Vahetame mõtteid veelgi, ikka ise huumorit selle üle visates. Kujutle nüüd, lugeja, ette, et Austraalia, see on tuhanded ja tuhanded kilomeetrid teed ja me kütame sõita 15 km/h!!!
Kuna mul endal kannatust ei ole nii aeglaselt sõita, aga autot ju lõhkuda ei taha, siis alati entusiastlik Laura võtab selle töö rõõmuga vastu. Annab mulle võimaluse seega oma uut, Parkinsoni tõve käekirja harjutada. Nii saab märkmikusse kirja tähelepanek, et prügikaste ei ole mitte kusagil!!! Muidu pasundavad igal pool, et hoiame Austraalia puhtana, aga kuhu ma selle prügi siis panen? Oleme 5 päeva seda omale autosse muudkui kogunud...
Ja lõpuks ometi õndsus. See kohutav tee läheb üle asfaldiks ja enne Karrathat vaatab vastu Shelli tankla. Paagid täis ja täiskäik edasi. Laura on endiselt roolis ja ma naudin ilmaimet, et paarkend kilomeetrit Karrathani sana rahulikult arvutiga netis istuda ning pilte üles laadida, juhhuu.
Teeme pikema peatuse Karrathas šopates. Keskusesse sisenedes kuulen eesti keelt. Selge - siin on kuulu järgi eestlasi palju. Esimeses poes unustan end pesu ostma - ostan imeilusad komplektid, lootuses, et neid on khm ka kellelegi näidata ühel päeval, ja paki kummikomme, mille salaja kiirelt ära hävitan. Eemm... kuidas nii kaunis pesuvorm saavutada??
Algne plaan Karrathast kiirelt edasi suunduda digimuutub plaaniks siin paar päeva chillida. See sobib mu ühe teise plaaniga :)
Sõidame Dampieri, mis on linnake 20 km kaugusel, pildistame Red Dog kuju ja maandume kämpingus. Öö on 6 dollarit per feis, meil on elekter ja internet! Saate isegi aru eksole, et see tähendab Facebooki ja msni ja blogi täiendamist :))
Kõik see lükkab kõhu mured hoopis hilisemaks. Õhtusöögiks on meil täna grillvorstid värkse salatiga. Ma ei suuda siin ikka veel uskuda, et mina söön toorest paprikat!!! Eestis ei saanud ma seda mitte kunagi teha, toores paprika tõi kohe kõrvetised endaga lauda. Siin pole sellest midagi järel ning paprika, see on eriti magus, krõmpsuv ja mahlane.
Kell on öö, aga ma olen endiselt üleval ja arvutis. Luksus :)
Ahjaa, kui asusime siin elektri keerulist iseloomu lahkama ja analüüsima, kuulsin ühtäkki pistikute juurest "(tra) mingi jorss on juhtme välja tõmmanud!" Ohjah, nagu kodumaale oleks jõudnud! Ehk siis eestlased naabertelgis.
 |
| Teekond Perthist Karrathasse on olnud natuke jõnksulisem, aga google maps ei oska arvutada teekonda rahvusparkides. Ca 2800-3000 km on praeguseks läbitud! |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar