herzi reisiblog: Teekond KARRATHAst BROOME'i ja BROOME ümbrus, AUSTRAALIA, juuli 2012

13.07.2012

Niisiis, Dampier. Meie karavanpark oli elektri, telefoni/interneti levi ja kuuma duššiga, seega otsustame pikendada oma ööbimist. Kasutame võimalust pesta ja kuivatada pesu, rahulik hommikusöök ja siis et noh, tutvuks ümbruskonnaga. Eelmisel päeval turismiinfost saadud brošüürid lubavad 42 saarte ja niinii ilus noh. Selle õnge läksimegi.

Ärkan juba poole seitsme aegu sest hotelliaknast paistab tulekarva taevas. Haaran kaamera ja peale seda enam und ei tulegi. Peale seanssi saan veel südari ka, mu autost välja tõstetud bensukanister on auto kõrvalt kadunud. Nagu krt kellel oli vaja seda pihta panna? Hullult süümekad on ka, sest ma olin nii pirts, et ei tahtnud aurude sees magada. Hiljem selgub, et Janek võttis südameasjaks seda rohkem turvata telgis, kui mina auto kõrval... :)

Kui seltskond üles ärkas ja ringi hakkasime vaatama, jõudsime „linnakesele“ 4 ringi peale teha poole tunniga. Pommiauk. Ja saared on küll, aga pääseb mingite tuuridega vaid sinna ja selleks päevaks on rong läinud niikuinii ja rohkem küll siin olla ei taha.

Et on ka 13 ja reede ja et sittagi teha pole (pardon my french), siis Laura deklareerib, et nüüd tuleb poodi siidri järgi minna. Väljume sikspäkiga, mille lahendame maailmavalu lahates kahekesi ära.

Siis on hammas verel ja vaja veel siidrit. Janek poodi sõitma ei soostu ning meie rooli ei istu. Kus janu, seal jalad ja me siis jalutasimegi uuesti poe suunal. Tegelikult olime nõuks võtnud viia läbi projekt „häälega poodi 2012“, mis failis täielikult. Mitte keegi ei teinud seda nägu ka, et pakuks küüti ja mitte et meil teelt näpp püsti või silt (tekstiga „alkohol needes, take me to the nearest liquor store“) kaelas oleks rippunud. See selleks.

Poodi jõudsime üsna kiirelt, haarasime, mis vaja ja 19 dollarit vaesemana asusime taas kodu poole.

Sedakorda möödus meist kohe poe juures buss kohalike töömeestega. Nimelt on Karratha-Dampier ja muud siinsed linnad suured kaevanduselinnad, Rio Tinto ja muud jutud, ning kõik seotud tegelased kannavad ühtemoodi helkurriidest tööriideid ja sõidavad ühesuguste neljaveolistega ringi. See on nii äge. Eriti see tööriiete osa.

Niisiis see buss nende töömeestega möödub, lehvitan, noh nagu siin maal kombeks. Buss teeb ümberpöörde ja sõidab meist uuesti mööda ja mehed lehvitavad. Lehvitan vastu ja buss teeb veel korra ümberpöörde… oi huumorit :) Aga küüti meile ei pakuta :D

Jätkame teed „kodu“ poole, ise irvitamisest nõrkemas, kui Laura teravad silmad tuvastasid känguru tee kõrvalt. Ja üsna peagi lidus teine veel üle tee. No pmst nagu keset linna :)

Kohale jõuame üsna päikeseloojangu kumas, lahendame oma siidreid, kuni muud rahvad lahendavad väliköögi grilli müsteeriumeid. Kuni meil närv katkeb (loe: kõht juba meeletult koriseb) ja end ka kööki surume.

Selline täiesti mõttetu päev ja otsustame kiirelt edasi liikuda. Kahjuks oma Perthi härrat seega siin trehvata ei õnnestu, ta saabub alles esmaspäeval. See-eest kompenseerib seda mulle taaskord saadetud eestikeelsete sõnumitega. Oh, neid mehi. Oskavad küll, kui vaja on :)

14.07.2012

Selleks ajaks, kui JL ärkavad, on mul oma asjad sätitud, dušši all käidud ning päeva outfit selga pandud. Lahkume Dampierist kell 10.08, pärast põnevat telefonikõnet Liinaga. Retke illustreerivad ikka mõned pildistamispeatused siin-seal, väike šoppingupeatus Karrathas, roadtrainidest möödasõidud, kullide-kotkaste-pistrike-whateva eest tee peal põigeldes.

Me jõuame esimese asjana Point Samsonisse. Armas pisike linnake, umbes Käsmu sarnane. Tundub, et pole vist mõtet autostki väljuda ent siis märkame skulptuuridest pungil parki. Vau, seda pean ju ometi pildistada saama.

Teeme ka hommiku-slash-lõunasöögi kaunikõlalises tuulises rannas Honeymoon Cove’is, kus tuul on nii vali, et kajakad, kes me toitu teelt nillivad, sirgelt lennatud ei saa ja teevad nägu, et kuigi hakkasin lendama paremale, tahtsingi vasakule jõuda.

Seejärel järgmine peatus: Port Hedland. Kohutavalt igav industriaallinn soolamägede, sadama ja traktorite ning truckidega. Leiame nn keskusest ka mõndagi põnevat, küll installatsioone, küll skulptuure. Neid ju ometi peab pildistama.

Väike seiklusmäng TomTomi poolt ja juba pimedas, ise hoides Broome’i poole, leiame ka öömaja. Jätan õhtusöögi vahele ja suundun kohe siidrit mekkima :D Enne veel aga saame oodata pikalt tõkkepuu taga, kus loen mööduval rongil 119 vagunit...

15.07.2012

Ärkame kell 8 ja stardime kell 8.30. Vahepeal kütust tankida püüdes saabub wtf-emotsioon. Tankeripüstol on tabaga lukus. Tanklast maad uurides saadetaksegi preili tabalukku avamaie, näitu üles kirjutamaie. Veel üks tore töökoht loodud.

Terve päev on igav igav sõitmine, kella 15ks jõuame Broome. Longime niisama ja seekord otsime valges juba öömaja. Siin linnakeses saame veeta hea mitu päeva, seega kiiret pole.

16.07.2012

Kuna "karda rangerit" slogan ei lase meil puhta südamega magada, ärkame ca 5 ajal. Pluss on lausa PALAV, esimest korda saan seda kohe niimoodi avalikult tunnistada. Ootan põnevusega, mida Darwin toob.

Kell 6 teeme minekut. Suundume poolsaare tippu avastama ehk kui silt näitab Cape Levegue, siis sinna ka autonina keerame. Silt lubab ca 200-kilomeetrist teekonda, aga mida ta maha vaikib, on kuramuse õuduste kadalipp. 200 kilomeetrist pool on treppis-liivane-aukudega-kaldu nagu kauss. Sõit kulgeb 40 km/h. Ja me oleme ainsad lollid, kes sinna oma kaheveolisega roninud on. Kõik neljaveolised sõidavad mööda nagu postist, jättes meid tolmupilve kiruma. Varasemad sellised katsumused, kus tee on nii kohutav, on meid premeerinud võrratute vaadetega. Iga kord ei saa ka vedada. Poolsaare tipp, On point arm, on lihtsalt tee lõpp. Õnneks ühe ranna siiski eemalt leiame, peame seda paaritunnise peatuse vääriliseks - Jologo beach. Nummi kogu selle loo juures on see, et meil tuli lunastada 10-dollariline pääse per feiss. Mida selle raha eest siis sai???

Tagasiteel silkame sisse Beagle Bay, loodame eest imeilusat lahte leida, et noh siis õiks mõelda öömajale jäämisele. Ees ei ole mingit veekogu :) On vaid aborigeenide küla. Oh pekki. Igatahes, 100 kilomeetrit sõidame kaks tundi ja päikeseloojangu ajaks Broome tagasi jõuame. Õhtusöök toimub seekord McDonaldsis :)

17.07.2012
Päev möödub niisama ringi luusides. Chinatown. Cable beach ja jälle Chinatown, kus leiame ühe kõrtsi, kus saab akusid laadida :) See saab otsustavaks, et võtta 17-dollariline Caesari salat ja niisama aega surnuks lüüa. Ega me ei liigu siit kõrtsist kuhugi 3 tunni jooksul :)

Siis, kui juba päris piinlikuks läks endal (loe: akud said lõpuks laetud), oli kell õhtus, et minna paljureklaamitud päikeseloojangut vaatama.

Rahvast on murdu :)
Esialgu ei tundugi see päikeseloojang midagi erilist, aga siis, kui tulekarva ratas merre on kukkunud, vot siis alles hakkavad taevas värvid mängima. Tulebki mul tunnistada, et nii tuliseid värve ma pole tõeti kunagi varem näinud.

Peale kaunist piti ja kaamlite marssi, suundume auto poole, et liikuda öömajale, aga et avalik dušš on veel 45 minutit lahti, siis teeme rõõmuga kiire kümbluse ka ära. Nii hea ja ärkse on ola kohe, saan täitsa aru, miks inimesed end pesevad :)))

18.07.2012

Päevakorras veel mõned kohalikud vaatamisväärsused. Mingi iidamast-aadamast puust kai, mis paarikümne meetri järel lihtsalt ära lõppeb. Jaapani surnuaed. Sellega oli hea huumor - et me ärkasime juba ca 5 ajal, siis olim eseal päris varakult. Samas on sinna üles löödud mingine putka ehk frive through kohvipeatus, autosaba meeletu. Me olime ainsad totakad, kes hoopis surnuaeda kell 6.30 hommikul läksid :)